Kersti Salulaid
Ülelahe pumpernikkel
TOIMETAJA: Hille Pungas
KUJUNDAJA: Linda Liblikas
Kõik õigused kaitstud
Autoriõigus: OÜ Hea Lugu ja Kersti Salulaid 2017
www.healugu.ee
ISBN 978-9949-589-66-1
e-ISBN 9789916601167
TRÜKITUD Tallinna Raamatutrükikojas
1.
Tiia
Tiia ladus viimased pesud riiulisse, pani kapiukse kinni ja ohkas. Homme on kohal kolm uut üürilist, kes ennast nende kõrvale korterisse sisse seavad. Taas kord sai läbi see mõnus aeg, kui oli võimalik toas üksi olla. Köök ja vannituba olid niikuinii ühises kasutuses.
Tiia tuli Soome neli aastat tagasi. Ajutiselt, nagu ta endale kinnitas. Talle anti tööd koristajana ja toanurk kahetoalises korteris, kuhu varsti kolis ka Siiri. Tiia sai temaga hästi läbi, sest mõlemad olid rahuliku olemisega ja puhtad inimesed, elus palju näinud ning oskasid hinnata nii mõnusat lobisemist kui ka aeg-ajalt tekkivat privaatsusvajadust. Paraku ei saanud nad nautida üksinda oma toas olemist kogu aeg, sest üürid on Soomes kõrged ning seepärast majutas peremees ehk personalifirma juhataja Raido neile ka ajutisi töötajaid. Enamasti olid need aianditöölised, kes alustasid novembris ja lõpetasid mais. Mõlemasse tuppa paigutati püsielaniku kõrvale tavaliselt üks, vahel kaks naist. Homme, pühapäeval, tulevad platsi selle aasta omad, et ülehomme aiandis pihta hakata.
Hooajatöölistega oli asi viisakalt öeldes huvitav. Iial ei võinud teada, milline on see naine, kes järgmise poole aasta jooksul sinust paari meetri kaugusel elab. See tähendas kokkuleppimist lõpututes pisiasjades – millal ja millist telesaadet vaadatakse; kui ruttu peab tule kustutama; kes tuba koristab ja kas pesupulbri lõhn kaaslast ei ärrita…
Tiiale oli sattunud erinevaid toanaabreid. Oli noori tüdrukuid, kes nõudsid esimese asjana puhketuba ja suitsunurka ning olid pettunud, kui said teada, et mehed polnud selles korteris oodatud. Oli vanu naisi, ka pensioniealisi, kes õhtuti oma jalgu leotasid, sooni triikisid ja haisvate võietega määrisid. Oli bravuurseid õiendajaid ja vaikseid leppijaid. Mõni pidas vastu kevadeni, mõni lahkus juba paari nädala pärast.
Eks siis homme paista, milline selle aasta toakaaslane on. Tiia oli ettevalmistused teinud: tuba oli koristatud, pesu pestud ja kappi pandud ning igaks juhuks oli ta valmis keetnud ka potitäie tummist suppi. Ta teadis juba, et uustulnuk hõivab esialgu kogu toa ja osa köögist, niikaua kui kohvrid on lahti pakitud, voodi tehtud, sööginõud ja kodust kaasavõetud toit oma kohale pandud ning seebid-rätikud vannituppa viidud. Homme tulevad kõik kolm korraga, siis on parem nurka tõmbuda ja mitte ette jääda.
Vannitoaga on kõige raskem, sest viis naist ühes korteris ei ole kerge juhtum. Hommikul lähevad kolm aianditöölist korraga välja, pesus ja vetsus on vaja käia kõigil. Ning kui mõnikord oli Tiial vaja samal ajal koristama minna, siis ta pigem tõusis pool tundi enne teisi üles, et hommikukiires mitte jalgu jääda.
Tiia läks kööki ja pani pärmi suhkruveega likku. Täna on laupäev, saab veel rahulikult kukleid küpsetada, pärast hea Siiriga süüa.
2.
Raido
Helsingi–Turu buss sõitis aeglase kaarega lõpp-peatusesse. Raido ootas eemal oma autos. Ta jälgis inimesi, kes bussist väljusid. Mõned läksid kohe oma teed, teised jäid pagasiluugi juurde. Raido teritas silmi: kümmekonna inimese seast tuli üles leida kolm naist, kes alates tänasest on tema töötajad. Seekord õnnestus mehel nad organiseerida samale laevale ja seejärel sama bussi peale. Loodetavasti on naised juba omavahel tutvunud – jah, seal eralduski teistest reisijatest üks kolmene punt. Raido väljus autost ja astus ligemale.
