Ma astusin hommikul õue,
tulin meeletult tagasi,
kõik endine elu surnud,
uuest’ sündind ma jällegi.
Kõik elu, ta oli vangis,
oli rauas, ahelas,
oli midagi selle vahel,
mis põues lainetas.
Nii iga päev ma suren,
suren alalõpmata,
ja tuhat korda süda
kokku käänab valuga.
Nii igal hommikul ärkan –
ma uuest’ sündinud.
Siis uuesti ära suren,
uuest’ ärkan muudetud.
Juhan Liiv
UUS JA VANA
Ma pean ehitama mõtte, sest mõtet ehitamata ei saa surra,
ei pääse maailmast minema. Inimese ehitatud mõte on see tuleriit,
millel ta surnukeha ära põletatakse.
Милый дpyг, и в этoм тиxoм дoмe
Лиxopaдкa бьeт мeня.
He нaйти мне места в тихом доме
Возле мирного огня!
Голоса поют, взывает вьюга,
Страшен мне уют…
Даже за плечом твоим, подруга,
Чьи-то очи стерегут!
За твоими тихими плечами
Слышу трепет крыл…
Бьет в меня светящими очами
Ангел бури – Азраил!
PROLOOG
Jaanuar 2010
Kui aasta vahetus, siis vahetati ka Suurt Kellameest. Või Suurt Lihvijat. Või Suurt Nööbivalajat.
Kõik need rattad, mis meie elulinte veavad, läbi udurähmaste hommikute ja valuliste südaöiste ärkamiste, läbi meie söestunud päevade ja kirglike ehavalguste, rattad, mis maailmal hoogu sees hoiavad, kõik need rattad võtsid äkki tuure juurde. Aeg hakkas tormama. Elu muutus otse silmade all sekundite ja minutitega.
Elutuuled tuhistasid üle toa. Üle TOA.
Ja oli tühi, tühi oli sinu käsi.
Aga Vaikus seisis kõigil tänavanurkadel nagu tunnimees ja vaatas möödujatele otsa, nagu olekski iga tänavanurk taeva värav ja nagu tema, see võlur VAIKUS, oleks Peetruse asemik maa peal, kes sind laseb edasi minna või ei lase.
Kusagilt lähenes ja seisatas ühel tänavanurgal kuningas Saalomon, muigas äraolevalt ja lausus siis omaette, et ainult kõrvalseisjad kuuleksid, ent hääletooniga, mis oli pilgeni täis mitmemõttelisust: „Pane mind pitseriks südamele, pitseriks oma käe peale, sest arm on vägev kui surm, kirg on kange kui kalm…”
Saalomon kustutas muige oma näolt, katkestas lause poolelt sõnalt, pöördus nurga taha ja kadus rahva sekka nagu vaba mees kunagi.
Sealsamas lähedal, tänavanurgal, seisis ka sünnilt soomlane Mika
Waltari. Kui vaatad teda vasemalt poolt, siis profiilis egiptlane, kui vaatad paremalt, siis profiilis etrusk. Ta seisis ja naeratas möödujatele leebelt, sigar suunurgas, närtsinud kollane roos käes.
„Siis ilmus tema, see MUUTLIK. Alul ta mängis meiega. Tundsime teda kui külma tuuleõhku ja tungalde kollakaks tuhmenenud leegid lipendasid ägedasti. Siis tajusime teda kui vett ja rabelesime nagu uppujad, et saaksime hingata, kuna nähtamatu vesi voolas suust ja sõõrmeist meie kopsudesse. Tulena ta noolis meie ihu ja liikmeid, nii et arvasime endid elusalt söeks muutuvat. Aga jälgegi ei jäänud meie keha peale ja ta jahendas meid jälle, nii et meie keha külmenes, nagu oleks meid võitud mingi salviga.”
Jäin seal seisma minagi, vaikisin, liikusin mõttes tagasi ühte aprillipäeva.
