Andres Põder
Peapiiskop emeeritus Andres Põder
Autor: Andres Põder
Koostaja: Margit Arndt-Kalju
Kujundaja: Mari-Liis Bassovskaja
Sarja toimetaja on Margit Arndt-Kalju ja kujundaja Mari-Liis Bassovskaja
Esikaane foto: Meeli Küttim
Fotod: perekond Põderi koduarhiivist, EELK arhiivist ja Meeli Küttimilt (lk 174, 175, 177, 185)
ISBN 978-9949-668-13-7
e-ISBN 9789949668144
© Kirjastus Gallus, 2019
www.kirjastusgallus.ee
Raamatusarja toetab Eesti Kirikute Nõukogu.
Eessõna
Kuuldes kirjastuse Gallus ettepanekust jutustada oma elust ja tööst, ei saanud ma keelduda. Vaimuliku töö, seega ka peapiiskopi oma, on avalik asi ja kuulub kogu rahvale. Olen tänulik, kui saan oma tegevusest ülevaadet andes ja selle taustu avades kaasa aidata kiriku ja Jumala sõna paremale mõistmisele, samuti suhetele teiste kirikute ja ühiskonnaga. Hõlmab ju kirikujuhi töö lisaks oma kirikule ka oikumeeniat ja rahvast tervikuna.
Tänan raamatu koostajat Margit Arndt-Kaljut, kes mu mõttelõnga suunas ja kirja pani. Mõistagi on siin vaid põgus ja veidi võbelev pilk aastatele täis sündmusi, inimesi ja mis kõige tähtsam – Jumala õnnistust. Tänan kõiki, kes mind minu ametis on toetanud, kes on käinud koos minuga ja ka käesolevat raamatut lugedes seda teevad. Olgu kõigi meie ettevõtmiste ülimaks eesmärgiks SOLI DEO GLORIA!
† Andres Põder
Eneseotsingud
Varased oikumeenia ilmingud
Juba varases lapsepõlves võttis ema mind kirikusse kaasa. See oli Pärnu Eliisabeti kirik, kus alati oli palju rahvast ja kõik tundus hästi põnev. Nõnda sai kirikutee mulle tuttavaks juba enne kooliaega ja kiriku vaimne mõju isiksust tasakaalustavaks jõuks – eriti seoses sellega, et teatud vastandumine olemasoleva võimuga oli tajutav nii kodus kui ka ühiskonnas. Kirik oli otsene tunnistus sellest, et mõtelda võib ka teistmoodi, kui tollane okupatsioonivõim oma ideoloogiaga koolis peale surus.
Teise klassi läksime koos Joosep Tammoga, kellest sai minu pinginaaber kuni põhikooli lõpuni, keskkoolis sattusime eraldi klassidesse. Joosepi isa oli Pärnu baptistikoguduse vanem. Joosep, ta õed ja sõbrad käisid palvekoosolekutel Henno tänava palvemajas. Sageli olin ka mina nendega kaasas. Meiega liitus Allar Kaasik, kelle isa oli arst ja hiljem baptistikoguduse pastor, samuti Heigo Ritsbek, kelle isa oli olnud vaimulik metodisti kirikus. Vahel astusime sinnagi sisse.
1950. aasta ‒ neljakuune Andres.
Väike Andres koos ema ja isa ning tädi ja tädipojaga.
Sõber Joosep Tammo.
Pühapäevahommikul läksin aga alati luterlikule jumalateenistusele Eliisabeti kirikus, kus teenisid auväärsed õpetajad Richard Võlli ja Evald Saag. Aeg-ajalt kutsusin sõpru sinnagi. Kui teenistus Eliisabeti kirikus lõppes, jõudsin sageli õigeusu liturgiale lähedalasuvas Issandamuutmise kirikus, kus oli ülempreestriks väärikas ja rahvalik Nikolai Bežanitski. Mu isa kuulus õigeusu kirikusse ja seetõttu soovisin tundma õppida sedagi traditsiooni. Tollal noorte kristlaste vahel tekkinud kambavaimu võib pidada oikumeenia alguseks minu elus.
Avar ja inimlik kool
Kooliajal suutsime oma koolis luua sellise õhkkonna, et meie usku seal aktsepteeriti ja tunnustati. Näiteks võtsime kirjandusringi vahel kaasa Piibli, lugesime Taaveti laule või Saalomoni ülemlaulu ja arutasime usuliste teemade üle. Meie füüsikaõpetaja, tänaseni minu ja Joosepi hea sõber Hans Soll põrutas mõnikord, kui tüdrukud tunnis nahistasid ega viitsinud kuulata, rusikaga lauale: „Kas te olete ristiinimesed või ei ole?!“ Ta oli valmis filosofeerima teemal, kas idealism on parem kui materialism, ja teatas, et ei esinda kumbagi.
