Väike viperus. Johannes Kivipõld. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Johannes Kivipõld
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789916120088
Скачать книгу

      Toimetanud Reet Trummal

       Kujundanud Piia Stranberg

       Autoriõigus: Johannes Kivipõld

       ja OÜ Eesti Raamat, 2020

       ISBN 978-9916-12-007-1

       ISBN 978-9916-12-008-8 (epub)

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/EestiRaamat

      Ega hullemaks ikka minna saa

      Kosmose avarus, suuremalt jaolt tühjus – midagi väga erilist seal polnud. Ainult vaakum vist. Tumeainet ka, kui uskuda teadlaste arvutusi. Miljonite, kui mitte miljardite aastate jooksul ei olnud seal õieti mitte midagi toimunud. Paar füüsikalist, vahel isegi keemilist reaktsiooni. Ja kõik.

      Kui küsida täpsemalt, et kus, saaks vastuseks õlakehituse. Äärmisel juhul ebamäärase lõua- või käeviipe, et seal kandis.

      See oli nii tühi kosmosejupp, et ainult valguse footonid olid sealt miljonite aastate jooksul läbi seilanud. Ja nemadki ei peatunud, et kohalikest vaatamisväärsustest pilte teha, sest vaadata polnud seal mitte midagi!

      Aga nüüd, pärast nii pikka vaikelu, toimus miskit. Esialgu kihutas tühjusest läbi noolekujuline, külgedele joonistatud leekidega kosmosemasin, ioontõukurite sinakas jutt pikalt taga. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult masinat näha ei olnud, vähemasti mitte inimsilmale, sest see liikus väga kiiresti; küll aga sai tühjus aru, et ta polnud enam päris see, mis varem – ta tundis endas oksüümoronilist auku.

      Mõni aeg – raske täpselt öelda, kui pikk, sest niisuguses null kelvini lähedases külmas ei viitsiks keegi pikalt stopperiga seista; igal juhul, mõõtmata aeg (mis ei pruukinud olla üldse pikk) – hiljem kihutas leegitsevale noolele järele teine, hoopis suurem kosmoselaev. Universumis kehtivate seaduspärade järgi olid sellel vilkurid, mis Doppleri efekti kohaselt tundusid enda poole kihutavat masinat vaadates sinised ja eemalduvat vaadates punased.

      Põgenevat masinat piloteeris Java Reek Jug Kith. Sellist pikka ja lohisevat nime kasutati tema puhul ainult tagaotsimiskuulutuses, ka olid teda poisipõlves nii kutsunud täiskasvanud, kui ta koerustükke tegi. Näiteks kui poetas õpetaja joogi sisse sinaka värvusega tablette, mis panid jooja seebimulle krooksuma, või vahetas tahvlilaseri dioodi ära niiviisi, et pärast terve koolimaja põlema läks. Sellised süütud naljad.

      Sõbrad – ja sageli ka vaenlased – kutsusid teda lühidalt Jarekiks. Enamasti kisendava, pettunud või ähvardava tooniga. Ainult tema kuriteokaaslane, mehaanik Bleak Level, suhtus temasse pealtnäha viisakalt.

      Praegu palvetas Jarek suure tähejumala Sori poole – kellesse tähelendur uskus ainult siis, kui muud üle ei jäänud –, et Bleaki parandatud ioonmootor piisavalt kaua töötaks ning nad Prima Kosmoseföderatsiooni piirialast üle jõuaksid. Bleak polnud üldsegi hea mehaanik, tõele au andes ei olnud ta isegi mitte kehv, vaid lihtsalt ainus, kes Jareki paarimeheks hakkamise vastu polnud. Õigemini oli natukene vastu temagi, aga ta ei olnud seda piisava füüsilise selgusega väljendanud.

      Praegu olid nad koos plindris ja neil tuli vaeva näha, et olukorrast välja rabeleda.

      Olid nad ju suhteliselt äsja varastanud hinnalise Skooni kivi, mille eest lootsid rohkelt raha saada. Skooni kivi oli maagiline – selles mõttes, et kõik asjad on maagilised, enne kui nende toimemehhanism välja selgitatakse. Pärast seda on juba tegu teadusega. Skooni kivi puhul teati täpselt, mida see teeb – võimaldab teatud seadmete abil teadvusi ühest kehast teise siirata –, aga lihtsalt polnud veel päris selge, miks nii teha saab. Praegugi tundsid lendurid, kuidas kivi nende mõistust kombib: õrnalt ja hellalt, kuid siiski täiesti tajutavalt.

      Kive oli olemas teadmata arv, avastatuid ainult seitse ja kolm neist juba tühjaks kasutatud. Nimelt sai iga kivi vastavalt selle suurusele kasutada teatav arv kordi. Oma täisvõimsuses oli kivi säravalt oktariinikarva, tühjemaks saades aga hakkas tuhmuma. Tähelendurite Skooni kivi oli väljaveninud pöördellipsoidi kujuga ja värvi erksuse järgi hinnates võimeline teadvusi liigutama umbes kakskümmend kaks korda. Seega piisavalt, et mõni rikas vanur saaks oma eluiga kakskümmend korda pikemaks teha.

