Koridorides libedal jääl
© Marianne Mikko 2020
Toimetanud Tiina Soon
Kujundanud Priit Isok
ISBN 978-9949-01-601-3
ISBN 978-9949-01-875-8 (epub)
Eessõna
Suvi 2019. Istun terrassil ja vaatan mägesid. Kaunis päikesepaisteline suvehommik Californias Napa orus. Rohelus rahustab olemist. Punased nelgid maitsekates viktoriaanlikes lillepottides lisavad ilu. Olen Eestist eemal, aga mõtetes ikka Tallinnas. Kodus käib remont. Aastatega kogunenud paberihunnikud said enne sõitu läbi lapatud. Suurem osa suure rõõmuga prügikorvi saadetud.
Hingan sisse ja välja. Nagu India joogaõpetaja Keralas kunagi õpetas. Olen vaba, aga see vabadus nõuab harjumist. Olen nii sõltumatu, et minust ei sõltu mitte midagi. Kõik on juba toimunud.
Valimistel olen kandideerinud üksteist korda. Kolm korda olen osutunud valituks. Viimati, 2019. aastal osalesin kahtedel valimistel. Edutult. See kehtib nii üldvalimiste kui ka eurovalimiste kohta. Esimesed läksid eriti kehvasti. Sotsiaaldemokraadid kaotasid kolmandiku oma kohtadest Riigikogus. Teised olid küll edukad erakonnale, aga mitte mulle isiklikult. Mida ma tunnen? Kes ma olen? Mida ma tahan?
Kolm lihtsat küsimust 55+ naisele. Iseendale. Vaatan küsimustele otsa. Ühtegi vastust pole varnast võtta. Ei head ega halba. Siinkohal meenus mulle kunagine vestlus Tartu ülikooli eesti keele ja stilistika õppejõu Reet Kasikuga. Mu lemmikõppejõud pani mulle südamele, et tingimata peaksin jagama oma poliitilist kogemust. Et see on tähtis. Kui sedasama toonitas hiljuti mu hea Brüsseli-aegne sõbranna Oana Lungescu, siis hakkasin mõtlema, miks mitte.
Tükati olen päevikut pidanud. Kui olen midagi eriti tähtsat või vapustavat kogenud. Nii näiteks panin kirja selle, mida nägin ja tundsin ainulaadsel Põhja-Korea missioonil käies. Muidugi on tähelepanekuid Riigikogu, Euroopa Parlamendi või Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee istungisaalis ja kulisside taga toimunust.
Asugem siis uksi avama. Mul pole uduõrnagi ettekujutust, kuhu me välja jõuame. Usun aga seda, et tasahilju saame aimu, kuidas miski on minuga juhtunud. Võib-olla isegi saame vastuse, miks just nii ja mitte teisiti.
Kasutades oma erilist positsiooni annan lubaduse, et minu lugudes puuduvad süüdlased. Mälestustel on kalduvus meenutada head ja unustada halb.
Eestis on päevasündmused juhtunud, Ühendriikide läänerannikul päev alles ees.
Silverado, 18.06.2019
Mõõdukate uus nägu
Sügis, 2002. Töötan ETV uudistetoimetuses. Heliseb telefon ja hiljuti mulle intervjuu andnud Heljo Pikhof paneb ette kohtuda. Mäletan sotsiaalministri südi nõunikku, kes andis konkreetse ja hästi monteeritava teleintervjuu. Mis seal’s ikka. Kui kohtuda, siis kohtuda.
Sellisena tundis mind aastatuhande alguses Eesti televaataja. Foto Ülo Josing
Kohtumispaik on mul meeles. Telemajast üle tee, kus toona asus Kungla hotelli baar ehk viies stuudio. Seal on istunud kõik omaaegsed telekuulsused Valdo Pandist ja Hardi Tiidusest alates ja Mati Talvikuga lõpetades.
Nõunik Pikhof jõudis kiiresti ja keerutamata asja tuumani. Mõõdukatel on uusi nägusid vaja. Nad on otsustanud, et enne järgmisi valimisi võiksin mina olla see uus nägu. Olin pahviks löödud! Pakkumine tuli minu jaoks ootamatult.
Hariduselt olen raadioajakirjanik. Ma olin ajakirjanikutööd teinud peaagu 20 aastat. Tõtt öelda olin pisut häiritud, et mulle kui ajakirjanikule lähenes parteilane nii siivutu sooviga. Ise pidasin end läbi ja lõhki ajakirjanikuks, kes polnud kordagi mõelnud ameti vahetamisele. Tundsin end ebamugavalt, peaaegu reedetuna. Enda arust polnud ma kuidagi ega kusagil andnud signaali, et kavatsen vahetada elukutset.
