ESIMENE OSA
Äärelinnas
ESIMENE PEATÜKK
Minu nimi on Karim Amir ja ma olen läbi ja lõhki inglane – peaaegu. Mind peetakse tihti isevärki inglaseks, nii-öelda uueks tõuks, mis on tekkinud kahest vanast ajaloost. Aga mul on ükskõik – mina olen inglane (kuigi mitte selle üle uhke) Lõuna-Londoni äärelinnast ja kuhugi teel. Võib-olla muudab just see veider mandrite ja vere, siinse ja sealse, kuulumise ja mittekuulumise segu mind rahutuks ja kergesti tüdivaks. Või ehk äärelinnas üleskasvamine. Igal juhul: milleks sobrada sisemuses, kui piisab tunnistusest, et ma otsisin sekeldusi, ükskõik millist liikumist, tegevust ja seksuaalobjekti, mida aga leida võis, sest meie peres oli kõik nii sünge, nii aeglane ja raske, ma ei tea, miks. Kui päris aus olla, siis käis see mulle närvidele ja ma olin valmis ükskõik milleks.
Aga ühel päeval muutus kõik. Hommikul oli kõik ühtemoodi ja magama heitmise ajaks teistmoodi. Olin seitseteist.
Sel päeval ei rutanudki isa sünges meeleolus töölt koju. Meeleolu oli tema kohta kõrgendatud. Kui ta pani portfelli välisukse taha ja võttis seljast vihmamantli, visates selle üle trepikäsipuu alumise otsa, tundsin tema küljes rongi lõhna. Ta krabas kinni mu väikevennast Alliest, kes püüdis ta eest põgeneda, ja suudles teda, seejärel suudles ta mind ja ema nii innukalt, nagu oleksime äsja pääsenud maavärinast. Emale ulatas ta oma õhtusöögi juba normaalsemalt: paki kebabe ja chapati’sid, mis olid nii rasvased, et paber nende ümber oli laiali lagunenud. Järgmisena, selle asemel et potsatada toolile teleuudiseid vaatama, oodates, kuni ema ülessoojendatud toidu lauale paneb, läks ta nende magamistuppa alumisel korrusel elutoa kõrval. Ta kooris end kähku alussärgi ja – pükste väele.
”Too roosa käterätik,” ütles ta mulle.
Tegin, mis kästud. Isa laotas käterätiku magamistoa põrandale ja langes põlvili. Imestasin omaette, kas ta pole äkki usklikuks hakanud. Aga ei, ta asetas käed mõlemale poole pead ja põtkas keha õhku.
”Ma pean harjutama,” ägises ta.
”Mille jaoks harjutama?” küsisin täiesti õigustatult, vaadates teda huvi ja kahtlusega.
”Mind kutsuti nendele kuramuse jooga olümpiamängudele,” vastas ta. Mu isa läks kergesti sarkastiliseks.
Nüüd seisis ta täielikus tasakaalus pea peal. Kõht lotendas. Munad ja till kukkusid pükstes ettepoole. Käsivarte täitsa kobedad musklid läksid punni ning ta hingas energiliselt. Nagu paljud indialased, oli isa väikest kasvu, aga ta oli ka elegantne ja nägus, peente käte ja kommetega; enamik inglise mehi nägi tema kõrval välja nagu kohmakad kaelkirjakud. Isa oli ka turjakas ja tugev: ta oli noorest peast olnud poksija ja fanaatiline rinnalihaste treenija. Ta oli oma rinna üle sama uhke kui meie naabrid oma pliidi üle. Päikese esimese naeratuse peale kiskus ta särgi seljast ja sammus lamamistooli ja New Statesmaniga aeda. Ta rääkis mulle, et oli Indias oma rinda korrapäraselt raseerinud, et karvad tulevikus lopsakamalt tärkaksid. Mõtlesin, et tema rind oli ainus ala, milles ta oli ettenägelik olnud.
Varsti tuli ema, kes oli köögis nagu tavaliselt, tuppa ja nägi isa jooga olümpiamängudeks treenimas. Isa polnud seda juba kuude kaupa teinud, nii et ema sai aru, et midagi on teoksil. Tal oli ees lilleline põll ja ta pühkis korduvalt käsi köögirätikusse, Woburni katedraali suveniiri. Ema oli tüse ja ebasportlik naine kahvatu ümara näo ja lahkete pruunide silmadega. Kujutasin ette, et ta peab oma keha end ümbritsevaks ebamugavaks asjaks, nagu oleks ta sattunud läbiuurimata kõrbesaarele. Tavaliselt oli ta arglik ja järeleandlik inimene, aga ärritudes võis muutuda närviliselt agressiivseks nagu praegu.
”Allie, mine voodisse,” ütles ta järsult mu vennale, kui tolle pea ukse vahelt nähtavale ilmus. Allie kandis peas võrku, et juuksed magamise ajal sassi ei läheks. Isale ütles ema: ”Oh jumal, Haroon, kogu su esiots tükib niimoodi esile ja kõik näevad!” Ta pöördus minu poole. ”Sina utsitad teda veel takka. Tõmba vähemalt kardinadki ette!”
”Pole vaja, ema. Saja meetri raadiuses pole ainsatki maja, kust meid näha võiks – kui nad just binokliga ei vaata.”
