Jaimal Yogis
Surfi Buddha
Veel kiidusõnu raamatule
SURFI BUDDHA
„Motivatsiooniraamat, mis julgustab vabalt ja kartmatult järgima südame kutset. Värskendav, lihtne ja lõbus lugemine.”
– Urijah Faber
„Selle oma suurepärase esimese raamatuga suutis Jaimal Yogis seda, mille poole püüdleb iga kunstnik ja kirjanik – lõi oma elu üksikasjadest midagi ilusat ja universaalset kõigi jaoks. „Surfi Buddha” leiab kindlasti oma väärilised lugejad: surfarid, otsijad ja need, kes naudivad, kui nad kaasa haaratakse teadmistejanusele lõbusõidule.”
– Daniel Duane, raamatu Caught Inside autor
„Jaimal Yogis alustab nagu iga teismeline kahe suure igatsusega – õppida surfama ja rahustada oma ärevat meelt. Selle lihtsa, naljaka ning surmtõsisise aruandega püüdlustest neid kahte kirge rahuldada, pani ta võib-olla aluse täiesti uuele memuaaride liigile – elutargaks kasvamise lood. Yogise proosa on nõelteravalt söövitav, samas kerge ja pingevaba, justkui vestlus sõbraga, kes teeskleb naiivset aga tegelikult on nii sügavalt elutark, et usaldad tema aurtoriteeti tõekuulutajana rohkem kui isegi tajuda suudad. Ta raputas mind rõõmsalt peatükkide kaupa, jutustades oma rännakuist Atlandi ookeani saarelt California eeslinna ja paljudesse rannikulinnadesse (sealhulgas väga meeldejäävalt Brooklynisse). Olin igas tuulevaikuses alati äärmuseni ärkvel mõne suurema surfilaine ootuses. Ja tõepoolest, laine alati tuligi: palju liigutavaid, teravaid episoode, tegelikult seeriaid, mis jäävad elavalt ja väga kauaks meelde.”
– Bruce Kelley, San Francisco Magazine´i peatoimetaja
„Kuueteistkümneselt põgenes Jaimal Yogis kodust nii vägevale vaimsele rännakule, millisest vaid vähesed meist unistavad, et õppida surfama maailma ookeanidel ja veelgi võimsamalt omaenese teadvuses. Sedamööda kuidas Jaimal teismelise õhina ja surfari kirega raskelt kättevõidetud vaimseid õppetunde omandab, näeme meiegi paratamatult omaenda vaimuelu läbi algaja värske pilgu. Tema rännak algas olematusest – vähemalt materiaalses mõttes. Lõppeb see aga vaimse taipamise rikkuse, inimliku soojuse ja huumoriga. Lehed keerasid end iseenesest. Ma ei suutnud seda raamatut käest panna.”
– Michael Ellsberg, raamatu Flirting with Disaster kaasautor
Originaali pealkiri:
Saltwater Buddha:
A Surfer’s Quest to Find Zen on the Sea
Copyright © 2009 by Jaimal Yogis,
kirjastaja Wisdom Publications,
eesti keelde tõlkimise kõiki õigusi haldab
WISDOM PUBLICATIONS INC loal
ja lepingu alusel TEXTICO OÜ.
© Kirjastus Pilgrim, 2018
Tõlkinud Tiia Nightingale
Toimetanud Eve Võsu
Küljendanud Lauri Tuulik
ISBN 978-9949-621-45-3
e-ISBN 9789949099108
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda
EESSÕNA
Ookean voogab lõputus muutumises, ja kui selles pikalt aega veedad, muutud justkui triivivaks pudeliks, mille sees on kirjake. Sa tead, et oled kuhugi teel, tunned, et sul on eesmärk, kuid samas tead ka, et oled üleni tuulte ja hoovuste meelevallas ning su ainukene hea valik saab olla alistumine.
Olen viimasel ajal väga palju surfanud. Mereelu on kuidagi omalaadne. Merevees muutud paindlikult laperdavaks nagu vetikad, samas vilkaks nagu angerjas. Muutud ise vee sarnaseks.
Tao Te Ching on öelnud: „Taeva all ei ole õrnemat ja nõrgemat kui vesi. Karm ja kange ometi ei suuda teda võita. Teda ei saa muuta.”1
See raamat on ülistus veele. Pinnakihis on see lugude seeria minu seiklustest merel ja zenipraktikatest. Sügavamal on see ood veele – elu alalhoidjale. Ma pole zeni ekspert ja kindlasti mitte surfi ekspert. Aga mul on jätkuvalt käimas armuafäär ookeaniga, mida tänu aastatepikkusele meditatsioonile olen hakanud nägema läbi zen-toonides prillide. Kui mul üldse on mingi sõnum selles tühjas anumas – muidugi kui see pole sisselekkinud merevees täielikult lahustunud –, siis see ongi mu raamat. Kandku tuuled teda randadesse, kus temast kasu on.
SISSEJUHATUS
Vees „lahustub” kõik.
– Mircea Eliade
Teelolija ei sea end päriselt kuhugi sisse.
Valgeid pilvi lummab rohelise mäe jalam.
Särav kuu meeleldi laseb end kaasa viia voolaval veel.
– Hung-chih
Ua ka ua, kahe ka wai.
Vihm sajab, vesi voolab.
– Hawaii vanasõna
Zenis ei ole midagi selgitada ega õpetada,
mis annaks sinu teadmistele lisa.
Ühestki teadmisest ei ole sulle kasu,
ükski laenatud sulestik ei kasva, välja arvatud juhul,
kui see kasvab välja sinust enesest.
– D. T. Suzuki
Kaks nädalat tagasi kolisin oma tüdruksõbra isa purjekasse Sausalitos. Purjeka nimi on Dulce.2 Ta on umbes üheksa meetrit pikk, peaaegu et üleni valge ja lakitud puidust paneelidega akende ümber, purjed mähitud sinakasrohelisse presenti.
Algul tundus, et Dulce loksutab liiga tugevalt. Nüüd ta hoopis suigutab mind unele. Voodi on nii väike, et seal kägaras lebades, lained loksumas vastu laevakeret, tundub, nagu oleksin tagasi emaüsas. Mitte et ma emaüsa mäletaks, aga kujutan ette, et see on veidi laevavööris magamise moodi.
Ma ei ole purjetaja. Lihtsalt vee peal elamine on asja mõte. Peale paariaastast elu sisemaa eraldatuses, kus olin surfama minekuks sunnitud rannikule sõitma, tundub purjekal elamine nagu koju jõudmine.
Thomas Farber kirjutab oma raamatus On Water: „Ookeani äärde naasmine on, nagu kogeksime uuesti ülitähtsat mälurada, midagi, mida kunagi hästi tundsime, see nagu meenutaks, et oleme püüdnud mäletada.” Mulle meeldib, et Farber kirjutab – „meenutaks, et oleme püüdnud mäletada”, mitte – „meenutaks, mida oleme püüdnud mäletada.” See kirjeldab tõde, et merest kaugel viibides on lihtne unustada, mille järgi tegelikult koduigatsust tunned. Kuid jäljed jäävad alles. Ja kui tagasi jõuad – soolane mereõhk ja lakkamatu lainemöll, mida Mark Twain nimetab „läbipaistvaks sügavuseks”.
Seitsmeteistkümnenda sajandi zen-munk ja poeet Basho3 ütleb oma haikus:
Ema, iial ma ei teadnud
Iga kord kui näen ookeani
Iga kord