Am
JUD
Originaali tiitel:
LATE LOVE
Tõlkinud Meeli Loorits
Toimetanud Mirjam Saul
© Maureen Judd, 2005
© Eestikeelne väljaanne Odamees OÜ, 2006
e-post: [email protected]
www.odamees.ee
ISBN 9949-419-88-3
ISBN 978-9949-557-77-6 (epub)
I peatükk
“MISTER CHRISTOPHER… kas te magate… mister Christopher… teile on kiri…”
Christopher Holden vaatas kella, oli kaheksa hommikul. Pühapäeva hommikuti lubas ta enesele und kella üheksani. Mõtetes perenaisega riieldes otsustas ta lärmajale mitte vastata – torgaku kiri ukseprao vahelt sisse!
“Mister Christopher, ma tean, te olete juba ärkvel…”
Muidugi, ise kiljub nagu oleks tosinat hiirt näinud… ja kui mitu korda on ta palunud majapidajannat end Holdeniks kutsuda. Soovib ta teda õrritada ja ütleb meelega “Christopher”?
Valge ümbrik libises ukseprao vahelt tuppa. Chris-topher lasi jalad voodilt põrandale, surus ema kingitud pehmetesse sussidesse ja läks ukse alt ümbrikut võtma. Ümbrikus oli kutse firma iga-aastasele ballile.
Christopher riietus ja seadis sammud kohviku poole. Pühapäeviti sõi ta hommikust “Kaldapealsel”. Triibulise varikatuse ja pitsiliste toolidega kohvik oligi sellise nimega – “Kaldapealsel”. Tal oli oma laud, mille taga ta aeglaselt kohvi jõi. Harilikult istus ta lauakese taga üksi, sest külastajaid oli vähe. Täna oli lauake hõivatud. Laua taga istuvat naist oli Christopher ennegi näinud, töötasid nad ju koos ühes firmas. Kohvikus oli ta naist näinud nii eelmisel kui ka üle-eelmisel pühapäeval. Aknast välja järvele vaadates oli ta pilk tahtmatult naisele langenud.
Täna oli naine ära kasutanud tema hilisema tuleku ja lauakese hõivanud. Süngelt suundus Christopher kõrvallaua poole. Naine hüüatas:
“Arvasin, et te täna ei tulegi! Soovite, ma istun kõrvallauda?”
Ahaa, ikkagi taipab, et segab! Christopheri käed tegid žesti, millest võis välja lugeda nii lubadust lauakese taha jääda kui ka palvet kõrvallauda istuda. Tegelikult ei olnud naisel plaaniski lahkuda, ta hoopis teatas:
“Suurepärane ilm, olete kanjonis käinud?”
Mees raputas eitavalt pead.
“Seal on väga ilus, soovitan seal ära käia!”
Christopher porises midagi tööst. Naine puhkes naerma.
“Millist tööd te pühapäeval teete? On teil midagi minu seltskonna vastu?”
Naine oli veendunud, et meestega tuleb just nii rääkida ja et mees sellele küsimusele vastata ei julge. Pilku kõrvale pööramata sõnas Christopher:
“Teil on õigus, mulle teie seltskond ei sobi ja pealetükkivad inimesed ka ei meeldi.”
“Mulle samuti…”
“Miks siis…”
“…olen pealetükkiv?” Naine hakkas naerma. “Tahan kanjonisse sõita. Üksi on see ebameeldiv, teie ei hakka vähemalt ligi tikkuma. Tegelikult on kanjonis tõesti väga ilus.”
“Hea küll, sõidame,” nõustus mees.
“Mina olen Brenda,” teatas naine, “järsku tuleb teil pähe mind nimepidi kutsuda.”
Naisel oli kollane Peugeot. Üksikule inimesele väga sobiv auto. Christopher ostaks endalegi oma vana Fordi asemele samasuguse.
Brenda käed haarasid rahulikult roolist ja said pöördega ilma pingutamata hakkama. Paistis nagu sõidaks auto nõutud suunas iseseisvalt.
Linnamaastik läks pikkamööda üle põldudeks, teed palistas astelpajuhekk. Tee tõusis mäkke.
