1+1 Uus hingamine
Minu lastele,„et töö jätkuks”
Eessõna uuele väljaandele
Ühel 2010. aasta jaanuarikuu päeval võtavad minuga ühendust Olivier Nakache ja Éric Toledano, kellest saavad filmi „1+1”1 režissöörid. Juba paar aastat varem on nad näinud minust tehtud ühetunnist dokumentaalfilmi, mille autor on Jean-Pierre Devillers ja produtsent Mireille Dumas. „Läbi paksu ja vedela”2 jutustab sellest, kuidas minusugune rikas ja privilegeeritud tetrapleegik on kõige ebatõenäolisemal kombel saanud kokku noore araabia päritolu kuti Abdeliga ühest eeslinna magalarajoonist. Vastu kõiki ootusi jääme meie kaks teineteist aastateks toetama. Lugu pakub režissööridele huvi.
Mina ja mu abikaasa Khadija võtame nad vastu oma Essaouira residentsis. Neil on kaasas ka peaosadesse mõeldud näitlejad: François Cluzet ja Omar Sy.
Kohtusime hiljem veel mitmeid kordi ning ma jälgisin naudinguga nende stsenaariumi arenemist.
Minu esimene raamat „Uus hingamine”,3 mis on tänaseks läbi müüdud, pälvis kriitikutelt üksjagu heakskiitu. Bayard’i kirjastuse peatoimetaja Frédéric Boyer tegi mulle ettepaneku anda filmi „1+1” linastumise puhul välja raamatu uustrükk, millele oleks lisatud asjakohane eessõna ning veel üks pikem avaldamata tekst.
See tekst, „Kaitsekurat”, jätkab niisiis „Uue hingamise” lugu (mis lõpeb aastaga 1998) ning jõuab välja minu kohtumiseni Khadijaga Marokos 2004. aastal. Sellest perioodist räägib ka filmi „1+1” stsenaarium. Täispika filmi formaadiga seotud piirangud ning režissööride kujutlusvõime viisid neid paljusid olukordi lihtsustama, teisendama, välja jätma või lisama.
„Puutumatud”, nagu viitab filmi prantsuskeelne pealkiri Intouchables, oleme me mõlemad mitmeski mõttes. Põhja-Aafrika päritolu Abdel tundis end Prantsusmaal kõrvalejäetuna – nagu need, kes Indias kuuluvad paariate klassi ning keda ei tohi puudutada, kuna see rüvetab. Teisalt jookseb Abdel nii kiiresti, et võmmidel (kui kasutada ta enda väljendust) on õnnestunud teda vaid ühel korral ta pika pätipoisikarjääri jooksul vahele võtta.
Mis puutub minusse, siis majanduslikult kindlustatuna, nende kõrgete müüride taga, mis ümbritsevad mu eramaja Pariisis – mu kuldset vanglat, nagu ütleb Abdel –, kuulun ma „maaväliste” olendite hulka; minusse ei puutu mitte miski. Ma ise aga ei saa midagi puudutada oma täieliku halvatuse ja tundlikkuse puudumise tõttu; inimesed ei tihka mind riivatagi, kuna mu seisukord hirmutab neid, ning üksnes mu õla puudutamine võib mul vallandada kohutava valu.
Me oleme seega tõesti „puutumatud”.
Niisiis seisan ma pöörase väljakutse ees: naasta omaenda mineviku juurde.
Üks on kindel: see ei tule mulle enam meelde! Esialgu panin ma oma unustuse selle arvele, et mu abiline Abdel ei ole enam minuga. Kuid järele mõeldes on asi hoopis hullem. Välja arvatud mõned raskesti dateeritavad episoodid, keeldub mu mälu minuga kaasa mängimast. Mälu on jõukate ja tervete inimeste luksus. Viletsust või valu kannatava inimese mälu ei ulatu kaugemale olevikust, murest oma pajuki või elus püsimise pärast. Prousti madeleine’i-kook ei saa olla muud kui ülemkihist dändi kinnismõte.
Juba aastatest 1998 kuni 2001, mil kirjutasin „Uut hingamist”, piinatuna Béatrice’i hiljutisest surmast ning neuropaatilistest valudest,4 on mul keeruline oma läbielatud hetki sõnades taastada. Kannatus hävitab meenutamisvõime. Terved inimesed vananevad, kogudes mälestusi ja kahetsusi; minu mälu on sile.
Igasugust autobiograafiat vürtsitavad paratamatult võltsmälestused ja valed, sattugu need sinna kogemata või meelega; ent jutustus kellestki teisest – antud juhul Abdelist – võib anda temast edasi üksnes mulje, punktiirjoone, milles on hulgaliselt tühikuid.
Kuidas võiks üks hästikasvatatud ja põhimõtetega aristokraat, kes peaksin olema mina, kõnelda Abdeli eest, kes oli meie kohtumise aegu mässumeelne ja eitas igasuguseid norme? Võin edasi anda üksnes sündmusi ja proovida neid analüüsida. Osa Abdelist jääb mulle kättesaamatuks. Omar Sy, kes mängib teda kinolinal, suudab teda hõlpsamini tabada.
