ME TUNNEME teineteist, kuigi sina oled seal sees ja mina siin, väljaspool su ema kõhtu. Mina olen see, kes on sulle laulnud. See, kes küsib su emalt luba katsuda ja puudutada, silitada seda, mille arvan olevat su otsaesise. Armastan sind, kuigi pole sind veel isegi näinud.
Sa hakkad mind tundma kui oma isa. Mul on ka oma nimi, aga seda ei lähe sul kunagi vaja, sest sinu jaoks õpin selgeks selle uue nime. Sul on vaja vaid isa appi hüüda, ja kõikide maailma inimeste seast just mina kuulen su hüüdu ja jooksen kohe su juurde. Luba mulle, et kui on mure, tuled sa alati mu sülle, eks? Mina lohutan, kui sa saad haiget või kukud. Isad peletavad eemale kõik halva. Isad pakuvad kaitset.
Tuled mu sülle ka siis, kui kõik on hästi, eks? Istume koos ja tunneme rõõmu, kui on ilus suveõhtu või kui saad ajaloo kontrolltöös viie. Kui sa armud, siis julged mulle sellest rääkida, eks? Siis ma vastan, et armumine on kerge, aga armastus nõuab rohkem tööd. Mul on palju muidki nõuandeid, aga ma ei tea, on sul nendega midagi pihta hakata. Omaenda elu jooned pole alati nii sujuvad, et nende põhjal tasuks teisele kaarti joonistada. Aga seda ma luban, et ükskõik, mis su meelt ka ei tumestaks, tahan otsida sellele koos sinuga lahendust. Pole olemas sellist asja, millest sa ei võiks mulle rääkida. Ma tahan kuulda kõiki su sõnu. Ma ei hülga sind iialgi, jään alati sinu isaks. Kaitsen sind oma surmapäevani, kauemgi veel.
Kirjutan seda kirja su ema eest salajas, sest muidu nimetataks mind tundeliseks ohmuks. Panen selle ümbrikusse ja peale kirjutan nimed, mis mõtlesime sulle anda. Ma ei tea, kas see säilib hetkeni, kuni sa oskad lugeda. Võimalik, et see kõik jääb heaks kavatsuseks, võib-olla unustan selle ise ära ja paber kaob elu kolimiskastide vahele. Me võime ju anda sulle mõne muu nime ja siis imestame vahel, millise tundmatu kirju oma kodust leiame. Aga kõik võib muidugi ka hästi minna: võimalik et ümbrik peab raamaturiiulil raamatute vahel vastu ja millalgi vanemast peast satud sa sellele peale. Võimalik et neid kirju on selleks ajaks kirjutatud kümneid. Võib-olla annan sulle igal sünnipäeval uue kirja. Meil on aastaid ja aastakümneid aega teineteist tundma õppida.
Võiksid juba varsti tulla. Sinu jaoks on siin ootel mänguasjad ja riided. Sulle on minu kõrval koht.
ESIMENE OSA
Häärberi algusajad
MÕNED VÄIDAVAD, et Kusikoski häärber sai oma nime kollakalt vahutava huumusrikka kose järgi. Teiste meelest oli kõige olulisem nime andmise põhjus kose pikk langemisteekond lehtrikujulisse kanjonisse ja eriti sellest sündiv hääl. See meenutab nimelt poti keskele hooletult lastavat madalat ja katkendlikku kusejuga. Siiski pole kumbki põhjuseks, miks häärberile see nimi anti, sest – erinevalt rahva arvamusest – sai kosk nime häärberilt, mitte vastupidi.
Augustis, Issanda aastal 1778, oli Rootsi kuningas teinud samasuguse liigutuse nagu iga varasem svealaste, götalaste ja vendide kuningas kuni igivanade aegadeni välja: kuulutanud sõja Venemaale. Sõjategevus kulges nagu oli arvata; ohvitserkond viidi laevadega Stockholmist Turusse nagu varemgi, Häme ja Savo südamaal korraldati tavapäraselt sundvärbamine. Rünnati Venemaad, saadi peksa ja taganeti Turusse välja. Nagu teadis iga soomlane, pidid ohvitserid järgmiseks laevadele minema ja tagasi läänes asuvasse pealinna purjetama. Vaenlane tungib määramatuks ajaks idapoolsesse maakonda, kuni mingil hetkel liidab Venemaa endaga rahuläbirääkimiste tulemusel sobiva suurusega osa Ida-Soomest. Laevale minnes peavad väliveebelid nõu, kuidas seda aega kutsuda. Suurviha 1 oli juba olnud, samuti väikeviha. Järelja jätkuviha kõlasid rumalalt, keskviha oleks pidanud kasutama juba varem.
Adjutantidest ümbritsetud kuningas jälgis, kuidas ohvitserkond ennast Pikisaare lumesogastelt kaljudelt laevadele pakkis. All kai peal ootasid ohvitserid auastmele vastavas rivikorras oma järge sõudepaadile. Raskelt vigastatuid polnud nende hulgas loomulikult näha, sest haavatasaamine oli reakoosseisu ülesanne. Reamehed jõuavad järelvägedes kohale kolme päeva pärast, kui ohvitserkond on seilanud juba päris kaugele Kastelholmi taha, ehk isegi Märketingist mööda.
