Minu ilusale Tillyle.
Aitäh, et oled mu põhjus, miks!
EESSÕNA
See lugu on nagu paljud rääkimata lood supernaistest ja supermeestest, kellel oma keebi leidmine ja õlgadele tõmbamine veel ees seisab. Selleks on vaja vaid toda esimest sammu tundmatusse ja väga paljudele on see tundmatu just jooksmine.
Rachelile annab jooksmine võimaluse lahata avalikult ja midagi ilustamata oma isiklikke ja füüsilisi võitlusi. Ta jagab lugejaga sotsiaalsete ootuste ja suhete koormat, seda elu mõistatust, mille lahendamiseks võib kuluda nii palju aastaid ja nii palju katseid. Meie maailma raskused on meie ees, et saaksime nendega samastuda, nende üle naerda ja ka südamest nutta.
Me kõik oleme olnud mingil sellisel teekonnal nagu Rachel, ja tänu tema sõnadele näeme, et me ei ole üksi. Tema avatus oma loo jagamisel on rajanud tee, mida me kõik võime järgida, et omaenda keep õlgadele tõmmata.
Me võime teada saada, et isegi kõige negatiivse all oleme ka meie tegelikult super.
PROLOOG
36-AASTANE
LONDONI MARATON, 2015
Ma olen rongis, mis on teel Londonisse. Kuulan teiste rongis viibivate jooksjate vestlusi paari päeva pärast toimuva maratoni teemadel. Meie ees on mõned naised jutuhoos: „… Tead, ma kuulsin, et Paula Radcliffe jookseb seekord koos meie, tavaliste osalejatega. Äkki me isegi näeme teda!” See vestlus ajab mind ja Gavi vaikselt itsitama: vaevalt küll, et baleriiniseelikus Barbara või jooksev ninasarvik Ronnie Paula Radcliffe’ist mööda jooksevad.
Ma seisan WC-järjekorras ühe noore mehe kõrval – see on tema esimene maraton. Põgusas vestluses ilmneb, et me mõlemad oleme terve eelmise nädala hoolega ilmateadet jälginud. „Pühapäeval ootab meid ju vist lausa mussoon.” Lühike ilmaülevaade on alati hea moodus jutuotsa lahtitegemiseks, ja sellele järgneb muidugi küsimus: „Kas te olete ka varem Londoni maratonil osalenud?”
„Ei, see on mul esimene kord,” vastab mees ja näeb sealjuures välja nagu autotulede valgusvihku sattunud jänes. „Ma jooksin eelmisel nädalal oma esimese 23 miili pikkuse maratoni, ja see läks päris normaalselt.”
Ma ei söanda „treeningukoormuse järk-järgulist vähendamist” mainidagi. Asjatundmatutele: see on teooria, mille kohaselt peaks vahetult enne jooksu vähem treenima, et keha tippvormi viia. Maratonide puhul peetakse seda üldiselt heaks ideeks.
Õnneks jõuab kätte noormehe kord WC-sse minna.
Londonisse saabudes siirdub enamik meist kõigepealt Expole, linna idaosas paiknevas ExCeli konverentsikeskuses peetavale maratonieelsele jooksjate messile. Kui rong King’s Crossi jaama jõuab, on meil Oysteri kaardid juba näpus ja oleme reisi järgmiseks etapiks valmis.
Metroo kubiseb inimestest, kellest paljud on ilmselgelt just pühapäevase maratoni pärast linna sõitnud. Mõned neist näevad muidugi välja nagu kogenud, vilunud maratonijooksjad. Riietuses torkab silma lahe stereotüüp: kulunud tossud ja lohakalt elegantne jooksuvarustus. Mida? Need nässakad? Oh ei, ma tõmbasin lihtsalt selga, mis kätte juhtus!
Need, kes on pealaest jalatallani varustatud firmamärkidega tähistatud eelmise aasta Virgin London Marathoni (VLM) kraamiga, nii et puudu on vaid laubale tätoveeritud tekst HALLOO! VAADAKE MIND! KAS TE SAATE IKKA ARU, ET MA OSALEN MARATONIL!, pingutavad üle. Nad justkui ei kannaks seda välja. Minus äratavad huvi teised: mis on nende lugu? Kas nad on eluaeg jooksnud? Kas jooksmine on ka neid päästnud? Kui enesekindlad nad on, ja kas nad võiksid pühapäeval minust mööda joosta? Ma olen kogemustest õppinud, et selliseid asju ei või iial teada.
Ma märkan üht meest, kes koos oma kaaslasega meie vagunisse tuleb. Pole kahtlustki, et ta osaleb maratonil – tal on vastavad kulunud tossud jalas. Temaga kaasas olev naine mitte – tema kannab lillelist kleiti ja sandaale. Ma tean, ma olen naeruväärselt enesekindel. Vabalt võib olla, et see naine kavatseb oma vanuseklassi rajarekordi püstitada.
Metroovagunis pole ühtegi vaba istekohta. Ma naaldun ettepoole ja püüan „lohakalt elegantse” mehega viisakat vestlust alustada. „Kas te olete pühapäevaks valmis?” Tema enesetunne huvitab mind siiralt.
