Kes hooliks, kas pirukas krõbe ka näib,
kui piruka põhi on magusust täis?
ÜKS
Kapis valitsev pimedus oli sama tume nagu kuivanud veri. Nad olid mu kappi sisse lükanud ning ukse lukku keeranud. Hingasin raskelt nina kaudu, püüdes meeleheitlikult rahu säilitada. Proovisin iga sissehingamisega lugeda kümneni ja välja hingates, kui mu hingeõhk aeglaselt pimedusse valgus, kaheksani. Minu õnneks olid nad suutropi nii kõvasti mu avatud suhu toppinud, et mu ninasõõrmed olid vabad ning ma sain võtta ühe aeglase sõõmu teise järel sellest kopitanud, liisunud õhust.
Üritasin saada sõrmeküüsi siidisalli taha, millega mu käed olid seljale köidetud, aga kuna ma küüned alati ära närisin, ei olnud mul midagi, millega sallist kinni hakata. Seepärast oli ilmatu vedamine, et kui nad sallile sõlmed peale tõmbasid, olin ma märganud sõrmeotsad vastastikku panna ning kasutada neid kui kümmet väikest tugiposti, mille abil peopesad teineteisest eemale lükata.
Nüüd keerutasin randmeid ja pressisin neid vastamisi, kuni tundsin haaret lõdvenemas ning sain siidisalli pöialde abil nii palju liigutada, et sellesse tehtud sõlmed olid kõigepealt mu pihkude ja siis lõpuks sõrmede vahel. Kui neil oleks rohkem nutti olnud, et ka mu pöidlad kokku siduda, ei oleks ma iial pääsenud. Millised tainapead nad küll olid.
Kui mu käed viimaks vabad olid, ei läinud suutropiga enam kaua.
Nüüd jäi veel kapiuks. Kuid kõigepealt pidin veenduma, et nad mind teisel pool ust ei varitse, seega kükitasin ja piilusin läbi lukuaugu pööningule. Tänu taevale olid nad võtme endaga kaasa võtnud. Näha polnud kedagi: peale pööningul valitseva alatise varjude rägastiku, sealse kila-kola ning õnnetute nipsasjakeste oli pikergune ruum tühi. Õhk oli puhas.
Kätt üles pea kohale tõstes kruvisin ukse küljest lahti ühe traadist riidenagi. Selle kaarjat konksu lukuauku pistes ja teist otsa liigutades sain L-tähe-kujulise konksu, mis suskas otse iidse luku sügavikku. Veidi läbimõeldud urgitsemist ja surkimist päädis rahuldust pakkuva klõpsatusega. See oli peaaegu liiga lihtne. Uks vajus lahti ja ma olin taas vaba.
Keksisin mööda laia kivitreppi alla halli, söögitoa ukse juures hetkeks seisatades, et oma patsid üle õla nende tavapärasesse asendisse lükata.
Isa nõudis endiselt, et õhtusöök tuleb serveerida täpselt kellapealt ning manustada hiiglasliku tammepuust söögilaua ääres, täpselt nagu siis, kui ema veel elas.
„Flavia, kas Ophelia ja Daphne pole veel alla tulnud?” küsis ta pahuralt, kui tõstis pilgu ajakirjalt The British Philatelist, mis lebas avatuna tema liha ja kartulite kõrval.
„Ma ei ole neid terve igaviku näinud,” ütlesin.
See oli tõsi. Ma ei olnud neid näinud – sellest ajast peale, kui nad mulle tropi suhu toppisid ja mu silmad kinni sidusid ja mu siis pööningutrepist üles vedasid ja kappi lukustasid.
Isa piidles mind neli ettenähtud sekundit üle prilliklaaside, enne kui jälle pomisedes oma liimjate aarete kohale kummardus.
Saatsin talle laia naeratuse: see oli nii lai, et talle avanes hea vaade traatklambritest, mis minu hambaid kammitsesid. Kuigi need meenutasid ilma katteta dirižaablikarkassi, meeldis isale alati näha, et tema raha on hästi paigutatud. Kuid sel korral oli ta liiga hõivatud, et märgata.
Tõstsin kaane Spode’i juurviljavaagnalt ning õngitsesin selle käsitsi maalitud liblikate ja vaarikatega kaunistatud sügavusest välja hea lusikatäie herneid. Nuga joonlaua ja kahvlit omamoodi rehana kasutades joondasin herned taldrikul nii, et need moodustasid sirged read ja viirud: üks väikestest rohelistest keradest koosnev rivi teise järel, sätitud nii täpsete vahedega, et ka kõige nõudlikuma Šveitsi kellameistri süda oleks rahulolust paisunud. Siis, alustades alumisest vasakust servast, lõin kahvli esimesse hernesse ja pistsin selle suhu.
