Originaali tiitel:
Michelle Reid
THE DE SANTIS MARRIAGE
2008
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Virve Pillau
Korrektor Inna Viires
© 2008 by Michelle Reid
Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10109
ISBN (PDF) 978-9949-456-04-8
ISBN (ePub) 978-9949-84-751-8
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Esimene peatükk
Pulmapeo-eelne sebimine kogus kiirust nagu tohutu rong, ent Lizzyl polnud mitte mingisugust peomeeleolu.
Ja nüüd õhtu La Scalas, taevane jumal, mõtles ta raskelt. Ta seisis Milanos uhkes hotellisviidis, ümbritsetuna luksusest, ja sättis selga stiilset disainerikleiti, mis maksis ilmselt rohkem, kui ta mõeldagi julges, et uhkel galaõhtul La Scalas peen välja näha, samas kui kodus Inglismaal oli perekonnafirma pankroti äärel, ähvardades võtta kõik, mis neile kuulus.
Lizzy polnud tahtnud oma parima sõbranna pulma tulla, aga isa oli peale käinud. Vend Matthew oli lausa vihaseks saanud. “Ära ole loll,” nähvas ta õele. “Kas sa tahad, et isa tunneks end veel halvemini? Mine Bianca pulma,” oli Matthew öelnud, “ja soovi talle minu poolt kõike paremat selle neetud superrikka abikaasa puhul.”
Seda öeldi nii kibestunult, et Lizzy võpatas seda meenutadeski. Matthew ei anna tema parimale sõbrannale kunagi andeks, et too armus teise mehesse.
Bianca ja tema vanemad olid Lizzyle Milanosse sõitmiseks veelgi rohkem survet avaldanud ning lõpuks oli olnud lihtsam teha seda, mida kõik teised tahtsid, ehkki Lizzy ise oleks tahtnud jääda isale toeks.
Nüüd pidi ta hoopis sellesse kleiti pugema. Ta puhus silma eest ära vallatu loki ja sättis õlapaelad paika, pöördudes seejärel peegli poole.
Peegelpilti nähes muutus tema näoilme otsekohe kohkunuks. Kleit oli kohati liiga keha ümber ja hõbehall värv tundus tema heleda naha taustal lausa kole! Ja juba mitmendat korda oma kahekümne kahe eluaasta jooksul soovis Lizzy, et ta oleks habras ja armas peenekondiline brünett nagu Bianca.
Ent ta ei olnud seda. Ta oli pikk, vormikas ja pikkade lendlevate läikivate kastanpruunide lokkidega, mis mingi nipiga ei tahtnud sõna kuulata. Lisaks veel jahmatavalt valge nahk, mis oli hõbehalli siidi kõrval kohutav ja meenutas kummitust!
Kui Bianca selle kleidi paar kuud tagasi oma kihluspeo jaoks ostis, oli ta selles vaimustav välja näinud – tõeline sensatsioon. Eelmisel päeval oli ta selle põlglikult Lizzy kätte visanud. “Ma ei tea, miks ma selle ostsin. Ma vihkan seda värvi. Pikkus on vale ja mu tissid on liiga väikesed.”
Nojah, seda probleemi minul pole, mõtles Lizzy, hammustas väikeste valgete hammastega täidlast alahuult, sikutas liibuvat pihikuosa valgete rindade peale ja tänas mornilt mõttes pihiku tugevdusi, mis aitasid sel paigal püsida.
Teist korda peeglisse vaadates ei tundunudki vaatepilt enam nii hull kui algul ja... Tõepoolest, Lizzy, ütles ta endale kindlalt, kerjused ei tohi nuriseda, nii et sa peaksid...
Järsk koputus sviidi uksele segas tema mõtiskelu. “Oled sa valmis, Elizabeth?” hüüdis Bianca ema. “Me ei tohi La Scalasse hiljaks jääda.”
Muidugi mitte, mõtles Lizzy mõrult. “Kohe tulen!” hüüdis ta vastu.
La Scala ei oodanud ühegi inimese, isegi mitte Itaalia kõrgseltskonna koorekihi järele, arvas ta pilklikult, pani jalga tikk-kontsaga kingad ja pöördus siis, et huultele läbipaistvat huuleläiget peale panna. Ta keeldus kasutamast võrgutavat erepunast huulepulka, mille Bianca oli koos kleidiga talle andnud.