„Aa – jah. Olen küll,” vastab mees ja paistab üllatunud, et ma midagi ütlesin, ja veelgi rohkem üllatunud, et ma kuidagi telepaatiliselt tean, et ta maratonil osaleb. Justkui oleks selle äraarvamiseks mingeid erivõimeid vaja.
Üsna pea saab selgeks, et kumbki meist ei ole algaja, ja me leiame tänu mõlema maratonilembusele ühise keele.
„Jah, ma olen seda paar korda varemgi teinud,” vastan ma tema küsimusele. Tal pole aimugi minu viisteist aastat kestnud teekonnast selle poole, et end veidigi jooksjaks vormida. Ja miks tal peakski olema? Mind huvitab tema lugu: kas jooksmine aitab tal taltsutada pööraseid ahvitõpraid, kes tema peas ringi karglevad? Kas ka temal on kunagi olnud püsisuhe Prozaciga või on jooksmine tema jaoks vähem terapeutiline tegevus kui minu jaoks? Kas jooksmisest sai tema jaoks lemmikuimasti, ja kui jah, siis millal ta taipas, et on sõltuvusse jäänud? Ma jätkan oma uurimistööd.
„Kas te sihite mingit kindlat aega?” ei suuda ma küsimata jätta.
„Võib nii öelda küll. Ma loodan, et tulemus on 3:25 kanti. Ma olen juba paar aastat jahtinud alla 3:30 jäävat aega. See on mu kolmas katse. Eelmisel aastal sain siin tulemuseks 3:32. Pole paha, aga hea just ka mitte,” ütleb mees vaikselt ja temast hoovab kerge pahvak halvasti varjatud üleolevust. Tema naine seisab oma lillelises kleidis tema kõrval. Ta näeb välja nagu pesuehtne vaikiv jooksjalesk.
„Tore! Sellisel juhul ehk isegi kohtume rajal,” annan ma naeratades vastulöögi. Mees paistab üllatunud ja ma püüan mitte solvuda. Ta esitab mulle sama küsimuse ja mu ego arvab, et temagi võiks nüüd pead tõsta.
„Ma loodan saada umbes sama tulemuse kui oktoobris Yorkshire’i maratonilgi – 3:16.” Ma kuulen end ütlemas sõnu KOLM ja KUUSTEIST ning pole ikka veel kindel, kas see olin tõesti mina, kes sellise ajaga maratoni jooksis, või nägin ma seda unes. „Või siis midagi sinnakanti, nagu oli mu tulemus siin Londonis eelmisel aastal – 3:22. Ma oleksin mõlemaga täiesti rahul!” ütlen ma ja püüan kõlada võimalikult sundimatult, mitte egoistliku jobuna.
„Kas tõesti? Oh sa, te OLETE kärme!” ütleb mees ega suuda varjata kerget pettumust oma ilmes, justkui oleksin ma just tema lõkkesse pissinud. Äkitselt taipan end korrale kutsuda ja loodan, et ma täieliku tõprana ei kõla. Ma püüan rangelt reaalsustaju tagasi saada, enne kui mu ego hullub, ja ma julgen uskuda, et võiksin jälle sellisteks tulemusteks suuteline olla.
„Jah, aga ma pole kindel, kas seekord samas vormis olen. Sel päeval võib ju kõike juhtuda.”
Mu habras ego on taas paika pandud.
VLM Expo pakub üksiti nii inspiratsiooni, võimalusi ja põnevust kui ka propagandat, haipi ja kaubanduslikku vaimu. Igaüks ammutab sealt seda, mida tahab, aga see haarab kergesti endaga kaasa. Raha põletatakse nagu lakmuspaberit. Proovige meie uut peedibatooni – see viib nitraate kohtadesse, kuhu teised köögiviljad ei pääse … Meie kõrge süsivesikute sisaldusega energiabatoonis on KOLME eri liiki süsivesikuid, erinevalt teistest, milles neid on tavaliselt kaks … Kas kolmandat liiki süsivesikud on siis tõepoolest otsustava tähtsusega? Lubage kahelda.
Ma olen ülespuhutud reklaamile, lubadustele ja võimalusele, et leidub midagigi, mis võiks aidata mul joosta kas või millisekundi võrra kiiremini, täpselt sama vastuvõtlik kui kõik teised messilettide vahel ringi uitavad Paula Radcliffe’i ja Mo Farahsi hakatised. Kookosvesi; edevad sporditeibid, millega reiele vingeid mustreid vedada; vetruvamad tossud, et ikka kogu raha eest nõtkuda; kõrgtehnoloogiline käekell, mis oskab lugeda südame- ja jooksurütmi ning teab, millal on aeg kempsu minna – ning seda kõike ka sügaval vee all. Ma kinnitan endale, et mul pole seda vaja: mulle ei meeldi isegi vannis käia.
Jooksuvarustuse valik on lõputu. Eelmainitud kellale lisaks märkan uusi, „sooritust tõhustavaid” sokke ja kõige uuemast hingavast võrkmaterjalist tehtud kõrgtehnoloogilist jooksusärki, mis suudab nagu võluväel reguleerida sinu kehatemperatuuri ning