Sébastienile
Artyle, Elenale, Miguelile, Pierre’ile ja Simonale
Oru talu
Maria Faure
André Faure, tema isa, talunik
Rose Faure, tema ema
Eugénie ja Angèle, André vanatädid
Jeannette ja Marie, Rose’i vanatädid
Marcelot’ talu
Eugène Marcelot, talunik
Lorette Marcelot, tema naine
Külarahvas
Isa François, küree
Jeannot, postiljon
Paul-Henri ehk Ripol, sepp
Léon Saurat, talunik
Léon ja Gaston-Valéry, tema pojad
Henri Faure ehk Riri, metsavaht
Jules Lecot ehk Julot, külavanem ja teeparandustööde juht
Georges Echard ehk Chachard, sadulsepp
Küree majapidamine
Clara Centi
Isa Centi, Clara kasuisa, Santo Stefano küree
Alessandro Centi, küree noorem vend, Pietro Volpe sõber
Vana majapidajanna
Külarahvas
Paolo ehk Paolino, karjane
Villa Acciavatti
Gustavo Acciavatti, Maestro
Leonora Acciavatti, tema naine, sündinud Volpe
Petrus, veider kannupoiss
Villa Volpe
Pietro Volpe, kunstikaupmees, Gustavo Acciavatti naisevend
Roberto, tema isa
Alba, tema ema
Leonora, tema õde
Villa Clemente
Perekond Clemente, rikkad patriitsid
Marta, vanem peretütar, Alessandro armastatu
Teresa, noorem peretütar, klaverivirtuoos
Rooma Kapitoolium
Raffaele Santangelo, Rooma valitseja
Udukonsiiliumi juht (halli hobuse/jänese kujul)
Udupaviljoni vaht (valge hobuse/metssea kujul)
Marcus ja Paulus, Gustavo Acciavatti ja Petruse sõbrad
Aelius, vaenlaste juht
SÜNNID
Tüdruk Hispaaniast
Tüdruk veetis põhiosa jõudeajast okste vahel. Kui ei teatud, kust teda leida, mindi puude juurde, esmalt põhjapoolse varjualuse kohal kõrguva suure pöökpuu juurde, mille okstes talle meeldis talutoimetusi jälgides unistada; seejärel vana pärna juurde küree aias, jahedatest kividest laotud madala müüri taga, ning viimaks – enamasti talviti – orus kasvavate tammede juurde naaberpõllust läänes, kus järsult langevale nõlvale oli istutatud kolm kaunimat isendit kui kusagil mujal nende mail. Tüdruk kükitas puude otsas kogu aja, mil tal õnnestus õppimisest, söömaaegadest ja jumalateenistustest koosnevast külaelust kõrvale hoida, ja kutsus vahel seltsi mõned mängukaaslased, kes imetlesid okste vahele üles seatud kergeid platvorme ja veetsid seal lobisedes ja naerdes vahvaid päevi.
Ühel õhtul, kui ta istus keskmise tamme madalal oksal ja org täitus varjuga ning ta teadis, et peagi tullakse teda otsima, et ta tuppa sooja viia, otsustas ta hoopis otse üle heinamaa naabri lambaid tervitama minna. Ta astus tärkavasse uttu. Tüdruk tundis iga rohumätast maalapil, mis jäi tema isa talu küngaste ja Marcelot’ maade vahele; ta võinuks silmad sulgeda ja leida tee põllukonaruste, ojakõrkjate, teekivide ja laugjate nõlvade kalde järgi, nagu seadnuks ta samme taevatähtede järgi; selle asemel, ja ühtlasi ühel iseäralikul põhjusel, ajas ta need hoopis pärani lahti. Vaevu mõne sentimeetri kaugusel udus kõndis keegi, kelle lähedus tema südant veidralt pitsitas, nagu oleks süda krussi tõmbunud ja sünnitanud imelikke pilte: ta nägi kuldpruuni metsa all valget hobust ja mustade kividega sillutatud teed, mis helkis kõrge lehestiku all.