„Mõnikord avaneb inimese südames uks, mille taga on järgmine tuba. Ta on tahtnud sinna, sinnagi pääseda, sest ta on tahtnud alati edasi liikuda. Ta pole kartnud midagi. Tundmatust ja elu kui seiklust pole ta igatahes kartnud. Ta on alati tahtnud iseenesest aru saada ja iseenese poole liikuda, läbi kõigi nende tubade, mis südamemaja lõputus anfilaadis üksteise järel on üles rivistunud, ja ootavad, et keegi neist läbi läheks.”
Voltumna, muutlik, on meie päevade jumalolend. Nende meie päevade, mis kõiguvad nagu paat ulgumerel tormi käes. Nende meie päevade valitseja on ta, NENDE, mis nagu oleks tulvil väikeseid võltse valitsejaid üheks päevaks, valelikke, hääbuvaid, kaduvaid.
Kuid just nende muutlike päevade tuhast tõuseb suuri inimesi, aitajaid ja päästjaid, toetajaid ja naeratajaid, kes on muutumatud.
Ta on ka nende päevade valitseja, mil saabutakse ja lahkutakse. Ellu ja teineteise ellu. Elust ja teineteise elust. Lakkamatult. Kui rannaliiv krudiseb paljaste jalataldade all, siis on minek.
Jääb alatine küsimus: kust ja kuhu?
Tullakse ja minnakse. Muututakse.
Jäädakse. Hetkeks.
Sidrunikoore lõhna, punase veini lonksu, hõõguva päikeseloojaku, sisemiste külmavärinate, vaikse kannatamise, möirgavate unede, langeva lume, pikkade käte, tühjade pilkude, tühjade käte ja pikkade pilkude saatel.
Pean meeles.
Putukate suminad. Põõsalehtede kahinad. Puukroonide mühinad.
Lõhnad, mis meenutavad kadunud elusid ja saabuvaid elusid.
Taevas, mis alati meenutab armastust, olgu see juba möödunud või valvaku ta seal kusagil eespool.
Rohi, niidetud heleroheline rohi taevase suvevalguse hääletu joa all.
Halastamatu suvi, mille pöördumatuse ees on inimene väeti.
Unistused, mis täidavad inimest niikaua, kuni ta hingab.
Pinge su vedelas tormavas veres, mida võid iga päev oma käeselja sinistes soontes imetleda. Võid anduda imetlusele, sest iga su naharakk, iga su soonenööri sentimeeter on imetegu. Kui sa vaid suudad seda näha õigesti.
Nagu terav mõõk on SEE tuul, mis lõikab su vabaks kõikidest elu köidikutest. Nagu terav tuul on SEE tuli, mis põletab tuhaks elu umbsed sõlmed. Tuul, tuli ja mõõk. Kui suudad ühendada need kolm sõpra, oledki vaba.
Vabaduse tunne on seletamatu, aga ometi vajatakse tema äratundmiseks lihakeha, luude sõrestikku ja vere tumedat tuksumist, kogu seda inimkeha vangikongi, millest pole veel pääsu. Veel mõned aastad või aastakümned.
Tema, MUUTLIK, on meie päevade valitseja.
Ka sellel, saabunud aastal, ikka samamoodi nagu lõppenud, möödunud, kadunud, lahkunud, eemaldunud, ära kuivanud, mumifitseerunud aastatel.
See, mida me kõik nimetame Ajaks, haaras inimesi jälle kaasa, nagu oleks nad leheprügi. Tolm ja tuhk. Lumi ja liiv. Haaras ja kihutas minema. Teadmata suunas. Kelle jaoks edasi, kelle jaoks tagasi, kelle jaoks üles. Otse üles. Meiega. Nendega. Igaühega.
Siis hakkas koitma.
ESIMENE AASTAAEG
31. detsember 2009, neljapäev
Taevaluugid on ikka veel lahti ja sealt langeb valget, mis puhastab õhku, nii et Riia kesklinnas on see värske nagu mere ääres, Vecāķis või Jūrmalas.
Võtan oma peas ja südames aastat