1. PEATÜKK
Rebeka jõuab koju. Keerab ukse lukust lahti ja põrkab pimedas koridoris kokku emaga. „Kust sa nii hilja tuled? Miks sa ei helistanud?” ütleb ema tere asemel.
„Mis hilja? Lolliks läksid või? Kell on üheksa!” ägestub Rebeka. Kisub tee peal saapad jalast ning marsib oma tuppa. Ema tuleb Rebekale järele ja jääb uksele seisma.
Rebeka sikutab parasjagu kampsunit üle pea. „Millal sul küll need tujud lõppevad?” küsib ema.
„Mis tujud?” haugatab Rebeka vastu ja pöörab selja. Ema viivitab hetke, tahab nagu midagi öelda. Mõtleb ümber ja väljub toast.
Rebeka keerab toaukse lukku, lükkab maki sisse ja viskab põrandale siruli, käed pea all. Ise aga mõtleb, mille peale ärritus. Tõesti, ta lubas emale pärast kooli helistada. Ja unustas.
Raamatukogus läheb aeg kähku. Ta käib seal koos sõbrannadega tihti. Niisama aega veetmas, kui Toompeal enam jõlkuda ei viitsi ja õues külm hakkab. Rebekale meeldib raamatukogu kollakas valgus, meeldivad sealsed avarad koridorid ja natuke magus lõhn.
Nad kuulavad raamatukogus vinüülplaate, loevad raamatuid ja sirvivad Meie Meelt, vahel mõnda välismaist muusikaajakirja. Mõnikord paljundab Rebeka raamatukogus noote, mida kodus klaveril mängida. Queeni „A Kind of Magic”, Alo Mattiiseni „Ei ole üksi ükski maa”. Sellist kraami, mida muusikakoolis ei õpetata.
Ükskord jooksis ta raamatukogus kokku Renega. Renel on hallid silmad, Elvise stiilis tukk ja nahktagi. Sõbrad kutsuvad Rened indie-poisiks, sest talle meeldivad The Cure, The Smiths ja Joy Division. Mitte miski ei reeda, et ta on alles abiturient. Rene otsis parasjagu kunstiajaloo referaadi jaoks materjale.
„Käid sa tihti siin?” küsis Rebeka. „Mitte pärast seda enam, kui see kohustuslikuks muutus,” vastas Rene, „mida sa ise raamatukogus teed?“ – „Otsin ühte raamatut, mida Linka soovitas, „Tuulest viidud”.”
„Sa loed kõike, mida Liina soovitab?” küsis Rene kuidagi mürgiselt. Läks paar riiulit edasi ja otsis sealt midagi: „Näh, võta see parem!”
Raamat oli väike ja kollast värvi, soome keeles ning kaanele olid pliiatsiga sirgeldatud kaks alasti meesfiguuri. Jean Cocteau, „Valkoinen kirja”, luges Rebeka kaanelt. Otsis siis riiulist soome keele sõnaraamatu ja läks lugu veerima. Paar tundi hiljem uuris ta pilti raamatukaanel uuesti – raamat rääkis meestevahelisest armastusest. Peab uurima, kes see Cocteau selline on, mõtles Rebeka. Tal ei ole homode vastu midagi, aga ta ei tunne ise ühtegi sellist.
Igatahes loeb Rebeka nüüd iga kord, kui raamatukogusse läheb, mõned leheküljed ka Rene antud raamatust ning loodab, et vahest on Rene jälle seal, mõnda koolitööd tegemas.
Rebeka ajab end püsti ja läheb kööki: „Me käisime klassiõdedega rahvusraamatukogus, sorry. Ma unustasin helistada. Unustasin end lugema.” Endal aga sees keeb. Ta ei saa aru, miks ta peab emale pugema või talle aru andma. Ema vist polegi pahane, vastab kuidagi hajameelselt:
„Võta süüa. Isa tegi pajarooga.”
Pärast õhtusööki heidab Rebeka voodisse ja lööb lahti raamatu. Klaver jääb täna jälle harjutamata. Raamat räägib mehhiko indiaanlasest ja tema õpilasest, kes peab oma koha üles leidma. Igal inimesel on oma koht, õpetab vana indiaanlane õpilast, ja vale koht võib tappa. Õpilane otsib, otsib, ja lõpuks leiab oma koha.
Rebekale meeldib see raamat. Huvitav, mõtiskleb ta, kas minul on ka siin toas oma koht. Ta kukutab end voodist põrandale. Istub klaveri alla. Veeretab end põranda keskele. Ronib seejärel voodisse tagasi ja lööb raamatu jälle lahti. Ta mõtleb, et kunagi sõidab ka tema Mehhikosse ja hakkab nõia õpilaseks. Seinalt vaatavad Rebekat The Cure’i ja Type o Negative’i plakatid, mis kuulutavad ammust kontserti Stockholmis. Rebeka kiskus need maha mingilt Postimajaäärselt plangult ja tassis koju. Need teevad tema toa kõvasti õdusamaks ning Rebekal on plaanis pikapeale kogu tapeet plakatitega katta. Akna taga on oktoober ja pime.
Samal hetkel heliseb teises toas telefon.
„Rebeka, sulle! Linka helistab!” karjub vanem õde.