Tahtsin kirjutada raamatu, mis ei oleks lihtsalt meelelahutus.
Ma ei tahtnud luua „realistlikku” pilti hädast ja viletsusest, milles oleks oma annus vihkamist ja oma annus meeldivamaid tundeid, mis piirneksid leplikkusega. Ei tahtnud ka optimismi teeseldes naeruväärselt valetada.
Need kakskümmend aastat kokkupuuteid väljatõrjutute maailmaga on teravdanud mu pilku ühiskonna ja selle valupunktide osas ning ärgitanud mind jagama lugejatega mõningaid rohtusid, mis mulle on ammu enesestmõistetavad.
Tänu oma kaitsekuradile – alias Abdelile – olen ma saanud tagasi huumorimeele, mille olin traagiliste sündmuste käigus kaotanud. Film „1+1” kulgeb kerges vaimus ja naljatleval toonil; sellegipoolest on mulle alles jäetud teatud tõsidus, mida pole võimalik kustutada. Oma mänguga toob François Cluzet selle hästi nähtavale.
Filmi režissöörid Éric ja Olivier, produtsent Nicolas Duval Adassovsky ning minu kirjastaja Frédéric Boyer loovutasid osa tuludest suuremeelselt „Simon de Cyrène’i” ühingule, mida ma olen kaua juhatanud. Selle ühingu eesmärk on luua ühiskodusid täiskasvanud invaliidide ja nende kaaslaste tarvis. Olgu nad selle eest tänatud.
Samuti tänan Émeline Gabaut’d, Manel Halibi ja tütart Sabahi, kes lubasid mul uuesti sule „haarata” ja kelleta see raamat ei oleks ilmavalgust näinud. Tähelepaneliku lugemise eest tänan ka teid, Soune Wade, Michel Orcel, Michel-Henri Bocara, Yves ja Chantal Ballu, Max ja Marie-Odile Lechevalier ja Thierry Verley.
I raamat
UUS HINGAMINE
Vabastatud mälestused
Kas tuleks mul alustada tänasest, nukrast päevast, pöörduda igatsusega mineviku poole, kurta lootuseta tuleviku üle? Ma ei suuda väärtustada möödunut ega kujutleda end tulevasse. Kõik on minu jaoks hetkes.
Minu luude ja hingetõmmete murdumise punktiks võiks olla õnnetuse päev. 1993. aasta 23. juunil jäin ma halvatuks.
1996. aasta 3. mail, püha Filippuse päeval suri Béatrice. Mul ei ole enam minevikku ega ole ka tulevikku, olen vaid valu, mis on siin ja praegu. Béatrice’il pole minevikku ega tulevikku, ta on vaid kurbus, mis on siin ja praegu. Ja ometi on olemas ka tulevik, meie laste, Laetitia ning Robert-Jeani oma.
Õnnetuse juhtumiseni olin ma mees sellest maailmast, kes ihkas jätta endast jälge, ihkas luua.
Pärast õnnetust vallutasid mind mõtted. Pärast Béatrice’i surma, hingevalu. Nende rusude läbitungimatust pimedusest kerkisid mu meelde mälestuspildid. Minu kohviaurudes öödel hägustasid neid kõrvetustunne ja lein.
Sügavalt sisimast leidsin ma üles need, kelle olin kaotanud. Mu pikk vaikimine äratas ellu unustatud rõõmud. Mu elu kulgeb iseenesest, piltide jadana.
Esimestel kuudel muutis trahheotoomia5 mind tummaks. Üks sõber seadis mu silme ette arvutiekraani ja pani juhtimispuldi mulle lõua alla. Ekraanil jooksis tähestik. Kui kursori peatasin, valis see välja ühe tähe. Tasapisi moodustasid need tähed sõna, siis lause, siis lõigu. Sõnade valimine ja nende trükkimise vaev oli meeldiv; ma ei tohtinud eksida. Igal tähel oli kaal, mis lause ankruna kinnitas; ma nautisin täpsust.
Mul oli võitluskaaslane, kelle pastakaks olid silmapilgutused ning kes suri, kui oli pannud viimase punkti.6
Sõnad nöörivad mu kõri, kui mõtlen nendele, kes on surnud üksinduses, ilma rääkimata, ilma nägemata, ilma lootmata.
Öösel voodis lamades ei tule mul und. Ma olen halvatud. Hiljem pandi mu kõhule diktofon. See katkestab lindistamise, kui midagi ei kuule – või kui tuju tuleb –, ning alustab uuesti alles siis, kui olen taas rääkima hakanud. Ma ei tea kunagi, kas mu jutt on lindile jäänud. Ja tihti olen ma ise rikkis.
Raske on jutustada midagi ilma valge paberileheta, ilma pliiatsita,