Barbara Cartland
LEARNING TO LOVE
2006
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele AMOR.
Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
Kõik raamatu tegelaskujud ja olukorrad on välja mõeldud ega ole kuidagi seotud reaalsete isikute ega sündmustega.
Kaane kujundanud PS Kujundus
Toimetanud Evelin Piip
Korrektor Inna Viires
© 2006 by Cartland Promotions.
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2012 Kirjastus AMOR
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2020 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11840
ISBN (PDF) 978-9949-84-992-5
ISBN (ePub) 978-9949-84-993-2
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
„Me peame alati uskuma, et armastus on kõikvõimas.“
Barbara Cartland
Esimene peatükk
1880
Caristoni krahv astus White’i klubisse St. Jamesi tänaval. Klubi uksehoidja, olles teda tervitanud, teatas talle viisakalt:
„Mu lord, klubi sekretär sooviks teiega paar sõna vahetada, kui teil aega on.“
Krahv ei vastanud, sest ta teadis täpselt, millest sekretär temaga rääkida tahab. Ta polnud maksnud oma osavõtumaksu sel lihtsalt põhjusel, et tal polnud selleks piisavalt raha.
Ta astus hommikutuppa ja nähes toa kaugemas nurgas oma sõpra, suundus tema juurde.
Lord Shield vaatas üllatunud pilgul üles.
„Halloo, Michael,“ hüüatas ta. „Ma arvasin, et sa oled maal.“
Krahv istus üsna raskel moel tema kõrval olevale toolile.
„Ma tulin Londonisse, et kohtuda oma advokaadiga,“ vastas ta.
„Probleemid?“ uuris lord Shield.
„Väga tõsised probleemid,“ vastas krahv, „ja ma oleksin väga tänulik, kui sa mulle ühe joogi välja teeksid, sest ma sõna otseses mõttes ei saa seda endale lubada.“
Ta sõber ei vaielnud vastu. Ta andis kõigest kelnerile märku ja tellis pudeli šampanjat.
„Tunnen sulle kaasa, Michael,“ ütles ta, kui nad olid üksi jäänud. „Kas asjad on hullemad kui kunagi varem?“
„Palju, palju hullemad!“
Tema häälest kostis meeleheide, mis ei jäänud sõbrale märkamata.
Need kaks noort meest olid õppinud koos Oxfordis ja seejärel ühinenud sama rügemendiga. Nad olid võidelnud Sudaanis ja veetnud koos mõned väga ebamugavad kuud Etioopia rahutuste ajal.
Kui krahv oli pärinud oma tiitli, astus ta sõjaväeteenistusest tagasi ja naasis koju. Lord Shield oli kuus kuud hiljem sama teinud.
Nad kohtusid igal võimalusel, kuna mõlemad omasid maal suuri valdusi.
Nüüd, oodates šampanja saabumist, meenutas lord Shield, et eelmine aasta oli olnud eriti halb viljasaak, mis mõjutas iga maaomanikku.
Temani olid jõudnud kuuldused, et krahvil olid olnud oma valduses iseäranis rasked ajad.
Mõnda aega kestis vaikus ja siis ütles lord Shield:
„Räägi mulle oma mure ära. Sa ju tead Michael, et ma aitan sind, kui vähegi saan.“
„Mitte keegi ei saa mind aidata!“ vastas krahv süngelt. „Minuga on kõik. Parim, mis ma saaksin teha, on endale kuul pähe lasta!“
„Ära ole naeruväärne! See ei saa nii hull olla!“
„See on hullem!“
„Räägi mulle, mis on juhtunud.“
„See on ikka sama vana lugu, mida me oleme kuulnud nii paljudelt ja mis meie arvates ei saanud iialgi meie endiga juhtuda.“
Ta vaikis, kui šampanja saabus.
Lord Shield tõstis oma klaasi.
„Tuleviku terviseks,“ ütles ta toosti, „ja et see tuleks palju parem kui oli minevik!“
„Selle terviseks joon ma kindlasti,“ sõnas krahv, „kuid ausalt öeldes on see minu jaoks võimatu.“
„See sõna on mulle vägagi vastukarva,“ märkis lord Shield, „aga palun, jätka oma looga.“
„See on, ma kardan, tuttav ja igav lugu. Mu isa ei olnud võimeline valduse eest hoolitsema ja jättis selle täielikult hooletusse.“
Ta vaikis hetkeks.
„Isa oli juba aastaid haige, enne kui ta suri. Usaldusväärsed teenijad lahkusid tema juurest ja ülejäänud varastasid kõik, kuni midagi enam järele ei jäänud.“
Ta võttis suure sõõmu šampanjat.
„Võlad on järjest kuhjunud ja praeguseks olen silmitsi tohutu suurte arvetega, mida pole võimalik tasuda. Mul pole midagi müüa ja mul pole ka aimugi, kuidas ma need makstud saan.“
Lord Shield ohkas.
„Ma soovin, et saaksin sind aidata, Michael, aga nagu sa väga hästi tead, olen ma ka ise väga keerulises olukorras, suuresti samadel põhjustel nagu sa isegi. Kõik, mis ma suudaksin sulle pakkuda, toidaks vaevalt ühe roti nädala jooksul, rääkimata hobustest ja karjast ning kõigest muust, mida sa omad.“
„Tõenäoliselt surevad nad nagunii nälga,“ ütles krahv masendunult. „Veel täna hommikul, enne Londonisse tulekut, keeldus mees, kes varustab mind kaertega hobuste jaoks ja muude toiduainetega, mis on farmis vajalikud, edaspidi midagi toomast, kuni olen oma arved maksnud.“
„Kas sul pole midagi, mida saaksid müüa?“
Krahv tõi kuuldavale järsu naeru, milles puudus igasugune huumor.
„Ega sa ometi arva, et ma pole sellele mõelnud? Maja on kohutavas seisus ja vajab hädasti remonti. See on muidugi põlispärand, nagu ka maalid, mööbel ja kõik muu.“
Ta naeris veel kord rõõmutult enne, kui lisas:
„Põlispärand pojale, keda ma endale kunagi lubada ei saa.“
„See on kõige masendavam lugu, mida ma olen kunagi kuulnud,“ hüüdis lord Shield ja valas krahvi klaasi veel šampanjat.
„Mul ei ole olukorra päästmiseks enam midagi teha, kui sa just ei tule mõnele hiilgavale mõttele.“
Lord Shield nõjatus oma tooli seljatoele.
Ta oli kena noormees, oma välimuse poolest väga inglaslik ja aristokraatlik. Samas oli tal arukas ilme, mis sobinuks rohkem õpetlasele või riigimehele kui noorele sõdurile.
Sama võinuks öelda ka krahvi kohta, ainult et ta oli erakordselt nägus.
Kui ta esimest korda ilmus seltskondlikele üritustele, tervitasid teda ülevoolavalt emad, kel olid debütantidest tütred. Nüüd, pärast sõjaväest lahkumist, polnud tal enam selliste ürituste jaoks aega.
Ta oli meeleheitlikult rabelnud, et parandada kahjusid, mis olid kuhjunud tema valdustes. Kui ta oli vaadanud aakrite kaupa külvamata maad ja ehitisi, mis vajasid kiiret remonti, oli ta tundnud end järjest abitumalt.