Loone Ots
Kuulsad ja naljakad eestlased
250 tõestisündinud lugu
Autor: Loone Ots
Toimetaja: Ester Põldma
Kujundaja: Heiko Unt
Karikatuurid: Liidia Unt
E-raamat: OÜ Flagella
© Rahva Raamat AS
Kõik õigused kaitstud
ISBN 978-9949-9966-0-5
ISBN 978-9949-9966-1-2 (epub)
250 tõestisündinud lugu
eessõna ja epiloogiga
Eessõna
Suur ajalugu räägib inimeste tähtsatest tegudest, esitab nimed ja aastaarvud. Faktid on kontrollitud, hinnangud põhjendatud.
Suurte sündmuste ümber lokkab aga pisiasjade lilleaed, mida paraadkorruse saalist ei pruugi nähagi olla. Aeg-ajalt nopib keegi sealt mõne õie ja näitab teistele. Kõik üllatuvad, kui ilus see on.
Selle raamatu on ajendanud armastus eesti kultuuriloo vastu ja soov koguda ühte kimpu muhedaid ja lahedaid hetki, mis aastakümnete jooksul materjale lugedes mällu on jäänud. Anekdoodid, nagu sõna anecdota mõistis Bütsantsi õpetlane Kaisarea Prokopios: killud ja pärlid, mida pole mõtet lõimida kuulsa inimese kõige tähtsamate tegudega, ent mis annavad toredat lisa, et teda veelgi rohkem mõista, hinnata ning armastada.
Kogusin lugusid kõikjalt: rahvapärimusest, headest raamatutest, ajakirjandusest ja salvestades suulisi mälestusi. Inimeste valiku alus oligi hea lugu. Tahtsin, et kõik anecdota’d oleks lahedad ja positiivsed. Meie aeg on küllalt rabe, et vajada rõõmu. Lugude absoluutse tõesuse eest ei taha ma vastutada. Küll aga on igal siinsel anekdoodil tõepõhi all.
Paljudest seikadest on käibel mitu varianti. See on tõend nende müüdiväärtuse kohta. Sellistel juhtudel olen eelistanud põnevamaid või naljakamaid. Suust suhu ja suust trükki rännates on materjal kindlasti teisenenud. See on loomulik. Kui eesmärk on vahendada head nalja, pole ehk nii tähtis, millal ja kus – oluline on, kes ja mida tegi.
Siinsed lood olen valinud nii, et eesti minevik ja veidi ka olevik peegelduks võimalikult mitme nurga alt. Mõned väga olulised inimesed ei ole siin oma looga esindatud. Selleks on olnud head põhjused: kas on nende parimad lood olnud liiga kurvad või liiga soolased või liiga alkoholikesksed või on inimesed või nende lähedased ise palunud isiklikku teavet mitte avaldada. Lugusid ja inimesi jätkuks veel mitme köite jagu. Paraku on raamatu mahul piir.
Ma ei ole lisanud bibliograafiat. Infoajastul saame keda tahes guugeldada või pöörduda raamatukogu kataloogide poole. Hindamatud allikad on eesti kultuurilooline arhiiv ja digiteeritud perioodika andmebaas DEA. Tänan tuhat korda kõiki häid inimesi, kes on oma elust või eesti kultuuriloost kirjutanud, samuti neid, kes võtsid vaevaks enda meenutusi või kuuldut minuga jagada.
Julgustan kõiki huvilisi kuulsate eestlaste elu ise edasi uurima. Ainuke oht, mis kultuurilukku sukeldujat ähvardab, on jääda sinna vangi, sest see on nii põnev ja rikas paik.
LOONE OTS Tallinn-Karula, juuni 2017
Jüri Aarma
ja mahajäetud auto
Aastal 2001 rõõmustas Eesti teatripublikut veel Vanalinnastuudio, nüüdse Vana Baskini teatri eelkäija. Üks teatri kandvaid jõude oli tuntud näitleja Jüri Aarma.
Aarma sõitis tol ajal Citroëniga, mille kohta sõna vana oli liiga hästi öeldud. Auto sarnanes kolmanda päeva roosiga, sest ähvardas vähimagi puudutuse korral õielehed maha pillata, see tähendab, laiali laguneda. Sõita see uunikum siiski suutis.
Kord peeti teatris pärast esietendust pisike pidu, mis pikapeale suureks kiskus. Aarma jättis auto teatri ette ja sõitis koju taksoga. Hommikul palus ta sõber Ivo Linnalt küüti. Mehed olid just Järvele jõudnud, kui Aarma telefon helises.
