SAATEKS
13. sajandil Liivimaal ja Eestimaal kanda kinnitanud võõrvallutajad ei pea oma võimu kindlustamiseks vaeva nägema mitte ainult kohalike hõimude kangekaelsusega, kes vana elulaadi kuidagi unustada ei taha, vaid ka võistlevate maaisandate salasepitsustega.
Põlisrahva jaoks pole selles küll midagi uut, sest juba ammu enne ristirüütlite tulekut on nad ise käinud naabrite maid rüüstamas ja sõlminud liitusid, kus ühel aastal sõditakse ühtede vastu, mõni aeg hiljem minnakse aga ühes kunagiste vaenlastega kimbutama hoopis senist liitlast. Tuttav on seegi, et ülikute kemplemises kannatab alati enim lihtne talupoeg, kelle saaki – olgu haritavalt maalapilt või merre viidud püünisest – teised jagama kipuvad.
Samas panevad nii liivlased kui latgalid, nii saarlased kui kurelased, nii harjakad kui virulased tähele, et vallutajate ristijumal on küll vägevam nende vanadest maa-, taeva- ja veejumalatest, kuid inimese nõrkused ning puudused ei kao ka siis, kui ta on uue jumala omaks võtnud. Keeldusid, mis ihule ja südamele kiusajaks on seatud, rikuvad kristlasedki. Vaatamata sellele, et üks ristijumala kümnest käsust keelab ligimese tapmist, ei takista see Saksa maadest, hansalinnadest ja Taani ning Rootsi aladelt saabunud koloniste üksteise vastu sõdimast, rääkimata kohaliku rahva hävitamisest, keda veel sada ja rohkemgi aastat pärast vallutust nimetatakse jätkuvalt „vastristituteks”, rõhutades nende erilist, just nagu madalamat staatust ristirahva hulgas.
13. sajandi keskpaigaks joonistub Liivimaa ja Eestimaa aladel välja piirkonna poliitika kujundajate ring, kus kesksel kohal on Saksa ordu Liivimaa haru, mida toetab Saksa keisrivõim. Lisaks Rooma kuuria huve esindav Riia peapiiskop ning talle alluvad Saare ja Tartu piiskopid. Eestimaa hertsogkonna, Tallinna linna ning Lundi peapiiskopkonnale alluva Tallinna piiskopi kaudu on oluline mõju ka Taani kuningal, samuti Bremeni kaupmeeste asutatud Riia linnal. Riia linn oli vallutuse alguses sakslaste olulisim tugipunkt ega soovinud kuidagi leppida enese väljatõrjumisega uute maade tulude jagamiselt. Suurte maaisandate kõrval ajavad oma poliitikat loomulikult ka nende vasallid ja läänimehed ning kohalike rahvaste esindajad, kel igapäevases elukorralduses on jätkuvalt oluline sõna kaasa rääkida.
Saksa ordu kui vaimuliku ühenduse ja Riia peapiiskopi suhted teeb keeruliseks vallutusaegne kuulekuseklausel ehk obödientsi nõue, mis tähendab, et ordu peab vaimulikes küsimustes alluma peapiiskopile. Ilmalikes ja maaomandit puudutavates küsimustes on aga orduvendadel võimalik talitada omaenda äranägemise järgi.
Pärast mitmeid maadejagamisi, ülestõuse ja kodusõdu, kus suurimateks kannatajateks on põlisrahvas, saavutatakse 14. sajandi alguseks Eesti- ja Liivimaal justkui eri jõudude tasakaal. Aga see on petlik. Templirüütlite ordu hävitamise järel hoiab Saksa ordu sarnase saatuse hirmus küll madalamat profiili, kuid pole kaugeltki loobunud püüetest hegemooniale kogu Läänemere idakaldal. Sellega ei taha leppida ei piiskopid ega Riia linn.
Samas näitavad Liivimaa lõuna- ja idapiiridel aina suuremat jõudu Leedu pagankuningad, kes allutavad ka Pihkva venelased ning teevad nendega Liivi- ja Eestimaale ühiseid rüüsteretki, mis ulatuvad kuni Tallinnani välja. Tugev välisvaenlane sunnib eesti- ja liivimaalased küll mõneks ajaks jõud ühendama, kuid vastuolud ei leevene, veel enam, riialased ei pea ordu vastu võitlemisel ülearuseks enda nõusse kaubelda isegi neidsamu Leedu pagankuningaid, kellel pole midagi selle vastu, et kristlaste maid n-ö tellimustööna rüüstata.
Saksa ordu ja tema sisemaiste rivaalide vastasseis kulmineerub 1330. aastal, kui riialased põletavad maha naabruses asuva Dünamünde aleviku, mispeale orduvennad Riia linna vallutavad ja seal oma ülemvõimu maksma panevad.
Mõnevõrra rahulikumat aega jagub aga vaid tosinaks aastaks.
1342. aasta on Liivi- ja Eestimaal taas ebakindel. Linnast linna, külast külasse liiguvad vastukäivad kuuldused ning teated. Saksa ordu Liivimaa vennad sõdivad idas aina enam kuraasi koguvate ja uuesti peale tungivate Pihkva vürstidega, lõunas kempleb ordu Leedu kuninga Gediminase (u 1275–1341) poja Jaunutise (Leedu troonil 1341–1345) ning tollega mestis oleva Poola kuninga Kazimiriga (valitses 1333–1370), kes oli olnud abielus Gediminase tütre Aldonaga. Orduvendade kisklemine välisnaabritega on teistele maaisandatele kasulik, kuna piirisõjad seovad ja kurnavad ordu sõjalist jõudu.
