Kadi Kütt
Ärevuse vari
© Kadi Kütt, 2019
Keeletoimetaja Inge Pitsner
Küljendaja Lauri Tuulik
© Kirjastus Pilgrim, 2019
ISBN 978-9949-621-78-1
e-ISBN 9789949099122
Trükk Tallinna Raamatutrükikoda
SISSEJUHATUS
Sinu käes olev raamat räägib ärevusest – probleemist, mis psühholoogide ja psühhiaatrite sõnul puudutab lähedalt umbes 15% Eesti inimestest. Ärevushäiret on ajakirjanduses nimetatud lausa tänapäeva moehaiguseks – perearstid diagnoosivad ärevushäireid aina enam, sellest kirjutatakse meedias üha rohkem, veebiportaalidest kostavad hädas inimeste appihüüded. Ma ei tea, kas ärevust just moega siduda saab, aga eluga ja inimeseks olemisega käib see nagu vari kaasas küll. Küsimus on, kui edukad me siin oleme: kas haarame oma elus kontrollipositsiooni või laseme ärevusel end juhtida.
Aga see raamat on ka eneseusust, oskusest ennast tõeliselt tähele panna, aktsepteerida ja väärtustada, sest needki oskused aitavad ärevusega toime tulla.
Kui oled üks neist, kes on ärevusega tõeliselt hädas, siis tea, et ärevus on tulnud sulle õpetama midagi väga olulist sinu enda kohta. Võib isegi öelda, et ärevus on kasulik – see on märk sellest, et nüüd oled valmis end sügavamalt uurima ja mõistma, mil moel on minevik sind kahjustanud, kuidas su enda mõtted ja tunded mõjutavad su seisundit ning mida sa tegelikult oma elult tahad. Sa oled valmis end tervendama, et saaksid taas kergelt hingata, ennast ja teisi usaldada ning elu nautida. Ärevus ei ole haigus, millega pead lihtsalt leppima, „ärevus on kannatus, millel on mõte“, nagu keegi on väga tabavalt öelnud.
Ükski raamat ei tee imet. Mina olen võtnud enda ülesandeks jagada sinuga infot, mida olen kogunud loetud raamatutest, läbi viidud teraapiaseanssidest ja oma isiklikust kogemusest, aga otsuse muutuste teekonnale asumiseks pead tegema sina ise. Suur osa sellest raamatust põhineb mu praktilisel töökogemusel holistilise regressiooni terapeudina. Tänaseks olen teinud seda tööd kümme aastat. Teadmisi inimesest ja tema psüühika keerukusest on andnud ka aastakümnetepikkune töö äriorganisatsiooni personalijuhina ning teenindus- ja personalidirektorina, samuti kümneaastane kogemus joogaõpetajana.
Julgelt pooled mu teraapiaklientidest on olnud hädas ärevusega ja nii olen minagi olnud sunnitud otsima vastuseid, uurima teemakohaseid käsiraamatuid ja teadusuuringuid ning heitma pilku sageli üsna pealiskaudsete väidete taha. Olen tänulik kõikidele oma klientidele, kes on oma ärevusega võitlemise lugu minuga jaganud. Käsitlen osa nendest lugudest siingi raamatus, kuid klientide nimed ja lugude üksikasjad olen anonüümsuse tagamise huvides muutnud.
Mind on teadus alati huvitanud. Teadus õpetab, et selleks et uskuda, on vaja näha (ja mõõta ja siis üle kontrollida). Aga vahel on nägemiseks vaja enne uskuda. Just seda on töö regressiooniterapeudina mulle kuhjaga õpetanud – olla avatud, uudishimulik, mänguline, loov, protsessi ja inimesi usaldav. Inimese psüühika on nii lõpmatult põnev ja keeruline ning teaduse jaoks paljuski ikka veel saladus! Teadmise kõrval kulub usk marjaks ära.
Olen siia raamatusse lisaks teoreetilisele käsitlusele koondanud ka harjutusi ja meditatsioone. Et saaksid neid iseseisvalt praktiseerida, on need piisavalt lihtsad. Ärevus pole miski, millega saab tegelda ainult selle üle mõtiskledes või arutledes või sellest raamatuid lugedes. Sa pead ennast kokku võtma ja midagi oma elus muutma. Soovin sulle siin südamest jaksu! Ma tean, et see töö ei ole lihtne, sest enesesse vaatamine nõuab suurt julgust ja südikust. Aga teisiti pole võimalik. Kui tahame elada rikast ja rahuldust pakkuvat elu, ei jää meil muud üle, kui astuda välja mugavustsoonist ning seista silmitsi oma hirmude ja hingehaavadega. Meil tuleb avada oma süda kõikidele võimalustele, olla uudishimulik ja tulihingeline uurija. Ja kõige selle keskel olla muidugi kaastundlik ja leebe iseenda vastu.