„Peaks laevale minema, Ers Majestät.2”
Tentsik rääkis üllatavalt head rootsi keelt, kuigi valged harjasjuuksed ja talve üle elanud kartulit meenutav nina paljastasid otsekohe, et ta on soomlane.
„Vi tackar.”3
Tee alla oli pikk ja kaljudel kasvav sammal oli ennast vett täis imenud. Kuningal tuli naer peale. Just enne kaile jõudmist otsustas ta veel põit kergendada. Ta ei tahtnud paljastada oma kuninglikku saua otse ohvitserkonna suunas, mitte niivõrd kombluse pärast, sest valitsejad olid sellistest asjadest kõrgemal, vaid sellepärast, et tugev edelatuul oleks paisanud vedeliku otse tema kenadele gobeläänriidest kingadele. Seetõttu keeras ta ohvitseridele selja ja vaatas otse rahvasumma, koukides välja selle, mida polnud kuulujuttude põhjal veel kordagi kuninganna ees välgutatud. Märgates majesteedi kavatsusi, pööras teener ümber, kuid eest astuda siiski ei julgenud. Kuningas vaatas enda ees seisvat poissi, surus niuded ettepoole ja püüdis saada kusejuga finni vasema jalavarjuni ulatuma.
Kuningas tundis, et oli üks korraliku tasemega pärl riigi valitsejate pikas kees. Küll asjad sujuvad nagu nad sujuma peavad. Tema alakõhust või tühjenevast põiest solises rõõm. See hetk tuleks tallele panna. Sõjakäigust peaks jääma püsiv mälestus.
„Kuule sina, nolk,” hõikas ta. „Hören mina ord.4 Sinust tehakse nüüd parun.”
Teener ei julenud vastata, kuid tema muutunud asend näitas, et ta kuulas.
„Calle annab sulle lääniks mõne sobiva metsa või mäe.”
Üks adjutantidest noogutas tõsiselt. Sellele võiks anda kaugel põhjas täitsa Tavastehusi tagant säärasel hulgal soid ja tundruid, kui palju too nädalaga hobusel läbi ratsutada jõuaks. Ruumi sellel pimedal maal jagus.
Poiss põrnitses oma märgi jalgu. Kuningas polnud enam noor. Ta igatses aegu, mil suutis kusta hangele sama ilusa autogrammi kui käega kirjutades. Kui enne oleks juga tõmmanud hangele teravate äärtega torkeid justkui floretiga, siis nüüd meenutas vool Drottningholmi lossi kõige madalamat fontääni. Majesteet nõksutas puusi ja raputas välja viimased tilgad.
„Mõtle siis oma mõisale välja mõni sobiv kuningast kõnelev nimi.”
Üks paigake siin ilmas on5
EMA HAARAB mul kaenla alt, tõstab kõrgele ja laseb siis alla tagasi, päris sügavale.
„Proovi siin istuda.”
King kopsab vastu põhja, mis kõmahtab õõnsalt nagu tünn. Ma ei saa aru, kus ma olen. Ruum tundub olevat kitsuke. Kompan enda ümber ja üks käsi ulatub ääreni. See tundub jahe, peaaegu külm. Pea kohalt kostab ema hääl, mis pisut kajab.
„Helena, võta Johannes sülle.”
Ema tõstab väikevenna mu ette, ja me jääme kaksiratsi üksteise taha istuma. Võtan Johannesel ümbert kinni, sest kõik uus hirmutab teda. Küsin emalt, kus me oleme, aga ta ei vasta. Teiselt poolt kostab vanaema hääl. See ütleb, et oleme nüüd sellises rongivagunis, millega transporditakse fritsude sõjaks ehitatud raudteel liiva. Et ema tahtis tulla ja sellest pilti teha, kuigi see polevat lubatud.
Johannes vingerdab, aga ma ei lase lahti, vaid õõtsutan teda ja ütlen, et lollike-kollike, kuni ta rahuneb. Ema on meie taha kõndinud ja käsib paigal püsida. Ta teeb pilti. Ema ütleb, et see väliraudtee on kummaliselt kitsas, aga vanaema vastab, et küllap sõdurid sellega hakkama saavad. Ema häälde sugeneb vigurit ja ta küsib, kas äkki saaks selle vaguni liikuma. Et siis saaks kõnnumaal meiegi põngerjad ükskord öelda, et on rongiga sõitnud. Vanaema naerab ja kõnnib samuti meie selja taha. Ta ütleb, et eks vaene inimene peab ikka igasugu rumalusi proovima. Vanaema kõnnib teistmoodi. Kui ema liigub liival tihedalt rap-rap-rap, siis vanaema õõtsub rap-raap-rap. Isa ütleb, et vanaema Marial annab tunda.
Vanaema ja ema hingavad teineteise kõrval.
„Kas