Kertu Jukkum
Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas
Autor: Kertu Jukkum
Toimetaja: Liivia Anion
Korrektor: Egle Taklai
Kujundaja: Liina Valt
Projektijuht: Helen Kalpus
Fotod: erakogu
Kaanepilt: Boliivia kaktusesaar Isla Incahuasi, kus leidub kuni 900 aasta vanuseid kaktuseid.
Autoriõigus:
AS Postimees Grupp, 2019
Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee
Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.
ISBN 978-9949-669-59-2
e-ISBN 9789949669691
Trükk: Printon
I OSA
„Elu on liiga lühike, et unistused täitmata jätta,“ on üks mu lemmikmõtetest, mida endaga kannan. Viimasel ajal tunnen, et ühe-kahe nädala pikkustest reisidest mu hinge täitmiseks ei piisa. Tahaksin mõneks ajaks jätta kõik ja rännata nii nagu homset ei oleks!
Mul on alati suur reisikirg olnud. Selle alge on vist lapsepõlves võimaluste puudumises. Täisealiseks saamiseni elasin paarisaja elanikuga külas ning olin käinud vaid Soomes, Rootsis ja Leedus. Unistasin alati, et kui kord suureks kasvan, lähen rändama. 18-aastaseks saades tundus mulle, et nüüd olengi suur, pakkisin oma kohvri ja lendasin Ameerikasse lapsehoidjaks. Aasta hiljem naasin ainult sel põhjusel, et kõrgharidust soovisin omandada kodumaal. „Kui ülikooli sisse ei saa, lendan kohe tagasi USAsse,“ lubasin endale pisarsilmil Lasnamäe lõpus asunud urgast meenutavat ühikat külastades. Sain ülikooli sisse. Kõiki koolivaheaegu kasutasin oma teise perekonna külastamiseks Missouris, Ameerikas. Rändasin nii sõpradega kui üksi kõikjal seal mandril ja mujalgi. Tänaseks olen külastanud enam kui 50 riiki ja öelge vaid asukoht, ma tulen! Kuniks mul lapsi ja kodust loomaaeda pole, on võimalus ära olla süümepiinadeta.
Minu soovist kuuldes pajatab äsja ümbermaailmareisilt naasnud sõbranna Margit programmist, mis temal võimaldas maakerale tiiru peale teha. Vaimustun võimalusest ja haaran härjal sarvist – panen ennastki sinna kirja. Aastaga maailmale tiir peale? Mis saakski põnevam olla?
Olen äsja kohtunud kaaslasega, kes on mu järele lausa pöörane. Olen kindel, et kui ta mul üksi minna ei lase, on ta valmis kaasa tulema. Ta ongi esialgu nõus. Kui aga süveneb linnadesse ja riikidesse, mida programm ette näeb külastada, muudab meelt. Samas tunneb ta mind juba piisavalt hästi ja teab, et kui olen midagi pähe võtnud, siis selle ka ära teen! Kompromissettepanekuna pakub ta välja seljakotireisi Ladina-Ameerikat avastades, millest ta on kaua unistanud.
„Olen alati tahtnud seda teha, aga ei ole kaaslast leidnud, lähme,“ veenab ta mind.
Tegelikult ma ei vajagi veenmist, sest minu reisikirg on sedavõrd suur, et öelge vaid sihtkoht ja juba ma tulen! Pealegi, ma olen elanud Põhja-Ameerikas ja seal palju ringi reisinud, kuid Lõuna-Ameerika on avastamata piirkond.
Ostame kaheotsapileti Argentina pealinna Buenos Airesesse. Mainin meie suurt plaani vaid paarile lähemale sõbrale ja poetan sellest põgusalt oma isale. Mõistan küll, et pika palgata puhkuse taotlus võib tähendada töö kaotust, kuid homse pärast ma täna ei muretse. Rendile antud kodu võib sattuda ka halbadesse kätesse ja olla naasmise ajaks maha lammutatud, kuid seegi ei sunni mind ümber mõtlema. Tunnen, et pean minema – nüüd ja kohe. Kaaslasega koos näib see maailma parima viisina suhe proovile panna. Kui sellelt reisilt tuleme tagasi koos, siis ehk jäämegi kokku.
Alles viimasel hetkel julgen hommikuse jalutuskäigu ajal oma ülemusele oma pikast reisiplaanist rääkida.
„Uhh, ma kartsin, et tahad lahkumisavaldust anda,“ tunneb ta kergendust ja võimaldab mulle neljakuuse palgata puhkuse.
