Meie kirjanikkond on nagu suur talupere või punt külarahvast talgutel või külapeol. On neid, kes võtavad laulu üles ja valavad mõdu, on tantsukeerutajaid, on epistlilugejaid. Mõni ajab kasuka tagurpidi selga ja teeb mökitades jõulusokku, teine istub sel ajal mornilt ahju ees ja voolib rehapulki.
Aga üks vahmiil ollakse ikka.
Vanad külavahelaulud räägivad tihti loomadest, kes teevad inimeste tempe, ja minu meelest ongi need tuttavate inimeste kujud. Sest loomadki kuulusid suurperre ja sõid pererahvaga üsna sama rokka.
Vanade lastelaulude pinnalt püüdsin leida, mis elukas mina taluperes olen. Töökas hobune? – noo ei, vagur lammas – pole nagu õige. Kriimusilmaline kiisu, kes piipu popsutab ja lapsi kepiga nuhtleb? Ei! Taluperemees las olla Juss oma liivaaugus, nagu vanas salmis, aga mihandne roll mulle jääb? Saunikuks vast kõlbaksin, aga kummitab too ülespoonud saunamees ja ausa Antsu kuju ei vea ma jälle välja.
Hiir, kes hüppab, tahaksin ehk olla, sauter ongi prantsuse keeli hüppama, aga kuna Jürgenil on juba raamat „Vana hiire laulud“, siis jääb see roll talle. Figuure vaadates on sobilikum, kui hiir pole üleliia paks.
Kass, kes kargab, võiksin olla, aga vist passib see osa rohkem Paavo Matsinile, kes liigub omapead ja sobiks Irvik Kiisuks, sest kuigi Paavo on valdavalt morn, jääb ta irratsionaalne naeratus pikalt õhku.
Kas mul ei jää siis muud üle, kui olla karu, ja paljud vist ütleksid juba, et vana karu, ja ega ma peale trummi ühegi teise instrumendiga toime tulekski… Ilu ja õnne, nigu laulusalmis, sooviks, aga trummi lõhki ei tahaks lüüa.
Ehk ma võin olla hoopis Hando Runneli süütu ja süüdimatu roosa ja rõõsa põrsas porikalda peal ja kanapoja kaisus?
Kirjanikke trehvates on tavaliselt poolelt lauselt selge, kelle jaoks oled oma või kes võtab omaks ja kelle sina tahad omaks võtta. Aga isegi kui kedagi paneb kahtlema korratu eluviis ja riietus (ja see ei sõltu üldse nende endi eluviisist või riietusest, on igasugu variante), siis üks seltskond ollakse ikka ja respekteeritakse. Kunagi ütles hea Kenderi Kaur Kadile ehk Kerttu Rakkele, et kirjanike liit on penskarite koondis, ja siis nad viskasid veidi nalja ja Kadi nagu Kaurgi ei tahtnud tükk aega liitu astuda. Aga siis õnneks ikka astus.
Ma ise viilisin ka kirjanike liidust tükk aega. Ei teagi, miks. Vist oli kõhklus tuntud inimestega ühte tuppa tulla. Ja kõhklus, et see paneb paika ja ma peangi kirjaniku rollis olema, aga tahaks vaba olla. Vaba ka mittekirjanik olema, kui tuju tuleb. Nüüd on näha, et ega liidus keegi kirjutama sunnigi.
Kirjutamiskorralduse andis mulle feisspukis hoopis Jüri Pino (kas Pino üldse on liidus või viilib?, pärast vaatan ja ütlen). Kui ma kobisesin, et Pino süütas suitsu ja ühtlasi ka interneti, siis nimetas Pino mind põlglikult kontraks ja saatis sundkirjutamisele. Ma sain aru, revolutsioonikomiteest võib järgneda korraldus mahalaskmiseks, ja lubasin enne emigreeruda. Pattude heastamiseks kirjutasin Pinole oodi:
„sääl tõusis soomusaiakärul rahva ette pino
ta rühilt sirge, sõnakas ja julge.
röökis: „mehed kus on vino?
just veini sisse soovin kasta sulge
ja neetud sauter-kontrat nuhelda
et võttis üldse muga suhelda.
kui kriitikast jääb väheks
on me siht –
üks kibe kaseviht
et kontra perse paiste läheks
nii nagu on ta molu!“
siin unus pinol asjaolu –
ta oli üsna ametlikult täis…
karplauhti kärult sõnnikusse käis
publik – pini, hani, part ja kõuts
pakku plagasid
täiest jõust.
kuid peagi ära jagasid
et pino õndsalt tudib
ja vudisid
revolutsiooni juhi juurde tagasi,
ta kaisus õndsalt magasid…“
Pugemine aitas ja Pino väljastas direktiivi, et sõjarevolutsioonikomitee eraldaks mulle tuusiku nagu Jesseninile kaunisse kohta, kus aknast paistab Pärsia ja piiritust on piiramatult.
Nii, vaatasin järele, reetur Jüri Pino liidu teatmikus kirjas pole.
