Originaali tiitel:
Tracy Brogan
Crazy Little Thing
2012
Kõik õigused käesolevale väljaandele on seadusega kaitstud. Kogu raamatut või ükskõik millist osa sellest ei ole lubatud reprodutseerida, paljundada ega levitada ükskõik millisel viisil või milliseks otstarbeks ilma autoriõiguse valdaja kirjaliku loata.
Käesolevas raamatus leiduvad tegelaskujud ja sündmused on väljamõeldis. Võimalik sarnasus elusate või surnud inimestega on kokkusattumus, mitte autori teadlik valik.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Marje Mändsalu
Korrektor Inna Viires
Kasutatud tõlked:
Shakespeare, William. „Hamlet”. Tõlkinud Georg Meri.
Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1946
Dickens, Charles. „Jõululaul proosas”. Tõlkinud Helga Kross.
Tallinn: Eesti Raamat, 1993
Text copyright © 2012 Tracy Brogan
This edition made possible under a license arrangement originating with Amazon Publishing, www.apub.com.
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11240
ISBN (PDF) 978-9949-843-38-1
ISBN (ePUB) 978-9949-84-541-5
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Minu imetoredale abikaasale,
kes uskus alati, et ma saan hakkama,
isegi kui mina selles nii kindel ei olnud.
Ja mu ilusatele tütardele,
kes ütlevad, et nad tahavad täpselt minu moodi olla.
Loodetavasti teevad nad nalja.
Esimene peatükk
Minu abikaasa kohe oskas ootamatuid olukordi tekitada, nii et ma ei olnud täiesti üllatunud, kui tabasin ta kontoripeol kätt naeru kihistavale ja ennast võdistavale punapeale seeliku alla ajamas. Või et tema rihmapandla küljes rippus puuvõõrik. Kuigi jõulud ei olnud käes. Äkitselt sai lõpuks ometi vastuse kaheksa aasta pikkune küsimus, kas ma olen paranoiline või on mul lihtsalt hea nina. Richard pettis mind ja ma ei saanud seda kauem eirata.
Oleksin tõenäoliselt pidanud ta varem maha jätma, aga ma olin sõgedalt armunud ja peale selle pidas mu ema lahutamist maitsetuks, kuigi ta oli ka ise selle läbi teinud. Võib-olla ta muretses, et ma ei leia endale kedagi paremat. Tuleb välja, et enam hullemat valikut ei oleks ma saanud teha.
Täpipealt üks aasta, kuus päeva ja neliteist tundi hiljem kirjutasime mina ja Richard paberitele alla ning meie abielu oli olematuks sulanud nagu Margarita sool keelel, jättes endast maha mõru järelmaigu millestki, mis oli magusalt alanud, kuid kibedalt lõppenud.
Meie räpase lahutuse üksikasjad olid Glenville’i kohalikule ajakirjandusele kullaallikaks. Richard oli ometi linnarahva lemmik ja kõik tahtsid õhtusteks pealkirjadeks kõige mahlasemat suutäit haugata. Tänu uudisteankru tööle Kanal Seitsmes oli ta poolkuulsus ja toetajad kiitsid teda takka. Samal ajal minust maaliti hoobilt kasuahne koduperenaise pilt, kes ihkas vaid tema raha. Paistis, et peale minu ei mäletanud keegi vahejuhtumit tolle punapeaga, ja minust sai kuidagi paaria, üheplaaniline kurjam, kes on lõksus tõsielusarjas, milleks oli minu enda elu. Nii et kui mu tädi Dody helistas, et kutsuda lapsi ja mind suveks enda juurde Michigani pisikesse Bell Harborisse, oli see pakkumine liiga hea, et seda tagasi lükata.
„Sa vajad korralikku vaimset puhastust, Sadie,” ütles Dody mulle telefonis „On aeg Richardi vastik karma enda seest välja visata.”
Mul puudus igasugune usk tema tarokaartide, inglisõnumite ja kristallidega vehkimise jampsi, aga vajasin meeleheitlikult puhkust. Ja võimalust peitu pugeda. Tema roosa laudisega maja kõrgel künka otsas, kust avanes vaade Michigani järvele, oli täiuslik koht, kus puhata, end uuesti käima tõmmata ja välja mõelda, mida paganat järgmise viiekümne aastaga oma elus peale hakata. Jah, tõenäoliselt ma suren juba varem, aga mulle üldse ei meeldi asju saatuse hooleks jätta.