Teisalt oli muidugi tõsi, et minu ja teleuudiste toimetuse juhi suhted polnud kõige paremad. Just oli lõppenud Brüsseli korrespondendipunkti taasavamise konkurss ja olin kandideerinud erikorrespondendi kohale. Täiesti arusaamatul põhjusel ei soovitud mind tagasi saata sinna, kus ma oma käte ja mõistusega olin aluse pannud ETV korrpunktile Euroopa Liidu ja NATO juures. Nii et mõõdukate ajastus mind üles noppida oli ideaalne.
Kergelt ma end kätte ei andnud. Esimese ehmatuse järel ütlesin kindla ei. Heljo Pikhof andis lahkesti aega järelemõtlemiseks. Eks ta siis helistas mõne nädala pärast jälle. Asja pisut seedinud, oli tekkinud sportlik huvi. Ometi jäid küsimused. Mida see õigupoolest tähendab, kui ajakirjanik läheb poliitikasse? Milline on tagasipöördumise võimalus? Partei esitas oma küsimused. Kus lõpetasin keskkooli? Kui õige kandideeriksin Pärnumaal?
Järgmisena võttis mind ette Eiki Nestor. Ta mõjus rahustava papana, et pole hullu midagi, kõik me alustasime kunagi noorte ja rohelistena. Ega see tükki küljest võta, kui natuke kandideerid Pärnumaal. Seal ikkagi keskkooliaegsed sõbrad ja tuttavad, kes ilmsesti sind valivad. Talle sekundeeris tordiroosina mõõdukate tollane juht Ivari Padar, samamoodi tasakaalukas ja turvaline. Lubas head kohta nimekirjas.
Ma pean tunnistama, et mu teadmised poliittehnoloogiast olid nullilähedased. Aktuaalse Kaamera toimetust ma asjasse ei pühendanud. Vaid Tiina Jaakson teadis mu läbirääkimiste seisust. Tema ütleski, et allpool kaheteistkümnendat kohta üldnimekirjas ma olla ei tohi. Nii ma siis parteilastele teatasingi. Tehti pisut nägusid, aga just 12. kohale ma platseerusingi.
Ringkonna nimekirjaga nii kergesti ei läinud. Priit Aimla pidi olema Pärnumaal mõõdukate esinumber. Küsisin, miks tema ja mitte mina. Mängiti imestust, et ma esitasin konkreetse nõudmise. Tegelikult ei kavatsenud partei juhtkond seda kohta mulle loovutada. Miks pidanukski? Üks oli tuntud väärikas tegija, teine oli uustulnuk, keda partei juhtfiguurid alles õppisid tundma. Teema muutus ühel jaanuarikuu päeval väga aktuaalseks, kui Aimla murdis uisutades jalaluu. See oli üksiti juhus, teisalt tean ma nüüd, et juhuseid ei ole. Sain selgeks, et tuleb jääda oma nõudmiste juurde.
NATO peasekretäri Javier Solana intervjueerimine polnud ETV erikorrespondendi jaoks midagi ainukordset, vaid osa töökohustustest. Foto NATO PHOTO
USA kaitsemininister Donald Rumsfeld väisas 2000ndate alguses Tallinnat ja andis pressikonverentsi, mille järel õnnestus minulgi välisministeeriumi peaukse ees veel täiendavaid küsimusi esitada. Foto erakogu
Televiisor ukse taga
Detsembri lõpus ja jaanuari alguses tuli anda rohkesti seletusi nii meediale kui ka sõpradele, miks ma ikkagi otsustasin poliitika kasuks. Kordasin ikka ja jälle, et Eesti poliitika vajab rohkem hoolivust. Rohkem naisi. Ent mitte kõik polnud sellega rahul, et ma just mõõdukate hulka läksin. Nii näiteks lasi vanameister Edgar Savisaar ärimeeste hulgas käiku kuulujutu, kuidas tema möku kaitseminister Sven Mikser ei kontrolli olukorda ja lasi oma ministeeriumi kantsleril Indrek Kannikul Marianne Mikko mõõdukatesse värvata. Tõtt öelda polnud ma Indrek Kannikuga mitte kunagi parteiga liitumist arutanud.
Esimesed parlamendivalimised kujunesid suureks seikluseks. Nagu kirjutasin, ei olnud ma kursis sisepoliitiliste heitlustega. Veel vähem teadsin partei siseintriigidest. Olin üsna kohmetu, kui üks kooliõde Pärnus otsesõnu päris, miks ma luuserite parteisse astusin. Et tema oleks mind rohkem ette kujutanud võidukas Res Publicas. Pealegi jätavad Mõõdukad jõuetu mulje. Küsimustes peegeldus tegelikult tema arusaam minust. Ma polnud kunagi mõelnud, et inimestele tundun jõuline.
Terve mõistusega inimene ei sidunud end aastatuhande alguses ehk enne eelseisvaid üldvalimisi mõõdukatega. Kõik oli viltu: kohalikel valimistel hävitav lüüasaamine, mille peale astus Toomas Hendrik Ilves parteiliidri kohalt tagasi. Kohalike