„Härra Aarma, ma räägin valvelauast. See Citroën seal maja ees on ju teie oma?“
Aarma jaatas.
„Praegu sõidab seal treiler ja viib kõik autod minema!“ teatas valvuridaam. „Öeldi, et kellegi Roobertsoni pärast.“
Aarma ehmatas koledasti. Tõenäosus, et auto kraanaga tõstes koost kukub, oli 100%.
„Palun tehke ükskõik mida, et nad mu autot veel viis minutit kohal hoiaks!“ palus ta helistajat.
„Hästi,“ nõustus valvuritädi.
Viie minuti pärast teatri ette jõudes nägi Aarma Citroëni omal kohal. Tuuleklaasil paistis suurte tähtedega kirjutatud sõnum:
„Roobertson!!! Ära seda autot puutu, see on Jüri Aarma oma! Ta tuleb viie minuti pärast!“
Ümberringi politseinike ahelat nähes meenus Aarmale, et sel päeval külastas Tallinna NATO peasekretär George Robertson, üks kõige paremini turvatud inimesi maailmas. Vanalinnastuudio asus kaitseministeeriumi hoone teises tiivas. Arusaadavalt teisaldati kõik kõrge külalise teele jääda võivad autod. Valvuritädi siiras palve oli aga mõjunud ja Aarma uunikum uhkeldas ainsa sõidukina Sakala tänava parkimistsoonis.
Johannes Aaviku
kirp
Johannes Aavik armastanud kangesti iseenda isikuga edvistada. Kõik pidid nägema, kes on kuulus keelemees ja esteet Aavik. Tihti läinud uudissõnade isa oma nõuannete ja korrigeerimistega liiale. Kord hakanud ta bussis sõites konduktori kõnepruuki parandama. Matsakas mutt vaadanud härrale vihaselt otsa ja käratanud:
„Igasugu õpetajad on hakanud lõugu laiutama! Nagu mingi kuradi Aavik kohe!“
Ilukeele edendaja jäänud selle peale üsna vait. Tähelepanuvajadus jäi aga alles. Kord Tartu üliõpilastele külalisloengut pidades jätnud ta lause poolelt sõnalt katki ja hakanud end sügama. Kratsinud algul käsivart, siis rinda, puusa ja viimaks lausa püksisäärt. Ise vabandanud:
„Näh, oln ksklt (nii Aavik rääkis, kiirustades ja takerdudes) kirbu saand, nüüd jookseb siin mda pkse rngi ja kutistab!“
Võtnud siis jutujärje uuesti üles ja pidanud loengu rahulikult lõpuni. Hiljem arvanud tudengid omavahel, et küllap mõtles Aavik kirbu välja, kui järgmine põlvkond nooreestlaste uudiskeelest enam liigselt ei viitsinud vaimustuda.
Ervin Abeli
pudel viina
Uusaastahommikul 1969 esilinastus ETV-s kähku kultusfilmiks kasvanud komöödia „Mehed ei nuta“. Osa võtteid oli vändatud 1968. aasta suvel Orissaare lähedal. Päevatöö päädis tihti raju peoga, nagu praegu öeldaks. Eks läinud selleks ka tulivett vaja. Režissöör Sulev Nõmmik ega näitlejadki polnud harjunud pudelisse sülitama.
Kord sisenenud Orissaare ETKVL-i universaalkauplusse kuldne kolmik: Sulev Nõmmik, Ervin Abel ja Kalju Karask. Andnud müüjatari kätte puldanist seljakoti ja palunud nii palju viina kui kandevahendisse mahub.
„Jumaluke! Te olete ju rahvakunstnikud,“ ahhetanud müüja. „Ja ostate sellise koguse viina!“
Mehed pomisenud midagi kinotegijate suurest hulgast ja lõputust janust ning läinud kõige kotiga poest välja.
Minuti pärast tuli Ervin Abel tagasi.
„Teate…“ naeratas ta pea viltu oma kõige kuulsamat naeratust. „Ma mõtlesin, et kui juba… et siis ma ostan endale kah ühe pudeli!“
Valmar Adams
ja eesti luule kurbus
Poeet ja literaat Valmar Adams kurtnud kord Juhan Sütistele, et eesti luules pole üldse huumorit. Lugeja ei saavat sugugi naerda.
„Kuidas nii, kulla mees?“ imestanud Sütiste. „Iga kord, kui ma sinu luuletusi loen, naeran ma kohe südamest!“