Originaali tiitel:
Robyn Grady
The Magnate’s Marriage Demand
2007
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Evelin Piip
Korrektor Elle Raiend
© 2007 by Robyn Whitehead
Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10253
ISBN (PDF) 978-9949-45-851-6
ISBN (ePub) 978-9949-84-911-6
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Kallis lugeja!
Kättemaks on võimas motiiv. Kui kuulsus, uhkus või perekond hävitatakse, võib vajadus kaotatu eest kätte maksta ja seda tagasi saada muutuda kõikehaaravaks. Võit on magus. Aga mis siis, kui sama oht kordub erinevas vormis ja me kaotame uuesti midagi väärtuslikku, seekord ehk igaveseks?
“Magnaadi abielunõuet” kirjutades otsustasin seda stsenaariumi uurida. Nädalate jooksul sain tuttavaks tugeva kangelasega, kellel oli õilsaid omadusi, kuid kellele kahetsus ja tõsine kaotus olid oma jälje jätnud. Suurepärase intellekti ja pöörase varandusega Armand De Luca mängib iseenda reeglite järgi. Talle ei meeldi kaotada ja kindlasti mitte kaks korda. Armandil õnnestub tagasi saada enda jaoks kõige väärtuslikum; aga kui võit on tähtsaim, kistakse see tal teist korda käest.
Mida teie sellise väljakutsega silmitsi seistes teeksite? Loobuksite? Võitleksite raevukamalt? Või teeksite midagi hoopis ettearvamatumat?
See on minu esimene raamat sarjas “Kirg”. Ma olen kaua aega selle kaubamärgiks saanud haaravaid armastuslugusid nautinud, ja Silhouette Booksile kirjutada pole midagi vähemat kui põnev. Loodan, et te naudite Armandi ja Tamara teekonda. Ootan juba, et saaksin luua veel vastupandamatuid kangelasi ja lugusid, mis aplodeerivad tõelise armastuse võidule.
Alati parimat,
Robyn
Robyn Grady
Aitäh
Melissa Jeglinksile, kes uskus minu raamatusse, tema jätkuva toetuse ja juhendamise eest.
Minu “superagendile” Karen Solemile.
Minu tõelisele sõbrale Tessa Radleyle.
Ja minu uskumatutele CP-dele Rachel Robinsonile, Melissa Jamesile ja Gail Fullerile.
Üks
Tundus, et Tamara Kendle ei suuda pilku lahti rebida atraktiivselt tõmmult mehelt, kes istus üksinda kabeli esimeses reas – mees oli liikumatu nagu kalju ja põrnitses enda ette.
Naine tundis süütundetorget iga kord, kui tema tähelepanu kantslis seisvalt õpetajalt kõrvale libises. Tamara oli siin, et jätta hüvasti ühe väga erilise inimesega. Inimesega, keda ta igatses nii väga, et tema süda valutas sõna otseses mõttes. Ta tundis end läbi kolgituna, kusagile reaalsuse ja põrgu vahele kinni jäänuna.
Ja ometi köitsid teda roosipuust kirstust ja lõhnavate liiliate kosest vasakul paistvad pintsakuga kaetud laiad õlad. Ehkki nad polnud isiklikult kohtunud, teadis Tamara meest rohkem kui ainult juttude järgi.
Armand De Luca, Austraalia multimiljonärist terasemagnaat, viimane oma suguvõsast.
Vähemalt nii arvas mees.
Tamara oli juba istet võtnud, kui De Luca matusebüroo kabelisse astus. Kogu teenistuse aja oli tema profiili klassikalistest joontest õhkunud enesekindlust, mida mehed imetlevad ja millesse naised kohe armuvad. Kandiline lõug, korrapärased nina ja huuled, need silmad... keskpäevasinised, raskete laugudega, ometi kõiketeadvad.
“Aitäh kõigile tulemast.” Tamara tähelepanu pöördus uuesti kirikuõpetajale; mehe pikka kõhna nägu pehmendas nukker naeratus. “Kõrvalmajas on peied neile, kes soovivad tulla ja Marc Earle’i mälestada.”
Tamara lõi risti ette, lausus endamisi palve ja ohkas alistunult. Marc oli tema kõige armsam sõber. Nad olid koos naernud, teineteisele südant puistanud. Ja paari kuu eest, kui õnnetu sündmustejada oli ähvardanud teda hukutada...
Pisarad kirvendasid ja torkisid tema lauge.
Jumal teadis, et naine oli võitleja. Lapsena oli ta pidanud seda olema. Aga tol ööl oli ta kedagi vajanud ja nagu alati oli Marc kohal olnud.
Kui Tamara end püsti ajas, jooksis mööda tema selga jäine värin. Kui ülejäänud inimesed vahekäiku valgusid, läks Armand De Luca üle kastanpruuni vaiba sarga juurde. Tema nägu oli kivinenud maskiks, ta vaatas alla ja puudutas läikivat puitu.
Tamara sisimast kerkis iivelduslaine. Ta lükkas pikad tumedad juuksed kõrvale, sulges silmad ja surus käe õrnalt kõhule. Ta hingas sügavalt sisse ja aeglaselt välja. Kui hommikune iiveldushoog järele andis, tõstis ta pilgu. De Luca oli kadunud.
Korraga hakkas naisel jahe, ta surus käsivarred vastu keha ja järgnes rahvale, kes liikus läbi paralleelselt asetsevatest akendest langevate õrnade valgusvihkude. Õues pani Tamara päikeseprillid ette, et peita kipitavaid silmi suuremas osas nimetute nägude eest, kes virdasid tema ümber nagu hääbuva orelimuusika saatel aeglast valssi keerutavad vaimud.
Kaks Marci sõpra tulid tema juurde. Kui soengud välja arvata, siis igati sarnased kaksikud Kristin ja Melanie olid tihti oma lahke naabri abi väikestes ehitustöödes ja omavaheliste nägeluste lahendamisel kasutanud. Nüüd paistsid mõlemad heitunud.
Kristin raputas aeglaselt oma lühikeste heledate juustega pead. “Ma olen ikka veel šokis.” Tema kulmud tõmbusid ninajuurel kokku. “Ma ütlesin talle, et ärgu ostku seda totrat mootorratast.”
Melanie roostekarva lokid värisesid, kui ta nina nuuskas. “See poleks kunagi tohtinud juhtuda nii hea inimesega nagu Marc.” Ta ohkas ja vaatas silmi pilgutades Tamara poole. “Ei kujuta ette, kuidas sa hakkama saad. Su äri läks pankrotti, siis tulekahju ja nüüd see.”
Kui Tamara püüdis vastamiseks sõnu leida, nähvas Kristin õele. “Suurepärane, Mel. Tal pole meeldetuletusi vaja.”
“Ma tahtsin ainult öelda, et kolm hoopi järgemööda...” Melanie nägi häbelik välja. “Noh, see peab raske olema.”
Kolm hoopi?
Tamara kõikus.
Ikka neli.
Teised astusid naiste juurde. Pooleldi kuulates põrnitses Tamara linna kauget siluetti, mis laius matusebüroo vaateplatvormi all. Klaasist ja metallist majad, mis ümbritsesid Sydney sadama siidiseid laiuvaid vetevälju nagu tunnimehed, täitsid naise tavaliselt energia ja põnevusega. Täna ei tundnud ta midagi sellist.
Kui tema pööritustunne süvenes ja peielised valgusid maja poole, kus pakuti kolmnurkseid võileibu, kuuma teed ja veel rohkem ahastust, lipsas Tamara lähimasse tualetti. Hetke pärast klammerdus ta portselanist kraanikausi kõva serva külge.
Oh