      Kivi kaitsti hoolega – kuigi mitte piisavalt – ja Suur Merdor, kurjategijate ja rikaste kollektsionääride sidemees, oli Jarekile vaevatasuks lubanud hiiglasliku varanduse. Ainus ebaloogilisus kogu ettevõtmise juures oli see, et kui Merdorile see kivi nõnda oluline on, miks ta siis ometi üpris niru CV-ga Jareki palganud oli.

      Aga Jarek selle üle pead ei murdnud, praegu tuli tal hoopis korravalvurid maha raputada. Vahistamise korral oleksid põgenejad sattunud Ontondrisse, simulatsioonivanglasse, kus spetsiaalsete seadmete abil pannakse vangid tundma, nagu kestaks iga vahi all veedetud sekund terve tunni.

      Praegu sai aga üha selgemaks, et tagaajajate eest lihtsalt ärasõitmine pole võimalik, ja seega lootis Jarek ennast kuskile Keelualale peita. Loodetavasti ei julge korravalvurid teda sinna otsima tulla.

      Keeluala oli Prima Kosmoseföderatsiooni äärde veidi sissesopistunud piirkond, kus kasvav tsivilisatsioon polnud veel piisaval tehnoloogilisel ja kultuurilisel tasemel, et neid kosmoseföderatsiooniga liituma kutsuda. Vastavalt „Isekasvu aktile“ oli piirkonnas areneva planeediga igasugune kontakt keelatud seni, kuni Nõukogu kunagi otsustab, et nood seal on selleks valmis. Sarnane protsess oli kunagi läbi tehtud ka Jareki koduplaneedi Flesianiga, tõsi, väga ammu. Igal juhul enne tema sündi.

      Flesian oli ilus, pooleldi tume, pooleldi punakates toonides, pisikese tähe ümber tiirlev planeet, mis tundis erilist uhkust oma kahekümne nelja kuu üle. Originaalis oli neid muidugi kõigest kolm. Aga pärast seda, kui nad liitusid Prima Kosmoseföderatsiooniga ja said teadlikuks rohkematest tsivilisatsioonidest ja rassidest, kellest mõne koduplaneedi ümber tiirleb lausa kümme kuud, asusid nad usinalt oma päikesesüsteemis tiirutavaid asteroide kaaperdama. Tirisid need suured kivikamakad Flesiani oribiidile, nimetasid ümber kuudeks ja olid väga rahul.

      Flesianlased liikusid kombitsatel, neil oli kollakas nahk ja käte asemel haaratsid. Pead katsid miljonite aastate jooksul evolutsiooni tõttu arenenud juuksetaolised vurrud, mis olid loodud tunnetama madalaid lagesid pea kohal. Nimelt oli Flesian pidevalt ainult ühe poolega oma päikese poole – planeet küll pöörles ümber oma telje, aga umbes-täpselt paraja kiirusega nii, et üks Flesiani külgedest oli igaveses pimeduses ja teine alati päikesepaisteline. Pimeduse pool oli külm ja seal said flesianlased oma planeedi pinnal elada. Päikeselisel poolel aga oli nii kuum, et ainus võimalus tsivilisatsiooni arendada oli teha seda maapinna all, hiiglaslikes tunnelites ja käikudes. Nende pimeduses on lihtsam orienteeruda, kui pea ümber on tundlad, mis ei lase pead alatasa ära lüüa.

      „Mis me teeme, boss?“ küsis Bleak Level, peanupp Jareki seljataguse ukse vahelt sisse pistetud. Ta polnud flesianlane nagu Jarek, vaid pärit Kreoonilt. Ta oli poole pikem ja liikus kahel jalal, ta nahk – kui toda kivistist niiviisi võis nimetada – oli lillat värvi ja kõrvade asemel olid tal augud peas. Ta oli väljanägemiselt väga tüüpiline kreoonlane. Üldiselt olid nad kõik ühesugused.

      Nimelt polnud kreoonlaste ühiskonnas tüdrukuid, ainus vastassoo esindaja oli kuninganna, kes oli ühtlasi ka kõikide meeste ema. (See tegi teismeeas kreoonlaste seksuaalfantaasiad psühholoogilisel tasandil väga probleemseks ja vastuoluliseks.) Isasid neil ei olnud, vähemasti mitte teadaolevaid – kuningannaga said paarituda ainult väljavalitud silmapaistvad sõdalased. Üldiselt aga ei saanud väga suur osa Kreooni elanikest kunagi järglasi. Kreoonlastel olid ainult vennad. Vanemad ja nooremad. Ühesõnaga, emadepäeval sai kuninganna terve hunniku kehvasti joonistatud kaarte ja miljon kärsanud röstsaia.

      Kreoonlased olid tuntud kui suurepärased sõdalased. Ja tegelikult ainult kui sõdalased. Kõik kosmoseföderatsiooni eluvormid teadsid, et kui sul läheb tarvis sõdalast, pole paremat hinna-kvaliteedi suhet, kui üks korralik kreoonlane. Veel parem variant oleks muidugi kaks või rohkem.

      Bleak Levelil, kes oli isegi oma liigikaaslastega võrreldes suurt kasvu, olid olemas kõik eeldused saamaks väärtuslikuks sõjameheks. Ent Bleakil olid teised huvid. Kui vanemad vennad õppisid võitluskunste ja relvade käsitsemist, luges tema noid üksikuid