Jumalakartmatut jura saab ikka aegajalt aetud. Paljude kirjanikega. Kui kirjanikud omavahel koos istuvad (ja napsutavad, ega kõik seda küll tee), siis ainuvõimalik toon on enamasti naljatoon. Mis sa tõsiselt kirjandusest rääkima hakkad. Mõjuks kohatult. Naeruväärselt. Kui pole tööasi ajada. Aga mis tööasju?! Ja feisspukis on vahel hea mõne autoriga paar loraparooli vahetada. Tuleb tunne, et järelikult kamraad on elus ja reibas, kõik on hästi. Vahel Vadi Urmasega, Matsini Paavoga. Daamidega on jutt vaoshoitum. Feldbachi Innaga, kes on mu viimase naise Laura tädi. Temaga me Laurast tihti räägimegi. Siiamaani. Et kuidas tal läheb.
Aegajalt teevad kirjanikud üksteisega intervjuusid. Näiteks tahab toimetaja, et intervjueeriksid kedagi. Siis on hea võtta tuttav kirjanik. Ei ole hirmu, et hakkaks liialt kiitma või kritiseerima. Kirjandusest minnakse enamasti mööda. Nii olen kord intervjueerinud Kivirähi Andrust ja siis ütles Andrus, et nüüd ma ei pääse, pean talle inteka vastu andma. Olid kenad kokkusaamised.
Trehvamised kirjanikega, eriti varasemal ajal, on mõneti viinud kirjutamisjulguseni või kirjutamise lihtsuseni või julguseni kirjutada nagu nokk loodud. Muidu, kui üksi kambrikeses oma surematuid värsse treida, võib saada Saalomon Vesipruuliks ja pidada kirjandust tähtsaks ja kõrgeks.
Mis ei tähenda, et kirjandus poleks oluline ja vahel ülendatud toonis tehtud. Mõnele nii sobib.
Lapsepõlves nägi mõnd kirjanikku avalikel kohtumistel. Siis olid nad lihtsad, aga eks ikka talitsetud ja väljapeetud, lora suurt ei ajanud. Koduses õhkkonnas on lugu teine ja kui võimalik oleks, saadaks ma igaühe, kes tekstitegemist alustab, kirjanikuga koos sõnnikut vedama või muud argist askeldama. Mitte pidusaali kohtuma. Paraadkirjanik on enamasti pettumus ja kisub igavaks. Sest kirjanik pole harjunud avalikult esinema ja läheb krampi, ei ole tema ise. Mitte kõik muidugi.
Noorem põlvkond on (eriti kambakesi üles astudes) rõhutatult argine ja isegi räme ja küllap vahel see vanu tegijaid kurvastab, aga enamasti jäävad nad poolehoidvaks ja delikaatseks.
Nii võib ka siinne raamat olla tiba rabe ja torkiv teiste suhtes. Ma ei oska sinna midagi parata ja vist ei tahagi.
Räägin hirvi-harvi üksikuid lookesi kirjanikega trehvamistest. Pole mul mingit järjestust. Igasugune kirjanike järjestamine või liigitamine tundub pentsik.
Olen korduvalt välja pakkunud, et kui me juba selgitame paremusjärjestust, on eri võistlusi ja konkursse, tuleks korraldada kirjanike iludusvõistlus. Poliitkorrektselt meestele ja naistele ühine. Trikoovoorus oleks KMS-i ja Paavo Matsiniga kõrvuti tore konkureerida Aimée Beekmani ja Hanneleele Kaldmaaga. Kui juba üks kirjanik on parem kui teine, siis kindlasti ka ilusam.
Aga kui meililistis arutleti, kas liit peaks kõigile liikmetele laskma koostada koduleheküljed (mis kõlab absurdselt), poetas Tiit Aleksejev vahele, et vist peaks hakkama jagama ka karvamütse, valides karusnahka vastavalt teenetele (nagu kunagi Moskvas). Kui ma seda nüüd Maimu Bergile rääkisin, leidis Maimu kohe, et võiks olla inimnahast (vaat see oleks uhke – mitu mütsi ühe kirjaniku nahast saaks?). Võtsin kohe tuld, et kui keegi teine ei soovi, siis mina küll tahan järgmisel koosolekul oma mütsi kätte saada. Aleksejev lubas välja jagada koos ovatsioonidega. Nüüd ootan kevadist aastakoosolekut ja kavatsen karvamütsiga käia kogu suve.
Ehk siis kirjanikud enamasti pelgavad (Tammsaare vaimus) tseremooniaid ja hierarhiaid, aga hüvedest saaksid siiski meelsasti osa (täpselt nagu Tammsaare).
Kord me mängisime liidu aastakoosolekul saali eestoas korvpalli. Kaasa lõid mitmed, ma mäletan Hasso Krulli. Palliks oli väike nutsak, umbes nagu sõlme keeratud sokk, ja see tuli visata üles nii, et jääks tala peale pidama. Mäng läks kirglikuks, rabelemiste ja hõigetega. Punkte saadi järjepanu. Saalis, kus koosolek oli lõppenud ja inimesed kultuurselt