Et õnn jääks. Leelo Kassikäpp

ef="#fb3_img_img_f3f453fa-e6f3-51c2-9af9-48fe44dacd38.jpg"/>

LEELO KASSIKÄPP

      © Leelo Kassikäpp, 2019

       ISBN 978-9949-010-84-4 (epub)

       Armastusega, abikaasale

      Lauliku süda peab kannatama,

      lauliku süda peab lõhkema;

      siis neid laule saab ladusaid,

      mitmele lugeda mõnusaid.

      /ANNA HAAVA/

      ET ÕNN JÄÄKS

      Rõskes sügisõhtus, tibutavas vihmas,

      kirjude märgade lehtede rüpes –

      justkui pehme lapiteki all,

      puhkasid õhtuund kastanimunad.

      Sa lasid lahti mu käest,

      kummardusid võtma neid vilju.

      Hetkel tundus see lapsik,

      pealegi olid nad märjad.

      Kuivatasid pihkude vahel.

      Seisin oodates kõrval,

      vihmapiisad näole tilkumas,

      tüdimus-kärsitus hinges.

      „Kaasas kandes nad õnne sul toovad,

      peos hoides ja hõõrudes tervist saad.

      Võta, kullake, taskusse pane,

      et õnn ja tervis jääks sinuga!”

      *

      ÖISED MÕTTED

      Mõtted öösel omasoodu jooksevad –

      kui äsja aasale lastud kevadised tallekesed.

      Nad hüplevad siia-sinna,

      kord rõõmsalt, kord rahutult.

      Ei oska ma pidurit tõmmata,

      ei suuda neid kuidagi ohjata.

      See püüd olekski asjatu,

      ei nad mulle kuuletu.

      Ikka tuleb ennast väsinuks vaevata,

      viimne kui piin piinelda.

      Siis alles mõtted saavad asu –

      viivuks väsinult uinun.

      *

      ÕUDUSUNENÄGU

      Ma lähen ... ja lähen ... ja lähen,

      sumpan soos ja ääretus poris.

      Tundub, et kohe ma upun.