Ilm oli tõepoolest suurepärane. Päikesepaistes udu hajus, horisondil ilmus nähtavale mägede sinine siluett. Varajase hommikutunni tõttu oli rahvast veel vähe. Mõned noored naised toetusid vaateplatvormi raudpiiretele ja silmitsesid kanjonit enda ees. Nad käratsesid ja põrkasid piirde äärest ehmunult tagasi, embasid üksteist ja vaatasid jälle hirmunud uudishimuga alla sügavikku. Christopher vaatas samuti. Kusagil rohelises tihnikus voolas vesi. Siit, vaateplatvormilt, paistsid vaid puude rohelised ladvad. All kanjonis lendlesid linnud. Oli hämmastav neid näha nii madalal, harilikult lendasid nad ju peade kohal. Mees vaatas Brendat, kelle pilk oli naelutatud horisondile. Christopher tegi ettepaneku:
“Lähme kividele…”
Nad möödusid restoranist, kus looduse ilust küllastunud turistid sõid ja jõid. Kitsas rajake viis suurte kivide juurde. Brenda ja Christopher valisid lameda kivi. Kivi oli soe. Ringi jalutavad mehed heitsid Brendale hindavaid kahemõttelisi pilke. Nähes seda, mõistis mees, miks naine teda kaasa kutsunud oli.
Ümberringi valitses vaikus. Õhk lõhnas rohu, puude ja putukate tegutsemise järele. Nii Brenda kui Christopher vaikisid. Kumbki oli omas maailmas. Päike liikus varje heites taevatelgil edasi. Brenda tõusis esimesena.
“Lähme tagasi…”
Autos tundis Brenda huvi, kas Christopher õhtul ballile läheb. Mees vaatas naisele imestunult otsa ja vastas eitavalt. Rohkem ei küsinud naine midagi, tõi mehe koduukse ette ja nad lahkusid hüvasti jättes.
Hommikul tõusis Christopher nagu alati kell kaheksa. Õhtul oli tal raskusi uinumisega ja seetõttu tundis ta end praegu väsinuna. Ta ajas habet, kinnitas keha ja suundus kontorisse. Sama teed mööda suundusid kontorisse nii noored kui ka vanad kontoriametnikud. Nende hulgas sammus kusagil Brenda. Christopherile meenus, et ta ei tundnudki huvi, millises osakonnas naine töötab.
Christopher sisenes majja ja läks teisele korrusele. Siin, selles väikeses toas, möödus üksinduses tema tööpäev. Ainult pooleks tunniks lõuna ajal oli tal võimalus minna baari. Peale sööki sulges ta viieteistkümneks minutiks silmad, et neile puhkust anda. Pidevast arvutiekraani vaatamisest väsisid silmad kiiresti. Õhtuks oli energiat jäänud ainult lehtede lugemiseks. Televiisorist vaatas Christopher vaid spordisaateid, eriti jalgpalli, sest kolledži ajal mängis ta ise ka…
Keskpäeval läks Christopher baari. Kontorirotid järasid hamburgereid, jõid peale mahla või kohvi ja klatšisid eelmisel õhtul ballil olnud naisi ning nende kaaslasi. Christopherile tähelepanu ei pööratud – mitte ainult sellepärast, et ta ballil ei käinud, vaid ka sellepärast, et teda inimpelglikuks meheks peeti. Temast räägiti selja taga legende, kus õrnem sugu just mitte viimast viiulit ei mänginud. Kui keegi saaks teada tema eilsest Brendaga veedetud hommikupoolikust, oleks lõbusatel lobasuudel jälle toitu uute lugude väljamõtlemiseks.
Christopheril oli raske päev. Uni kippus hirmsasti kallale. Külma vee näkku piserdamine andis vähe tulemusi. Pea selginedes ilmus silmade ette pilt möödavilksatavatest astelpajuvõrsetest ja all kanjonis lendavatest lindudest. Mees hõõrus laupa, raputas pead ja sundis end keskenduma arvutiekraanil jooksvatele ridadele. Töö lõpetanud, astus Christopher läbi ülemuse juurest ja selgitas lühidalt:
“Silmade ees virvendab…”
Silmade ees virvendas tal tõepoolest ja šeff lubas tal lahkuda.
II peatükk
CHRISTOPHERI EMA MARY HOLDEN elas Atlandi ookeani kaldal asuvas linnakeses. Christopher ajas garaažist välja oma vana Fordi, viskas kohvri pagasiruumi ning sõitis välja maanteele. Ees oli kolm vaba nädalat.
Varasel hommikutunnil oli maanteel vähe autosid. Mees nautis teed – ei olnud tagant närviliselt signaali andvaid ja kiiremini sõitma kannustavaid liiklejaid.
Läbinud vahemaast pool, keeras ta auto motelli ette. Selles motellis peatusid nad alati koos emaga, siin tunti teda. Peremees, kogukas hispaanlane, karvaste käte ja suurte, alati imestunud silmadega, tõi alati lõuna ise lauale. Kuni