Sõitsin oma maasturiga mööda Bell Harbori kitsaid jalakatega ääristatud puiesteid. Lasin aknaklaasi alla ja hingasin sügavalt sisse. Kuuma liiva, päevitusõli ja sirelite lõhn tuletas mulle meelde muretuid suvesid enne seda, kui ma hakkasin muretsema kahjuliku UV-kiirguse ja järves leiduvate mürgiste ainete pärast. Tsikaadide sirin peaaegu summutas lainete loksumise lähedal asuvale kaldale.
Milline drastiline erinevus Glenville’i asfalteeritud võidusõiduraja virvendava kuumuse ja sõdalase mentaliteediga. Bell Harbor oli otsekui tardunud hetkes, mida pole kunagi kusagil mujal ette tulnud, olles puutumata välise elu labasusest. Nagu võlulinn Brigadoon, ainult et siin ei hakanud inimesed suvalisel hetkel äkitselt laulma ja tantsima. Või hakkasid, aga ma lihtsalt ei olnud seda kunagi tähele pannud.
Sõitsin edasi, mööda kahvatutest Ameerika lippudesse mähitud habraste valgete verandadega majadest. Kõnniteel sörkis räsitud moega, punase kaelarätiga kollane koer, saba kõrgel lehvimas, nagu tal oleks vaja kuhugi tähtsasse kohta minna. Seejärel, viimase kurvi tagant, ilmus nähtavalt Dody õu. See oli nagu mingi odav aiapood, igal pool olid lilled, mõned päris, mõned kunstlilled, mõned pleekinud ja plastist. Lindude jooginõude, rauast pinkide ning kõikvõimalike inglite ja päkapikkude kujude ümber kasvasid metsistunud asaleapõõsad. Mu süda hüples ootamatult rinnus nagu jaanimardikas, kes püüab klaaspurgist põgeneda.
„Oo! Vaadake seda kola!” ahhetas mu tütar Paige. Ta oli kuueaastane ja oskas ilmselgeid asju meisterlikult täheldada.
„Seal on kääbused,” lisas nelja-aastane Jordan. „Üks, kaks, kolm, neli ...”
„Need on päkapikud, totulotu. Ja üleüldse, nende kohta ei tohi kääbus öelda, sest see on ebaviisakas.”
„Mulle totulotu öelda on ka ebaviisakas, lollakas.”
„Aitab nüüd. Me ei ütle kellelegi totulotu ega lollakas,” laususin ma.
Mu lapsed olid suurema osa kahetunnisest sõidust Glenville’ist siia tuliselt vaielnud selliste mõttetute asjade üle nagu, kas metshaldjad on hambahaldjatest suuremad, kas kõigil kaelkirjakutel on ühepalju laike ja kus asub – ma tsiteerin – „merineitsi kakaauk”. Kuna Jordan oli oma isa poeg, tahtis ta tingimata vaidluses mingi poole võtta, ükskõik kui suvaline vaidlusteema ka polnud. Mu pea muutus nende sõnasõjast tuimaks.
Parkisin auto Dody sissesõiduteele ja tõmbasin võtmed süütelukust välja. Paige lükkas endapoolse ukse lahti ja vupsas tagumiselt istmelt välja nagu plaksumais, Jordan kohe kannul. Nad sööstsid ülekoormatud lillepeenarde tihnikusse ja hakkasid skulptuuride vahel siksakke tegema.
„Olge nende umbrohtudega ettevaatlikud!” hüüdsin ma. „Seal võib okkalisi taimi olla!”
Minu hoiatusest hoolimata jätkasid nad jooksmist. Õhtul tõmban ma neil kindlasti pinde jalgadest välja.
Ronisin autost välja ja suundusin luitunud puittrepist üles tädi Dody majja. Ma ei olnud seal üle aasta käinud, kuid tegin ukse koputamata lahti. Bell Harbori usaldav rahvas ei koputanud – ega keeranud ka uksi lukku. Ja neile meeldis, kui neile rahvas öeldi, kuigi tavaliselt ma seda sõna ei kasutanud, aga kuna ma suveks sinna elama tulin, pidin püüdma sisse sulanduda.
Kohe, kui mu rihmikus jalg pragulist virsikukarva linoleumi puudutas, sai mu minimalistlik maitsemeel kokkusobimatute asjade segadusest otsekui hoobi kõhtu. Kola, mis oli ühtaegu