Paradiisi vang
1. peatükk
KÄTTE OLI JÕUDNUD tema lemmikkellaaeg siin saarel. Varajane õrnsinine videvik joonistas mälupilte minevikust, muutes linna justkui võluväel muinasmaaks, mis ahvatleb rändurit mitmevärviliste tuledega. Isegi lakkamatud tänavahääled hajusid teele langevas troopikavihmas. Kuid see oli ka üksinduse tund. Evelyni haaras kerge melanhoolia. Sellistel hetkedel unistavad inimesed kodust, kus neid oodatakse ja armastatakse.
Evelyni nukrameelsust häirisid restorani hallist kostvad summutatud helid. Ilmselt oli elevus tekkinud kellegi tähtsa isiku saabumise tõttu. Koos kõigi luksusrestorani külastajatega pöördus ta ukse poole ja nägi ülemkelneri saatel saali sisenevat noort meest.
Vaatamata sellele, et Evelyn Darcy oli Catanaule lennanud spetsiaalselt selleks, et leida Louis Lambert, ei tundnud ta meest kohe ära. Pikk, tõmmu, viimase moe järgi soengusse lõigatud kastanpruunide juustega nägi ta oma valges smokingis välja väga imposantne. Evelyn pani tähele tema laiu õlgu, sihvakat keha ja eriti seda üleolevat pilku, mis oli mehe silmis.
Rikas, kõikvõimas ja küüniline, mõtles Evelyn. Üks nendest jumala poolt välja valitutest, kes on sündinud valitsema ja käsutama.
Mees möödus tema lauast ja Evelyn lausa õgis teda pilguga, mis ilmselt läbistas konditsioneeritud õhku terava noolena, sest mees pööras pead ja vaatas otse tütarlapse poole. Alles siis tundis ta mehe ära, tunnetades teda peaaegu füüsiliselt.
Mehe huuli riivas põgus naeratus. See tundus kuidagi kummaliselt endassetõmbunud ega väljendunud silmades. Samas rabasid tema näojooned oma kauniduse ja väljendusrikkusega, nii et võrreldes selle range hiilgusega oli muu ebaoluline.
Määrides puuviljatükkidega pistaatsiajäätist – ainsat magustoitu, mida ta endale siin lubada võis – mööda magustoidukausikese seinu, ei minetanud Evelyn valvsust. Kui mehe põhjatute tumedate silmade pilk tema omaga kohtus, muutus see valvsaks ja pingestatuks. Terav, kiskjalikult läbitungiv pilk, mis on saagi välja valinud. Evelyn tundis, kuidas see pilk tungib temast läbi, hoolimata sellest, et ta oli ammu õppinud oma tõelisi tundeid varjama külma meelerahu maskiga. Hetkeks tundus talle isegi, et mees aeglustas kergelt sammu.
Mehe käe alt kinni hoidev tütarlaps pöördus tema poole ja sosistas talle midagi kõrva. Alles nüüd jõudis Evelynile kohale, et mees pole üksi. Kui rumal temast! Evelyn pööras pilgu mehe kaaslasele ja tal jäi vaimustusest hing kinni, hetk hiljem ohkas ta aga pettunult. Naine paistis kahekümne viie, kahekümne kuue aastane, tähendab, see pole Sandra Lambert. Aga kus on siis Louisi õde? Kas Sandrat pole tõesti siin?
Evelyn jälgis silmanurgast, kuidas paarike oma muust saalist eksootiliste taimede ja suuri erkroosasid õisi täis sõrestikuga eraldatud laua juurde jõudis. Louisi kaaslasel oli vaba, pisut kõikuv mannekeeni kõnnak. Mees liikus kergelt ja hääletult nagu jahimees. Evelyni kujutluses vilksatasid pildid niiskest läbimatust džunglist, kus uustulnukat ähvardab surmaoht ja kus kummaliselt põimuvad hasart ja metsik kirg.
Millised rumalused sulle pähe tükivad, Evelyn Darcy, riidles ta endaga. Vaatamata kiskjapilgule on Louis ikkagi tänapäevane seltskonnainimene ja kõik tema ürgsed instinktid peaksid jääma tema külalistetoa seinte varju. Ja magamistoa, mõtles ta ootamatult, tundes, kuidas üle näo voogab kuumalaine.
Ta püüdis oma kohatut erutust varjata ükskõikse ja ülbe ilmega, kuid ta polnud kindel, kas see tal ka välja tuli.
Jah, meedia kaudu teadis ta Louis Lambertist palju. Rikkus, võim ja harjumus oma kapriisidele järele anda tegid temast sageli kuulujuttude ja seltskonnakroonikate objekti. Evelyn ei jätnud ühtki neist vahele, neelates kõike, mis talle silma alla sattus, isegi igavaid artikleid ärilehtedes.
Mees istus laua taha ning Evelyni rinnust pääses valla vaevukuuldav ohe. Maitsev mango- ja ananassitükikestega jäätis oli ära sulanud ja tundus talle nüüd täiesti maitsetu. Ta kartis pead tõsta, sest ootamatult tekkinud paanika ja mingi seletamatu kindlustunne ütlesid talle, et mehe terav pilk oli kohe kindlaks teinud, mis on tegelikult tema süütu turistivälimuse all peidus. Ta suutis end vaevu sundida külmi puuviljalõike lõpuni sööma, mõeldes, et magustoit selles nooblis restoranis läheb talle maksma kenakese summa. Tal oli küll oma raha, kuid testamendi kohaselt ei saanud ta seda käsutada enne kahekümne nelja aastaseks saamist. Igas kuus sai ta oma asjurilt elamiseks rangelt piiritletud ja mitte eriti suure summa. See ja pisike raamatukoguhoidja palk lubasid tal siiasõiduks veidi säästusid korjata.