”Just seda nad teevadki,” lausus ta.
Tõmbasin tagahoovi avanevale aknale kardinad ette. Tuba näis otsekohe kokku tõmbuvat. Pinge kasvas. Oleksin kangesti tahtnud majast jalga lasta. Soovisin alati olla kusagil mujal, ma ei tea, miks.
Kui isa suu avas, kostis tema hääl summutatult ja nõrgalt.
”Karim, loe mulle hästi selge häälega joogaõpikust ette.”
Jooksin ja tõin isa teiste, budismi-, sufismi-, konfutsianismi ja zenialaste raamatute hulgast, mis kõik olid ostetud Idamaade raamatupoest Charing Cross Roadi lähedalt Cecil Courtist, tema lemmik joogaõpiku – ”Jooga naistele”, milles olid pildid musta trikooga ja eluterve välimusega naistest. Kükitasin raamatuga tema kõrvale. Ta hingas sisse, hoidis hinge kinni, hingas välja ja hoidis veel kord hinge kinni. Ma polnud kehv ettelugeja ning ma kujutlesin end olevat Old Vici laval, deklameerides uhkelt: ”Salamba Sirsasana taaselustab ja säilitab nooruslikkuse, mis on hindamatu vara. On imeline teada, et oled valmis elule kindlalt vastu astuma ja ammutama temast kogu tõelise rõõmu, mida tal pakkuda on.”
Isa mühatas iga lause peale heakskiitvalt ja avas silmad, otsides pilguga ema, kes oli oma silmad sulgenud.
Lugesin edasi. ”See asend hoiab ära ka juuste väljalangemise ja vähendab kalduvust hallipäisusele.”
See oligi põhiline: hallipäisust saab vältida. Isa tõusis rahulolevalt püsti ja pani riided selga.
”Tunnen end paremini. Vaadake, ma ju tunnen, et hakkan vanaks jääma.” Ta leebus. ”Ah jaa, Margaret, tuled sa täna õhtul proua Kay poole?” Ema raputas pead. ”No kuule, kullake. Lähme koos külla ja tunneme elust lõbu, mh?”
”Aga ega siis Eva mind ei taha näha,” ütles ema. ”Ta ei tee must väljagi. Kas sa siis ei näe? Ta kohtleb mind nagu koerasõnnikut, Haroon. Ma pole tema jaoks piisavalt indiapärane. Ma olen ainult inglane.”
”Ma tean, et sa oled ainult inglane, aga sa võiksid sari kanda.” Isa puhkes naerma. Talle meeldis narrida, aga ema polnud küllalt rahuldav ohver, sest ta ei taibanud, et tögamise peale tuleb naerda.
”Tänane õhtu on eriline kah,” ütles isa.
Selleni oligi ta ilmselt tahtnud välja jõuda. Ta ootas, et me temalt aru päriksime.
”Mis siis on, isa?”
”Teate, nad olid nii kenad ja palusid mul kõnelda mõnest idamaa filosoofia aspektist.”
Isa rääkis kiiresti ja proovis siis varjata oma uhkust selle auavalduse, tema tähtsuse kinnitamise üle, ise agaralt alussärki pükstesse toppides. See oli minu šanss.
”Ma tulen koos sinuga Eva poole, kui tahad. Tahtsin minna maleringi, aga ma võin sundida end sellest ka loobuma, kui soovid.”
Laususin seda süütult nagu kirikuõpetaja, tahtmata asja liigse innukusega untsu ajada. Olin elu jooksul avastanud, et kui oled liiga innukas, kipuvad teised jahenema. Ja kui sina oled jahedam, kipuvad teised innukamaks muutuma. Nii et mida innukam ma olin, seda jahedam ma paistsin.
Isa kiskus alussärgi üles ja plaksas mõlema käega kiiresti vastu oma paljast kõhtu. Laksud olid valjud ja ebameeldivad ning täitsid meie väikese maja justkui püstolilaskudega.
”Olgu,” ütles isa mulle, ”vaheta riided, Karim.” Ta pöördus ema poole. Ta tahtis, et ema tuleks koos temaga, et ema näeks, kuidas teised teda austavad. ”No tule ikka, Margaret.”
Tormasin üles riideid vahetama. Kuulsin oma toast, mille seinad olid maast laeni ajalehtedega tapeeditud, kuidas nad alumisel korrusel vaidlevad. Kas isa keelitab ema tulema? Lootsin, et ei. Kui ema kõrval polnud, oli isa kergemeelsem. Panin mängima ühe oma lemmikplaatidest, Dylani ”Positively Fourth Streeti”, et õhtuks õigesse meeleollu saada.
Enese kordaseadmine võttis mul sada aastat aega: vahetasin kogu riietust kolm korda. Kell seitse tulin alla, seljas täpipealt õige riietus Eva õhtu jaoks. Kandsin türkiissiniseid trompetpükse, valge- ja sinisekirjut lillelist läbipaistvat särki, kauboikontsadega sinisest samsist saapaid ja tulipunast India vesti, mille servas oli kuldne tikand. Õlgadeni ulatuvate krässus juuste taltsutamiseks olin pähe tõmmanud peapaela.