Lizzy heitis viimase pilgu peeglisse, tundus endale neis võõrastes sulgedes naljakas ning ta naeris mitme nädala jooksul esimest korda. Nüüd puudus veel vaid see, et tema parim sõbranna annaks talle selle rabavalt kauni ja kalli teemantsõrmuse, mille kihlatu oli talle kinkinud, ja olekski kombes. Kõik perekonna võlad saaksid tasutud esimese ettejuhtuva pandimaja abil.
Aga Bianca polnud nii lahke ja ega Lizzy seda oodanudki. Bianca Moreno oli olnud tema parim sõbranna sellest saadik, kui nad mõlemad sattusid rangesse inglise internaatkooli, tundes end seal nagu kaks tulnukat, kes on kosmosest Maa peale visatud. Bianca oli tulnud kooli otse Sydneyst, kus ta oli muretult koos oma itaallastest vanematega elanud. Nad olid muutunud üleöö tavalistest inimestest ülirikasteks, kui Bianca isa onu ootamatult Inglismaal suri ja Bianca isa sai Londonis asuva Moreno Inci omanikuks.
Lizzy saadeti samasse kooli pärast seda, kui tema ema põhjustas kohutava skandaali oma afääriga abielumehest parlamendisaadikuga. Lizzyt kiusati ja pilgati eelmises koolis sellepärast nii armutult, et isa oli otsustanud ta sealt ära võtta ja panna kooli sellest jamast sadade miilide kaugusele.
Kas see tegi kiusamisele lõpu? Ei. Kas Lizzy rääkis sellest isale? Ei, sest skandaal oli isale niigi raskelt mõjunud ning lisaks oli nende ema lahkunud, võttes kaasa kogu raha, mis ta kätte sai. Nii oli Biancast saanud tema parim sõbranna ja usaldusalune. Nad hoolitsesid teineteise eest. Bianca – mustajuukseline ja mustasilmne kiusupunn, kelles oli omajagu Austraaliast kaasasaadud südikust, ja Lizzy – temast palju vaiksem, kelle energilist loomust olid rusunud kiusajad ja ema, kes polnud pärast lahkumist vaevunud temaga ühendust võtma.
Nad polnud kaheteistkümnendast eluaastast saadik teise teadmata suurt midagi ette võtnud. Nüüd kavatses tema sõbranna abielluda ühe Itaalia kõige peenema suguvõsa liikmega ja ehkki Lizzy ei tahtnud seal olla, oli ta valmis oma mured hetkeks unustama ja tegema kõik, mis vaja, et Bianca laulatus järgmisel nädalal oleks täiuslik. Bianca vanemad maksid tema sõidu kinni. Nad maksid ka tema hotellitoa ja söögi ning säravatele üritustele sobivate rõivaste eest, isegi kui need olid Bianca juba kantud riided.
Ja Lizzy oli neile tänulik, sest ta poleks saanud muidu tulla, ükskõik mida isa ka poleks öelnud. Nii et siin ta siis nüüd oli, nädal kahenädalasest puhkusest oli möödunud peremuredest eemal ja ta oli teel tähistama Bianca säravat abielu tema superrikka, ülimalt elegantse kallimaga.
Luciano Genovese Marcelo De Santis, kolmekümne nelja aastane De Santise suure ja uhke pangandusimpeeriumi juht – lähimatele sõpradele Luc.
Lizzy tundis, kuidas üle keha kandus kerge värin, ta haaras voodilt hõbedase siidsalli ja tõmbas selle kiirustades ümber õlgade, soovides jumala nimel, et ei kogeks samalaadset hullumeelset värinat iga kord, kui laseb endal sellele mehele mõelda.
Luc oli kummaline – tõeliselt hirmuäratav segu lihvitud rahulikust elegantsist ja lihaselisest, tõmmust, seksikalt heast välimusest. Bianca nurrus tema ümber nagu ilus kiisu, mis paistis meest lõbustavat, aga Bianca oli itaallanna ja nende rahvuslik omapära oligi avatus ja füüsiline kontakt, mitte nagu inglastel – minul, mõtles Lizzy nukralt.
Tema polnud kunagi ühegi mehe ümber nurrunud