Linka hääl on ärev:
„Rebs, sa tead, kus me praegu lähme? Ardo sünnale! Ta just helistas, ta peab hoopis täna!”
„Täna? See pidi ju homme olema!”
„Jaa, aga seal kellukoolis maksis keegi rohkem ja homme polegi sauna! Nii et ta teeb hoopis täna vaikse istumise sõbra pool.”
Rebeka on vait ja mõtleb. Ta teab, et järgmine päev on kool ja ema ei luba teda välja. „Rebs, sa ei saa mind alt vedada!” mangub hääl torus. „Gert on raudselt seal! Me peame minema! Ardo ise on ju ka!”
Mõned kuud tagasi augustis oli ilm veel soe ja Rebeka sõbranna Kelly otsustas pidada sünnipäeva klassivenna vanemate süstakuuris.
Kelly on suurt kasvu tugev tüdruk, kes on oma juuksed blondiks pleegitanud ja küüned roosaks lakkinud. Klassivennad kutsuvad teda selja taga Robocopiks või Termikaks. Kelly sai seitseteist.
Rebeka sai Kellyga tuttavaks Liina kaudu, too on Kelly pinginaaber. Erinevalt Kellyst on Liina pisike ja armas. Liina naerab palju, armastab maalida ja tahab astuda tuleval aastal lavakasse, äärmisel juhul ERKI-sse lavakunsti.
Rebeka ärkas tol hommikul ja tundis, kuidas elevus mööda selgroogu üles roomab. Päike hõõgus aknast otse voodisse. Ta mõnules, ringutas ja hüppas püsti. Täna tuleb äge päev, mõtles ta hambaid pestes. Siis lippas kööki ja meisterdas endale kähku paar juustusaia. Aga juba helistaski Kelly ja kamandas ta enda juurde vahvleid küpsetama.
Rebeka tõmbas selga oma kõige ilusama kleidi, mille oli leidnud Aia tänava India poest. Mõtles hetke, võttis kleidi ära ja pani hoopis sinised teksad ja lilla sooniksärgi. Jooksis uksest välja, võttis mitu astet korraga ning oli peagi tänaval.
Kell kaheksa õhtul on Kelly, Liina ja Rebeka süstakuuris kohal. Nad lõiguvad salatit ja viinereid, sätivad hommikul küpsetatud vahvlid võimalikult kenasti taldrikule, segavad morssi ja siis ongi kõik valmis ja enam pole midagi teha. Nad lähevad Pirita randa kiikuma.
„Ma kardan,” tunnistab Kelly. „Äkki keegi ei tulegi?”
„Muidugi nad tulevad,” lohutab Rebeka teda ja otsustab, et nüüd on paras aeg anda Kellyle üle sünnipäevakingitus, temalt ja Liinalt kahe peale – poolkuiv valge Lossivein ja juuksemask. Kelly lööb kingitusi nähes näost särama. Nad paluvad pudeli avamisel abi noortekambalt, kes seal lähedal õlut joob, ning võtavad esimesed lonksud.
Tund aega hiljem on Lossivein otsas ja tüdrukud naasevad süstakuuri. Tundub, et Kelly hirm on olnud asjatu – maja on rahvast täis. Mõned istuvad paadisillal, lobisevad ja naeravad. Teised jutlevad toas laua ääres. Rebekale tundmatu mees teeb parasjagu kaminasse tuld. „See ongi Gert,” liiguvad Kelly huuled hääletult.
Rebeka heidab mehele põhjalikuma pilgu. Ta teab, et Kelly ja Liina said Gerdi ja tema sõpradega tuttavaks paari nädala eest Mähel, kellegi sünnipäeval. Et Gert on neist natuke vanem, üle kahekümne. Ja et Liina on Gerti armunud, sest too on ilus ja salapärane ning pidi enda sõnul kätte saama iga naise, keda tahab.
Aga Gert ei avalda Rebekale erilist muljet. Oma potisoengu, valge särgi ja siniste teksadega tundub ta kuidagi tavaline, isegi mittemidagiütlev.
Muusika mängib ja Rebeka seirab tuba. Ahju ees tantsib mees. Roosad teksad ja must särk. Põselohukesed, sassis punased juuksed ja punakas habe. Rebeka tunneb mehe Liina kirjeldusest ära. See on Ardo, Gerdi parim sõber. Ardol on silmad kinni ja ta näib viibivat omas maailmas. Ardo on ilus. Ja see, kuidas ta tantsib, on paeluv ja häiriv korraga.
Rebeka tuttavad mehed ei tantsi. Ka Rene ei tantsi kunagi ja on öelnud, et vihkab tantsimist. Aga tundub, et Ardol on tantsides hea olla.
Rebeka vaatab meest. Korraga teeb mees silmad lahti. Ta vaatab otse Rebeka suunas ja naeratab. Rebeka läheb ähmi täis, püüab seda varjata ning jookseb makis kassetti vahetama. Seal mängib parajasti Liina lemmikbänd L’Dorado. Lõbus, ja samas räägib asjadest, nagu need on, leiab Rebeka parim sõbranna.
Samal hetkel on Ardo Rebeka selja taga. „Oo, sulle meeldib Doors?” tunnustab ta tüdruku muusikavalikut. Näpib siis kassetti, mis vedeleb maki kõrval:
„See