See oli kõik Ophelia süü. Tema oli ju ometi seitseteist ja tal pidi seetõttu olema vähemalt pisutki küpsust, mis täiskasvanule kohane. Et ta Daphnega, kes oli kolmteist, niimoodi kampa hakkas, ei olnud lihtsalt aus. Nende vanused andsid kokku kolmkümmend. Kolmkümmend! – minu üheteistkümne vastu. See ei olnud enam naljakas, vaid suisa vastik. Ning lausa karjus kättemaksu järele.
Järgmisel hommikul olin parasjagu ametis oma idatiiva ülemisel korrusel asuva keemialabori pudelite ja kolvide keskel, kui Ophelia ilma pikema jututa sisse tormas.
„Kus mu pärlikee on?”
Kehitasin õlgu. „Mina ei ole sinu vidinate valvur.”
„Ma tean, et sina võtsid selle. Piparmündikommid, mis mu pesusahtlis olid, on samuti kadunud ja ma olen tähele pannud, et kadunud piparmündikommid viitavad selles majapidamises alati ühele ja samale väikesele kasimata suule.”
Sättisin piirituslambi leeki, mis soojendas punase vedelikuga täidetud katseklaasi. „Kui sa vihjad sellele, et minu isiklik hügieen ei küündi samale tasemele kui sinul, võid minna ja mu kalosse lakkuda.”
„Flavia!”
„Võid jah. Mul on kõrini, et mind kogu aeg kõiges süüdistatakse, Feely.”
Kuid minu õigustatud pahameel ei jõudnud tuure üles võtta, sest Ophelia piilus lühinägelikult katseklaasi punast vedelikku, mis oli just keema tõusnud.
„Mis see kleepjas mass seal põhjas on?” Tema pikk maniküüritud küüs koputas vastu klaasi.
„See on üks katse. Ettevaatust, Feely, tegu on happega!”
Ophelia nägu tõmbus valgeks. „Need on minu pärlid! Need kuulusid emale!”
Ophelia oli ainus Harrieti tütardest, kes teda emaks kutsus: ainus meist, kes oli piisavalt vana, et veel mäletada seda lihast ja luust naist, kes meid oma ihus oli kandnud, tõsiasi, mida Ophelia ei väsinud meile pidevalt meelde tuletamast. Harriet hukkus mägironimisõnnetuses, kui mina olin vaid aastane, ning Buckshaw’s ei räägitud temast just sageli.
Kas ma kadestasin Ophelia mälestusi? Kas ma panin neid pahaks? Ma ei usu, sest asi ulatus palju sügavamale. Mingil üsna kummalisel kombel ma hoopis põlastasin Ophelia mälestusi meie emast.
Tõstsin oma töö kohalt aeglaselt pilgu, et valgus mu ümmargustel prilliklaasidel signaaltulena tema poole sähviks. Ma teadsin, et alati, kui ma nii tegin, tekkis Ophelial tunne, nagu viibiks ta mõne hullu Saksa teadlase seltsis Gaumont’i kinos jooksvas must-valges filmis.
„Elajas!”
„Nõid!” andsin vastu. Aga mitte enne, kui Ophelia oli kannapealt ringi pööranud – tehes seda minu arvates üsna väljapeetult – ja uksest välja tormanud.
Kättemaks ei lasknud end kaua oodata, kuid Ophelia puhul oli see alati nii. Ophelia ei olnud minu moodi pikalt plaanitseja, kes laseb kättemaksusupil täiuslikuks podiseda.
Üsna ootamatult pärast lõunasööki, kui isa oli turvaliselt kabinetti taandunud, et imetleda oma paberpeade kollektsiooni, oli Ophelia pannud kahtlaselt vaikselt käest hõbedase võinoa, millest ta viimased veerand tundi kui kanaarilind oma peegeldust oli imetlenud. Ilma pikema sissejuhatuseta ütles ta: „Ma ei ole tegelikult sinu õde, kas tead… Daphne ka mitte. Sellepärast me erinemegi sinust nii palju. Sulle ei ole vist kunagi pähe tulnud, et sa oled adopteeritud.”
Mul kukkus lusikas kolinal käest.
„See pole tõsi. Ma olen Harrieti täielik koopia. Kõik ütlevad seda.”
„Sellepärast ta su vallaliste naiste varjupaigast välja valiski, et sa nii tema nägu olid,” ütles Ophelia nägu krimpsutades.
„Kuidas ma sain tema nägu olla, kui tema oli täiskasvanu ja mina alles beebi?” Ma ei jäänud vastulöökidega kuidagi talle alla.
„Sest sa meenutasid talle tema enda beebipilte. Heldene jumal, ta tassis fotod koguni kaasa ning hoidis neid võrdlemiseks sinu näo juures.”
Pöördusin abi saamiseks Daphne poole, kelle nina oli pistetud nahkköites „Otranto lossi” lehtede vahele. „See ei ole ju tõsi, Daffy?”
„Kahjuks on,” ütles Daphne laisalt õhukest lehekülge keerates. „Isa ütles alati, et see tuleb sulle kindlasti