„Tere-tere, aiandushuvilised!” hõikas ta joviaalselt. „Kuidas reis sujus?”
Naised läksid elevile ja hakkasid rõõmsalt sädistades auto poole tulema. Raido tervitas igaüht kättpidi, seni oli ta kõigiga ainult telefonitsi rääkinud.
Mehel oli uute töötajate kohta välja kujunenud mitu teooriat. Üks neist, kotiteooria, kinnitas, et kottide suurus on pöördvõrdelises seoses naise vanusega. Ja tõesti – kõige noorem naine maadles kahe üüratult suure sumadaniga. Kui Raido neid pagasiruumi tõstma hakkas, kukkus ühel ratas alt ära.
„See läks juba tee peal katki,” kurtis neiu. Raido pingutas mälu, kõige nooremal oli mitu keerulist eesnime, nii et mees oli suutnud meelde jätta ainult perekonnanime – Karu.
„Ma ei leidnud Tallinna sadama ust üles, siis viimasel hetkel sain kusagilt tagauksest ikkagi sisse ja siis oli juba kiire ja pidin jooksma ekskavaatori peale, aga seal läks üks kohver kummuli ja kui lint lõppes, siis ma kukkusin kotile otsa, siis tuligi ratas ära. Ma pidin siis käe otsas kohvrit tassima ja teist ei julgenud ka enam väga vedada. Hea, et laevale jõudsin, mul ju uued saapad jalas.”
Raido heitis pilgu saabaste kõrgetele kontsadele. Kahekümneaastane töökogemus ja sisetunne ütlesid: sellega siin võib raskeks minna. Peaks ta vähemalt jõulunigi vastu, hiljem on juba teisi töötajaid oodata.
Esimene käik uute inimestega toimus alati kontorisse. Kõigepealt töölepingud, siis üürilepingud. Enam ei olnud need ajad, kus mustalt äri aeti. Alguses küll, jah, oli Raidogi jätnud mõne asja paberile panemata, kuid hilisemad kaebused ja sekeldused tekitasid nii suurt pahandust, et mees loobus. Raido heateo teooria ütles, et mida õnnetumas olukorras inimese sa tööle võtad, seda kindlamalt ta hiljem sulle käru keerab. Olgu parem kõik ametlik, riigimaksud makstud ja uni rahulik.
Vanemad naised kuulasid vaikides õpetusi ja juhiseid, kuidas järgmisel hommikul töökohta jõuda, linnaliini busse kasutada ja tööaja lehti täita, kuid kõige noorem, see keerulise nimega, aina sädistas ja küsis ja veel kord küsis üle kõike, mida mees oli juba rääkinud; noogutas innukalt iga lause peale ning kiitis iga ettepanekut takka. Raido esialgse mulje teooria põhjal liigitus ta üsna varsti nende hulka, kes nii toanaabri kui töökaaslastega ruttu tülli lähevad. Üks asi tegi teda veel valvsaks: ta püüdis alati uute töötajate taustu uurida, kuid seekord jõudis ta vaid teadmiseni, et neiu oli vahetanud nii oma ees- kui perekonnanime. Loomulikult võis põhjus olla nii inetu kõlaga eelmises nimes kui perekondlikes suhetes, kuid mõnelgi tema töötajal oli hiljem selgunud kriminaalne minevik. Aga eks aeg näita.
„Tere, mina olen Lysette Melany Mercedes.” Noor naine astus särades uksest sisse, nagu saabuks kauaoodatud külaline.
3.
Tiia
„Tere jah, mina olen Tiia. Ma ei hakka parem küsimagi, kuidas sinu nime kirjutatakse. Küll me omavahel rääkimisega hakkama saame,” arvas Tiia. „Aga kuidas tuttavad sind kutsuvad?”
„Võib öelda ka Liisa, aga ma ise eelistaksin vähemalt Lysettet.”
„Hea küll, Liisa. Vaatame toa üle. See on sinu voodi ja see pool kappi kuulub samuti sulle. Lauda ja televiisorit jagame kahe peale. Aga mis su kotil viga on?”
Lysette vaatas oma kaht majasuurust kohvrit ning ta näole tuli hapu ilme. „Ostsin just enne tulekut Jyskist, peaaegu 25 eurot tükk, aga juba esimesel reisil lagunevad. Peab poele kaebuse esitama.”
„Ega asjalikku kotti