Füüsikaõpetaja Hans Solliga on soojad suhted tänini..
Keskkooli lõpetamise ajal oli mul jutuajamine vähemalt kolme õpetajaga sellest, mida võiksin edasi õppida. Neil oli minu arengukäik silme ees ja nad teadsid, et olime Joosepiga pühendunud usulistele teemadele. Kõik kolm soovitasid mul minna õppima usuteadust. Kirjandusõpetaja tunnistas, et religioon on valdkond, mis aitab mõista kirjandust. Füüsikaõpetaja leidis, et metafüüsika täiendab füüsikat. Kunstiõpetaja teadis niigi, et suurem osa kunstist ongi kristlik. Eks soovitamise põhjusi võis olla teisigi.
Nõukogude ajal ei tarvitsenud selline suhtumine olla tavaline, aga meie koolis oli piisavalt avarat mõtet ja inimlikku lähenemist. Me ei tundnud ennast allasurutuna ega represseerituna, vaid pigem toetatuna oma usulistes otsingutes. Läbisime kooliaja õnnelikult, olemata oktoobrilapsed, pioneerid ega komsomolid – mis siis, et paaril korral pidime pärast tunde selle valiku üle järele mõtlema. Massiline kaasaminek punaideoloogiaga jõudis kooli alles hiljem.
Bioloogiahuvi
Oma kooliaja arengukäigus oli mu esimene huvi ja hobi bioloogia. Algklassidest peale olin osalenud Pärnus naturalistide jaama tegevuses: küll ornitoloogiaringis, küll entomoloogiaringis. Põhikooli lõpus käisin mitmel suvel Tartu Ülikooli bioloogiatudengitega kaasas nende suvepraktikal Helme lossis, Aakres ja mujal. Lisandusid osavõtud Tartu Ülikooli bioloogiaolümpiaadidest. Mäletan, et ühe võistlustöö kirjutasin Pärnu tiikide elustikust, teise Häädemeeste laidude linnustikust. Koos Mart ja Rein Helmega elasime mitu päeva laidudel, rõngastasime ja pildistasime linde.
Raamatutest innustust saanuna olin hakanud valmistama topiseid. Uue „elu“ said metssiga, rebased, rotid, oravad, linnud. Tegin neid naturalistide jaamale ja paarile koolile. Heeringahai, mille meremehed mulle kingiks koolimaja ette vedasid, ripub topisena veel praegugi kodus kirjutuslaua kohal.
Samal ajal hakkasin valmiva kodumaja tühjale pööningule rajama oma muuseumi. Topistele lisandusid liblika- ja putukakogud, formaliinis kalad, sisalikud ja ussid, kivistunud trilobiidid. Kuna Pärnu muuseumi direktor Omar Volmer oli mind kutsunud kaasa väljakaevamistele Soontagana maalinna ja vanavara kogumismatkadele, tärkas ka ajaloohuvi ning väljapanekute hulka sigines vanu võipütte, rahatähti, piibli- ja lauluraamatuid. Muuseumist kirjutas õpetaja Hans Soll kohalikus ajalehes, Mark Soosaar tegi raadiosaate, Tallinnfilm isegi lõigu kroonikasse, mis läks ringlusse Nõukogude Liidus. Sain mõttekaaslasi ja toetuskirju küll Ukrainast, küll Uuralitest. Kõik see innustas edasi juurdlema ja tegutsema.
Silmapiiri avardas seegi, et olin Eesti Loodusuurijate Seltsi usaldusliige. Mind kutsuti osa võtma esimestest suurtest loodussõprade kokkutulekutest, mis täitsid ligilähedaselt sarnast rolli nagu hiljem muinsuskaitseliikumine. 1960-ndate keskel Toilas ja Vana-Vigalas toimunud kokkutulekutel, mida mäletan, oli põhiliseks eestvedajaks Jaan Eilart, kes organiseeris põnevaid loenguid geneetika vallast, mis kuni tolle ajani oli olnud ebateadus. Mulle tundus see tähenduslik: geneetika isa oli teatavasti munk Gregor Mendel, Jaan Eilart ise pärines pastori perest. Suhtlesin temaga hiljemgi, kui juba pastor olin. Taasiseseisvumise aastatel tabasin teda