Olen tänulik kõikidele oma klientidele, kel on seda julgust ja südikust jätkunud. Kummardan nende ees, kes on julenud oma hingehaavu mulle näidata ja usaldanud mind oma sügavate siserännakute kaasteelisena. Need on olnud ilusad, põnevad ja kohati pöörased teekonnad.
Olen tänulik oma vanematele, abikaasale ja pojale, kelle kaasabil – paljuski muidugi nende enese teadmata – olen õppinud enda deemonitele silma vaatama, ärevuse ilminguid märkama ja nendega vahel hästi, vahel üksnes talutavalt toime tulema. Tänu kõige lähedasematele olen õppinud ennast väärtustama ja elu armastama.
PEATÜKK 1
ÄREVUSE SÜMPTOMID
„Süda puperdab, hingata on raske, rinnus on justkui kivikamakas. See ei saa muu olla kui infarkt. Ma vajan otsekohe kiirabi!“ Kindlasti on niisuguse enesetundega arukas lasta perearstil oma tervist kontrollida, kuid sageli pole probleem sugugi kehvas tervises, vaid tegu on hoopis ärevushäirega.
Kõige sagedamini annab ärevus end kehaliselt tunda niisuguste sümptomitega nagu kiirenenud pulss, südamepekslemine, kõrgenenud vererõhk, kätevärin, pearinglus, minestustunne, iiveldus, hingeldamine, ängistustunne rinnas, liigne higistamine, kuumahood või vastupidi: külmavärinad. Samal ajal on meel rahutu, lõõgastuda on võimatu, probleemid on keskendumise ja mäluga, kuna pea on „vatti“ täis ja kõik ümbritsev paistab justkui läbi udu. Ärev inimene on hädas muremõtetega, mis ei anna asu päeval ega ööl, ta ärritub kergesti ning kardab oma elu üle kontrolli kaotada või lausa hulluks minna.
Ärevus võib tulla järsku, tugeva kogu keha hõlmava paanikahoona, aga see võib ka pidevalt kõiki mõtteid ja tegevusi saates kuklas tiksuda.
Loetletud sümptomid ei kaasne üksnes ärevushäirega. Süda võib taguda nagu hull või lööke vahele jätta, külm higi katta kogu keha ja pea ringi käia ka alkoholijoobes või narkouimas olles, samuti võivad loetletud sümptomid kaasneda südamehaiguste, neuroloogiliste või kilpnäärmeprobleemidega. Haiguste välistamiseks oleks vaja teha perearsti juures analüüsid ja vajadusel põhjalikumad uuringud.
Kuid võib olla ka nii, et tavapäraseid ärevuse sümptomeid peaaegu ei esinegi. Õieti sümptomid, mis probleemile viitavad, on muidugi olemas, aga inimene ise pole neist teadlik. Me nimelt oskame imehästi iseennast ära petta! Me ei pruugi aimatagi, et pidev sisemine dialoog, muretsemine saabuva päeva pärast, enda võrdlemine teistega, detailsed plaanid igaks elujuhtumiks, täiusetaotlus, vajadus kontrollida kõiki ja kõike ning suutmatus nautida on samuti märgid ebatervest ärevusest.
Olles tegelenud kümmekond aastat ärevuse käes vaevlevate teraapiaklientidega, julgen väita, et ei ole suurt vahet, kas ärevus on tekkinud liiklusõnnetuse, kallaletungi või looduskatastroofi üleelamise tulemusena, kas see väljendub hirmus rahvarikaste kohtade, kõrguse, pimeduse või ämblike ees või on tegu juba krooniliseks saanud ärevusega, mille põhjust ei oska inimene isegi nimetada. Ärevuse põhjust tasub alati otsida sügavamalt inimese seest, allasurutud ja „unustatud“ kihtidest. Ükskõik millised on valdavad sümptomid, on ärevusel alati sügavam põhjus.
Kindel on ka see, et ärevus ei tule kunagi ootamatult, inimene lihtsalt ignoreerib hoiatussignaale, nagu pidev väsimus, jõuetus, südant täitev kurbus, elurõõmu puudumine.
On aeg asuda uurima neid ärevuse sügavaid põhjusi ja tegureid, millega igapäevaselt oma ärevust toidame.
PEATÜKK 2
TERVE JA EBATERVE ÄREVUS
Kohe alguses oleks tarvilik öelda, et ärevus iseenesest ei ole ebanormaalne. Iga inimese elus on kriitilisi olukordi, mis panevad südame pekslema ja pea ringi käima. Need sümptomid pole kahjulikud ega ohtlikud – see on keha loomulik reaktsioon stressi korral. Nii on loodus meid loonud, et suudaksime end ohuolukorras kokku võtta ja vajadusel võidelda või põgeneda.
Kui tunnetame ohtu, valmistub keha võitlema või põgenema.