Ordu tegemisi jälgivad tähelepanelikult ka Taani kroonile kuuluva Eestimaa hertsogkonna aadlikud, kes teavad, et orduvennad pole unustanud sajakonna aasta eest sõlmitud Stensby lepingut (1238), millega neil tuli Taanile loovutada Põhja-Eesti ja Tallinna linn. Kui toona olid asjaolud orduvendade kahjuks, siis nüüd on olukord muutunud.
Võlgade tõttu laostunud Taani kuningakoda valitsevad viimased kümmekond aastat tegelikult Saksa vürst Gerhard (1292–1340) ja Saksa kuningas Ludwig (valitses 1314–1347). Ludwigi õukonnas üles kasvanud ja 1340. aastal sisuliselt varatuna Taani kuninga tiitli pärinud kahekümneaastane Valdemar (1320–1375) on aga oma kadunud isa Christofferi (valitses 1320–1326 ja 1329–1332) ning vanema venna Otto (1310–pärast 1347. aastat) varasemate kokkulepete pantvang. Nende hulgas on Eestimaa seadmine kaasavaratagatiseks Valdemari õele Margaretale (1305–1340), kes 1324. aastal naiti Brandenburgi markkrahvile Ludwigile (1315–1361), kuningas Ludwigi samanimelisele pojale. Kuigi Margareta 1340. aastal sureb, ei kavatse Saksa kuningas poja kaasavaranõudest loobuda.
Oma riigi taastamise mõtteid mõlgutaval Valdemaril ei ole muud võimalust, kui täita eestkostja tahet ja müüa Eestimaa hertsogkond Saksa ordule, mis on kohaliku aadli taanlastest ning eestlastest vähemusele, aga ka hulgale saksa soost mõisnikele vastukarva. Kardetakse seniste privileegide kaotamist, mistõttu erimeelsused ordusõbralike ja orduvastaste vasallide vahel üha süvenevad.
Ülemeremaade suhtes pole kaugeltki ükskõikne ka Valdemarist vaid neli aastat vanem Rootsi kuningas Magnus Eriksson (valitses 1319–1364). Oma ema, Hallandi hertsoginna Ingeborgi (1301–1361) kaudu on tal Eestimaale suisa pärimisõigus. Nimelt on Valdemari isa Christoffer II juba paarikümne aasta eest rahapuudusest aetuna pantinud Eestimaa Ingeborgi teisele mehele, Hallandi hertsogile Knut Porsele (u 1282–1330), kelle pojad isa surma järel samuti nõudlevad meretaguseid valdusi.
Intriigide punumise ja salakuulamise varisõjas tahavad oma sõna sekka ütelda ka Eesti- ja Liivimaa põliselanikud, kes pole veel kaotanud lootust raputada endalt võõramaiste isandate ike. Oluline roll on siin saarlastel, kes on väinade taga arvestatav sõjaline jõud ning kes seetõttu jätkuvalt üsnagi sõltumatult oma elu korraldavad. Saarlaste vanemate jutul käib erinevate ettepanekutega kosilasi nii Taani kuningameeste juurest kui Rootsist.
ESIMENE OSA
KOOLJAOJA
Piugjas oks sähvas läbi õhu ja lõikas valusa tulena pehmesse ihhu. Pakitseval nahal pundus silmapilkselt üles veripunane vorp.
„Aihh…” võpatas tüdrukuohtu piiga näost haarates ning surus end veelgi tihedamalt vastu kõrvi hobuse kaela. Kahinate ja hääletute sosinatega täidetud rõskevõitu rapik, mille määndunud tüvede vahel eksles vaid mõni üksik ehmunud valguskiir, elustus tema ümber taas, küünitas oma jäserikud oksad tigedalt rõivaste ja ihu järele, haakis sõlmjad küütsakad jonnakalt kohevatesse juustesse ning püüdis pugeda rasusid1 koos hoidvate pastlapaelte vahele.
Hobuse sooja karedat nahka läbis äkitselt kerge värin, mis koondus ägedasse korsatusse ja pearaputusse. Vesi oli ligidal.
„Tasa, tasa!” rahustas neiu kõrbi ning püüdis kapjade all puruneva oksarisu räginast tabada hääli, mis Kooljaojast märku andsid. Need olid iga kord erinevad, kuid ei tekitanud eales kahtlust, et võiksid kosta kusagilt mujalt kui ronirohtude ja hallide samblike rüpes tukkuva tare juurest.
Undimetsa ümmardaja Lemmi jaoks oli tee lausuja juurde tuttav. Tuulemurruga täidetud lepiku servast tuli esiti minna kuni härjasuuruse lõhkise kivini, mille hommikukaarde põrnitsev külg oli täis imelikke märke. Siis pidi keerama otse võpsikusse ja hoidma kogu aeg päeva poole. Kui teeline rumala peaga just ringiratast käima ei jäänud, polnud sealt lausuja kojani kuigi pikk maa. Eksinu jõudis aga lõpuks lepikuäärse tee peale tagasi või leidis end hoopiski lõputa laugaste vahelt, kust õhtu poole minnes võis ehk hea õnnega siledaveelise Koigini välja jõuda, aga ka igaveseks rabamülkasse kaduda. Kooljaoja valis. Mitte igaüht ei lasknud ta ligi.
Püha ojakese lätet ei olnud oma