Tuleks rääkida, milline laps ta tol tähelepanuväärse sündmuse päeval oli. Kuus talus elavat täiskasvanut – isa, ema, kaks vaartädi ja veel kaks vanamemme – jumaldasid tüdrukut. Temas oli midagi lummavat, aga hoopis teisiti kui neis lastes, kelle elu algus on olnud armuline ning kelle võlu sünnib teadmatuse ja õnne tasakaalust; ei, see oli pigem nagu küütlev aupaiste, mida oli näha, kui tüdruk liikus, ja mida heinamaadel ja metsades sepistatud hinged võrdlesid suurte puude võnkumisega. Üksnes vanim tädi oma huviga kõige seletamatu vastu arvas endamisi, et tüdrukus on midagi salapärast, kindel oli aga see, et ta liikus nii väikese lapse kohta ebatavalisel viisil, haarates endasse pisut õhu nähtamatust ja värelust, nagu võiksid teha kiilid või oksaraod tuules. Tüdruk oli tumedapäine ja väga elava loomuga, kõhnuke, kuid äärmiselt peen; silmad kui kaks sädelevat obsidiaani, nahk tõmmu, vaat et mustjas, pisut slaavilikult kõrgetel põsesarnadel punased ringid, huuled pruntis ja värske vere karva. Hurmav. Ja milline iseloom! Aina jooksis ta üle põldude, viskus rohu sisse ning jäi kõrget ja avarat taevakaart vahtima, silkas paljajalu läbi oja, koguni talvel, et see jahutaks mõnusalt või näpistaks korralikult, ning ikka ja jälle jutustas ta vaimuliku tõsidusega kõigile oma õuepäevade pisematest ja suurematest juhtumistest. Temast aimus pisut nukrust, nagu hingedest, kes mõistavad enamat kui silmale antud ja võivad mõne vargse vihje põhjal, mida leidub kõikjal, ka siin, selles varjulises, kuid puruvaeses maanurgas, kus ta oli üles kasvanud, aimata juba maailma kurbmängu. Nüüd aga tajus see väike innukas ja salapärane oksaelanik kella viieses udus enda kõrval üht nähtamatut olendit ja teadis kindlamini kui küree hea Jumala olemasolu, et too on sõbralik ja üleloomulik. Hirmu niisiis tüdruk ei tundnud. Ta põikas hoopis otse tolle olendi poole, hoides ühtaegu, nagu mõeldud, kurssi lammastele.
Miski võttis tal käest. Nagu oleks suur kämmal mähitud pehmesse, sooja, õrnalt torkivasse lõngavihti, millesse tüdruku käsi ära uppus, ent ükski inimene poleks saanud pigistada sellise pihuga, sellise hiigelsuure metsseakäpaga, mille nõgusaid ja kumeraid vorme ta läbi siidise lõnga tundis. Sel hetkel pöörasid nad peaaegu täisnurga all vasakule ja tüdruk sai aru, et nad suunduvad metsatukka, minnes lammastest ja Marcelot’ talust ringiga mööda. Seal oli ilusas tihedas värskes orases kesapõld, mis tõusis laugelt mööda künkaveert, kust looklev teerada viis seljakuni ja sealt alla kaunisse maasika- ja igihalivaibaga kaetud paplimetsa, kus veel mõne aja eest oli igal perel isiklik maalapike, et seal esimese lume saabudes puid teha; paraku on seesugune aeg nüüdseks möödanik, aga sellest me praegu ei räägi, olgu kahetsusest või siis sellepärast, et oleme selle unustanud, ja et just praegu tõttab tüdruk vastu oma saatusele, hoides hiigelsuure metssea käpast tugevasti kinni. See oli pehmel sügisõhtul, sügisel, millesugust polnud ammu nähtud. Õunu ja pirne polnud veel kantud keldrisse, kus need vitskorvides krimpsu tõmbusid, ja õhk kihas päev läbi puuviljade kallist kraamist joobnud putukatest. Ümberringi heljus mingi raugus, laisk ohe, vaikne kindlustunne, et miski ei saa iial otsa, ja kui inimesed töötasidki nagu ikka, väsimatult ja kurtmata, nautisid nad salamisi lõputut sügist, mis ütles neile, et armastust ei tohi unustada.
Igatahes suundus tüdruk idakaarde jääva metsalagendiku poole, kui leidis aset veel teinegi ootamatu sündmus. Hakkas sadama lund. Sadama hakkas äkitselt ja mitte pisikesi arglikke helbeid, mis oleksid kui tupsukesed hämaruses ja vaevu langeksid maale, ei, sadama hakkas tihedaid räitsakaid, suuri kui magnooliapungad, ja need hoidsid üksteise ligi, moodustades läbipaistmatu sirmi. Kella kuue paiku olid kõik küla peal üllatust täis; isa, kes, lihtne kotiriidest särk seljas, lõhkus puid, Marcelot, kes utsitas tiigi ääres karja, Jeannette, kes sõtkus leivatainast, ja teisedki, kes sel ammu kadunud õnne hõngulisel hilissügisel ringi toimetasid, tulid ja läksid, kes naha, kes jahu, kes õlgedega, jah, kõik olid rabatud ja lükkasid talliustel riivid ette, ajasid lambad ja koerad sisse ning valmistusid millekski sama nauditavaks kui