Kõik muu saab organiseeritud lennult. Mis enne reisi tegemata jääb, ei väärigi hetkel ajaraiskamist.
On novembrikuu viieteistkümnes päev. Jätame mu müüki pandud auto müügiplatsile ja elukaaslase Davidi isa viib meid lennujaama. Vihma sajab, on külm ja tatine – täpselt selline, mille eest põgenemine näib hea plaanina. Hing on täis ootusärevust, tunne õige ja rännak vajalik. Igal juhul jätame kodumaa seljataha naerusui. Lennukile astume käsikäes, et alustada neljakuust unistuste seiklust.
URUGUAY
Esimeseks vahemaandumiseks on New York, et seal mu sõber Kallega traditsiooniks saanud geibaaris paar drinki teha. Kalle on lennujaama ootesaalis kohal, aga meid ei ole. Lend hilineb paar tundi ja siis ei lasta meid veel paar tundi lennukist välja – ootamatu lumetorm on olukorra ameeriklaste jaoks keeruliseks muutnud.
Aeg tiksub ja varsti tekib hirm, et võime oma järgmisest lennust Buenos Airesesse maha jääda. Kalle ootab lennuterminalis teisel pool seina, kuid kokku ei õnnestu meil saada. „Mul on sulle Vana Tallinna liköör kaasas. Võtan siis nüüd sinu terviseks,“ teatan talle telefonis lõkerdades ja trimpan otse pudelist. Ka David võtab mõned sõõmud, enne kui turvakontrolli läheme.
Nüüd lunime vasikasilmil turvatöötajaid, et nad meid järjekordades ette laseksid. Õnnestub napilt õigeks ajaks väravas olla ja siis selgub, et seegi lend on tunni võrra edasi lükatud. Ja siis lükkub veel tunni. Ja veel tunni. Lõpuks magame rampväsinutena risti-rästi lennujaama värviliste pinkide peal. Saame lõpuks lennukisse alles kella kahe paiku öösel kohaliku aja järgi, mis on ligi viis tundi plaanitust hiljem.
Kümme tundi hiljem maandume Buenos Aireses. Oleme 32 tundi järjest reisinud ja surmani väsinud, kuid fantastilisest Argentina lihast ja punasest veinist ei suuda me loobuda. Keerame endid tänulikult magama alles siis, kui õhtusöök söödud.
Argentina jääb hilisemaks avastamiseks, sest tuleme Buenos Airesesse tagasi reisi lõpuperioodil.
Alustame hoopis Uruguayst. Enne sadamast laevale astumist avastame linna keskmes toimuva geiparaadi ja mulle tundub hädavajalik sündmusest osa saada. David filmib, mina pildistan. „Make love, not war,“ sõnan lõbustatult kõigile, kellega kontakt tekib. Mulle tõtt-öelda meeldib see vikerkaarevärviline rikkus! Vahepeal tuletab David mulle häälekalt meelde, et meie praam Coloniasse on peagi sadamast lahkumas. Võtan teda kuulda alles päris viimasel minutil ja nii tuleb meil praamile jõudmiseks lausa joosta.
Uruguay linn Colonia del Sacramento on ühetunnise praamisõidu kaugusel, kuid ometi jõuame sinna alles öö eel. Broneeritud Airbnb kontakt ei vasta ja korraks juba tundub, et oleme kodutud. Võõrad olud, pilkane pimedus ja väsimus võtavad võimust. Otsustame, et üle ei jää muud kui esimesse ettejuhtuvasse hotelli minna.
Järgmine hommik on helgem ja me läheme päeva alustamiseks sörkjooksule – see saab meil linnade avastamise lemmikviisiks. Colonia on üks Uruguay vanimaid linnu ning oma 17. sajandist säilinud varemete ja ajalooliste hoonetega UNESCO kaitse all. Mereäärne munakivitänavatega vanalinn on maaliline nagu terve linn, mille arhitektuuris on nii Hispaania kui Portugali stiili. Coloniast tahame rendiauto võtta ja sellega ookeaniäärset idakallast mööda sõita. Autorent osutub aga ületamatult keeruliseks. Meie krediitkaardid toimivad küll makse sooritamiseks, kuid mitte tagatise kindlustamiseks. Istume tunde salongis ja lahendust ei paista kusagilt. Lisaks näib keelebarjäär ületamatu probleemina. Otsustame auto broneeringu tühistada ja loodame, et kunagi saame ka rendiraha tagasi. Etteruttavalt olgu öeldud, et seda ei juhtu ja esimesed sajad eurod tuleb korstnasse kirjutada. Linnas on veel vaid üks autorendisalong