Kohe, kui ta jäätisega lõpetanud oli, ilmus tema juurde üleni valgesse riietatud kelner. Näol leebe naeratus, mida Evelyn oli märganud kõigi kohalike elanike nägudel, tundis ta huvi, kas preili soovib veel midagi.
“Ei, tänan teid. Kõik oli väga maitsev. Kui võib, palun arvet.”
Ettekandja põrnitses teda imestunult.
“Kas preili ei jäägi siis Maka-Tukut vaatama?”
“Maka-Tukut?” kordas Evelyn. “Mis see veel on?”
“Oi, see on suurepärane vaatepilt, preili. Väga kaunis tants, milles kohtuvad kaks Catanau peajumalat – kurjuse jumal Maka ja headuse jumal Tuku. Nad kohtuvad igaveses hea ja halva võitluses ning vaatepilt on huvitav, sest pole teada, kumb seekord võidab. Nagu eluski, preili,” lisas kelner-filosoof sügavmõtteliselt.
“Tõepoolest, selles on midagi intrigeerivat,” naeratas Evelyn.
“Lisaks sellele,” kelner pilgutas vandeseltslaslikult silma, “tuleb etendust uudistama palju noori inimesi. Saatjateta. Kõik, kes soovivad, võivad tantsus osaleda. Meil on siin väga lõbus, preili.”
Evelyni ei solvanud selline ettepanek põrmugi. Kuigi ta oli alles hiljuti Catanaule saabunud, oli ta jõudnud märgata kohalike inimeste sensuaalsust ja avatust. Kas tema, keda pettunud austajad Lumekuningannaks hüüdsid, võis ennast nendega võrrelda? Ise eelistas ta end pidada suhteliselt valivaks inimeseks, kuigi sisimas teadis ta, et asi pole mitte ainult selles. Ta lihtsalt kartis armudes pead kaotada. Ta isegi teadis, kust see hirm tuleb. Täiskasvanuks saades oli ta mõistnud, miks oli lagunenud tema kasuvanemate abielu.
Kui Evelyn oli kaheksa-aastane, süttis isas kirg teise naise vastu, täpsemalt noore tütarlapse vastu, ning ta jättis pere maha. Evelyn mäletas, kuidas ema oli piinelnud ja kannatanud, milline löök see talle oli olnud. Mingi aeg pärast vanemate lahutust elas Evelyn emaga kahekesi. Samas polnud proua Darcy seda sorti naine, kes kauaks üksi jääb ja üsna pea leidis ta endale teise – kahe lapsega lese. Õnnetuseks hakkas mees kümneaastast Evelyni kohe vihkama, nii nagu ka tema kaks vastikut poega. Tüdruk kuulis ükskord juhuslikult, kuidas mees soovitas emal ta internaatkooli saata, et ta jalus ei tolgendaks.
“Ta pole ju sinu lihane laps,” lisas mees.
Mälestused sellest tegid endiselt valu, kuid veelgi enam haavas teda see, kui kergelt ja lihtsalt ema mehega nõusse jäi. Varsti saadetigi Evelyn Prantsusmaale kloostrikooli. Ei saa öelda, et ta seal väga õnnetu oleks olnud. Ei, talle meeldis õppida, õpetajad armastasid teda, tal oli palju sõbrannasid, lisaks avastati tal just koolis muusika- ja lauluanne. Neid aastaid oleks võinud koguni õnnelikuks pidada, kui ta vaid poleks tundnud reetmise kibedust. Just siis võttis ta vastu otsuse mitte kunagi endale armumist lubada. Armastus, nagu tal oma lühikese elu jooksul oli õnnestunud selgeks teha, on jõud, mis lõhub ja sandistab inimsaatusi.
Mõnikord mõtles ta, et mis saab siis, kui ta ikkagi kohtab inimest, kes suudab teda veenda selles, et õndsus, mida armastus endaga kaasa toob, väärib hirmu senitundmatu ees. Siiani polnud ta sellist kohanud ning ta jäi kangekaelselt enda juurde.
Ta naeratas rõõmsalt kelnerile.
“See on küll väga ahvatlev, aga ehk mõni teine kord. Täna tahan ma varem magama heita.”
“Kuidas soovite, preili,” lausus kelner pisut pettunult, nagu Evelynile tundus, ja lahkus.
Evelyn piilus rohelise võre poole. Oma kaaslasest lummatud, rääkis heledate, valminud maisi värvi juustega kaunitar midagi hoogsalt. Vapustavalt helesiniste silmade – ilmselt kontaktläätsed! –, täidlase tundliku suu ja virsikukarva nahaga sarnanes ta oma helesinises litritega kleidis mingile eksootilisele lillekesele. Kogu tema olemusest õhkus, et ta on üleüldise tähelepanuga harjunud ning naudib seda. Kui palju kõrkust ja edevust oli paistnud tema võidutsevas