Matt Haig
Poiss nimega Jõulud
Lucasele ja Pearlile
Originaal:
Matt Haig
Boy Called Christmas
Canongate
2015
Copyright © Matt Haig, 2015
Illustrations © Chris Mould, 2015
Published in Great Britain in 2015 by Canongate Books Ltd, 14 High Street, Edinburgh EH1 1TE
Inglise keelest tõlkinud Mari Klein, 2019
Kõik õigused on kaitstud.
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Merit Kask
Küljendanud Mari-Liis Bassovskaja
ISBN 978-9949-668-23-6
e-ISBN 9789949668243
www.kirjastusgallus.ee
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Võimatu.
– Vana päkapikkude vandesõna
Tavaline poiss
Sa loed lugu päris jõuluvanast. Jah. Jõuluvanast. Sa ehk imestad, kuidas ma tean tõestisündinud lugu jõuluvanast, aga ma ütlen sulle – parem ära küsi selliseid asju. Vähemalt mitte raamatu alguses. See on muide ebaviisakas. Sa pead aru saama ainult sellest, et ma seda lugu tean, sest miks muidu ma sellest kirjutaksin.
Võib-olla ei kutsu sa teda jõuluvanaks.
Võib-olla kutsud sa teda kuidagi teisiti.
Santa Claus või Püha Nicolaus või Sinterklaas või Kris Kringle või Pelznickel või Papa Nöel või Kummaline Paks Mees Kes Räägib Põtradega Ja Annab Mulle Kingitusi. Või on sul äkki talle mingi oma nimi välja mõeldud, naljaviluks. Kui sa aga oleksid päkapikk, kutsuksid sa teda kindlasti jõuluvanaks. Need olid haldjad, kes hakkasid teda Santa Clausiks kut-suma ja levitasid seda nime, et kõiki segadusse ajada, see on just nende moodi.
Aga ükskõik, kuidas sa teda ka kutsud, sa tead teda, ja see on peamine.
Kas sa usud, et oli aeg, mil keegi teda ei teadnud? Aeg, mil ta oli lihtsalt tavaline poiss nimega Nikolas, kes elas pärapõrgus või õigemini kusagil Soomes, ja kel polnud midagi pistmist võlukunstiga, välja arvatud see, et ta võlukunsti uskus. Poiss, kes ei teadnud maailmast suurt rohkem midagi peale seenesupi maitse, jäise põhjatuule ja talle jutustatud lugude. Ja kel oli mängimiseks vaid kaalikast tehtud nukk.
Kuid Nikolase elu muutus nii, nagu ta poleks kunagi osanud aimata. Temaga hakkas juhtuma.
Head.
Halba.
Võimatut.
Kui sa oled üks neist, kelle meelest on asju, mis lihtsalt pole võimalikud, siis pane see raamat kohe käest ära. See pole kindlasti sinu jaoks.
Sest see raamat on täis võimatuid asju.
Kas sa ikka veel loed?
Hästi. (Päkapikud oleksid uhked.)
Siis alustame . .
Puuraiduri poeg
Seega, Nikolas oli õnnelik poiss.
Noh, tegelikult mitte.
Kui sa oleksid temalt seda küsinud, oleks ta vastanud, et on õnnelik, ja ta kindlasti püüdiski olla, aga mõnikord pole see nii kerge. Ma tahan öelda, et Nikolas oli poiss, kes uskus õnne samamoodi, nagu ta uskus päkapikkudesse ja trollidesse ja haldjatesse, aga ta ei olnud kunagi näinud ühtki päkapikku ega trolli ega haldjat, ja ta ei olnud tegelikult kogenud ka õiget õnne. Vähemalt väga ammu mitte. Tema jaoks ei käinud asjad nii lihtsalt. Võta või jõulud.
Siin on nimekiri kingitustest, mille Nikolas sai. Terve elu jooksul kokku.
1. Puust kelk
2. Kaalikast nikerdatud nukk
Ongi kõik.
Ausalt öeldes oli Nikolase elu raske. Aga ta andis endast parima.
Tal ei olnud õdesid ega vendi, kellega mängida, ja lähim linn, Kristiinankaupunki (Krist-nii-ma-upungi), oli kaugel. Sinna jõudmine võttis isegi rohkem aega, kui selle nime välja hääldamine. Ja ega sealgi tegelikult palju teha ei olnud peale kirikus käimise või mänguasja-
poe akende vahtimise.
„Isa! Vaata! Puust põhjapõder!“ Nikolas surus nina vastu poe aknaklaasi ja ahhetas.
Või.
„Vaata! Päkapikunukk!“
Või.
„Vaata! Kuninga kaisukas!“
Ükskord ta isegi küsis.
„Kas ma saaksin selle endale?“
Ta vaatas isale otsa. Pikka ja kõhna paksude puhmaskulmudega näkku, mille nahk oli karedam kui vihma kätte jäänud kingadel.
„Kas sa tead, kui palju see maksab?“ ütles tema isa Joel.
„Ei,“ vastas Nikolas.
Siis tõstis isa vasaku käe, sõrmed välja sirutatud. Kirveõnnetuse tõttu oli tal sellel käel ainult neli ja pool sõrme. Hirmus õnnetus. Palju verd. Me ei peaks sellel ilmselt liiga pikalt peatuma, sest see on ikkagi jõululugu.
„Neli ja pool rubla?“
Isa näis pahur. „Ei. Ei. Viis. Viis rubla. Ja viis rubla päkapikunuku eest on liiga palju. Selle eest võib maja osta.“
„Ma arvasin, et majad maksavad sada rubla, isa?“
„Ära targuta, Nikolas.“
„Minu meelest sa ütlesid, et ma peaksin püüdma tark olla.“
„Mitte praegu,“ ütles isa. „Ja muide, miks sul on vaja päkapikunukku, kui sul on ema meisterdatud kaalikanukk? Kas sa ei võiks mängida, et see on päkapikk?“
„Jah, isa, muidugi,“ ütles Nikolas, sest ta ei tahtnud isa ärritada.
„Ära muretse, poeg. Ma teen nii palju tööd, et ühel päeval oleme rikkad ja sa võid saada kõik mänguasjad, mida tahad, ja meil on siis päris hobune koos kutsariga ja me ratsutame linna nagu kuningas ja kuningapoeg!“
„Ära tee nii palju tööd, isa,“ ütles Nikolas. „Mõnikord pead sa mängima ka. Ja mina olen oma kaalikanukuga õnnelik.“
Aga isa pidi palju töötama. Ta raius päevade kaupa puid. Varavalgest hilisõhtuni.
„Häda on selles, et me elame Soomes,“ selgitas isa sel päeval, mil meie lugu alguse sai.
„Kas mitte kõik ei ela Soomes?“ küsis Nikolas.
Oli hommik. Nad olid teel metsa ja möödusid parajasti vanast kivikaevust, mille poole nad kunagi vaadata ei suutnud. Maad kattis õhuke lumekiht. Joel kandis selja peal kirvest. Selle tera helkis hommikupäikeses.
„Ei,“ ütles Joel. „Mõni inimene elab Rootsis. Ja umbes seitse inimest elab Norras. Võib-olla isegi kaheksa. Maailm on suur ja lai.“