Ohtlikud inimtüübid
„Maailmas on kahte tüüpi inimesi: sellised, kes su tassi täidavad, ja sellised, kes selle tühjaks joovad.”
AUTORI MÄRKUS
Käesoleva raamatu eesmärk on lugeja teavitamine või kinnituse pakkumine sellele, mida lugeja on ehk juba ise pealt näinud või läbi elanud. Raamat ei ole mõeldud kliinilise käsiraamatuna ega asenda väljaõppinud ja litsentsitud spetsialistide pakutavaid teenuseid.
Alati, kui ma ohvritega räägin, teadvustan ma endale selgelt nende läbielatud kannatusi ja vajadust kaitsta nende privaatsust ja eneseväärikust, seetõttu olen ma raamatus ära muutnud kõikide küsitletud ohvrite nimed. Selleks, et neid veelgi rohkem kaitsta, muutsin ma pisut ka kirjeldatud sündmuste detaile, kuupäevi, toimumisaegu ja kohti, kuna mõningaid politseiaruandeid ja lahutusdokumente on praegu võimalik teatud märksõnade või sõnarühmade järgi üles leida. Lõppkokkuvõttes olen ma andnud endast parima, et kaitsta ohvreid, ilma sealjuures toimunud kuritegude ja ohvrite kannatuste iseloomu või laadi muutmata.
TÄNUSÕNAD
Iga kord, kui sa võtad ette mõne intellektuaalse uurimistöö, võlgned sa lõpuks tänu nii paljudele inimestele. Ainuüksi soovitatava kirjanduse osa on tulvil isikuid, kes võtnud aega ja panustanud sellesse, et oma teadmisi teistega jagada – neile kuulub minu sügavaim lugupidamine.
Nüüdseks meie hulgast lahkunud dr Phil Quinn, kes veenis mind liituma Tampa ülikooli kriminoloogiaosakonna juures tegutseva töörühmaga, oli minu juhendaja rohkem kui kümne aasta jooksul, mil ma neid iseloomu- ja isiksuseprobleemidega indiviide uurisin. Minu jaoks olid tema pakutavad humanitaari, vaimuliku, psühholoogi ja kriminoloogi vaatenurgad ainulaadse väärtusega ning aitasid mul seda keerukat valdkonda oluliselt paremini mõista.
Dr Michel St-Yves, Québeci politseijõudude (Sûreté du Québec) töötaja ja ühtlasi kaasautor, on mulle alati olnud heaks sõbraks ja kolleegiks kõigi nende projektide juures, mille kallal me oleme aastate jooksul töötanud nii Ameerikas kui Kanadas, kus ta on üks oma ala tuntuimaid eksperte. Ja taas ei petnud ta minu ootusi ka käesolevale raamatule tehtud kriitika osas.
Minu eriline tänu kuulub ajakirja Psychology Today peatoimetajale Kaja Perinale, kes kulutas oma kallist aega, et kommenteerida selle raamatu käsikirja esialgseid versioone. Nii minu imetluse kui tänu on pälvinud dr Leonard Territo. Ta leidis oma kaheteistkümnenda raamatu lõpetamise kõrvalt aega, et selle raamatu käsikiri koos minuga üksikasjalikult läbi vaadata. Tema põhjalikud kogemused töös ohtlike isiksustega, nagu näiteks Ted Bundy, olid äärmiselt suureks abiks. Tema eessõna on samuti väga armastusväärne.
See raamat poleks saanud valmida ilma Steve Rossita, kes on Abrams Artists Agency raamatuosakonna juht. Steve on sellist tüüpi inimene, kes teeb kõik kavandatu tõepoolest ka teoks, ja ilma kahtluseta on ta üks huvitavamaid inimesi, kellega koos lõunat süüa.
Ma soovin tänada Alex Postmani, Jennifer Levesque’d ja teisi kirjastuse Rodale Books töötajaid, kes hoolitsevad teiste inimeste heaolu eest nii füüsilises kui vaimses mõttes ja kes mõistsid selle raamatu käsikirjaga tutvudes kohe, et sellel on potentsiaali päästa inimelusid. Meie toimetajale Michael Zimmermanile kuulub minu tänu selle projekti jooksva kriitika eest; sa suutsid seda kui tervikut ohjes hoida – igati kiiduväärne.
Käsikirja esialgseid mustandeid luges mitmeid kordi üle Janice Hillary. Tänan tema delikaatse toetuse ja suuniste eest. Jääb vaid soovida, et meil kõigil oleksid samasugused õpetajad, kes oma õpilastest hoolivad, ja seda isegi siis, kui tegemist on nii vanade õpilastega nagu mina.
Minu suure tänu on ära teeninud Tampa ülikooli Macdonald-Kelce raamatukogu töötaja Elizabeth Lee Barron, kes oli hindamatuks abiks materjalide leidmisel ja kes – nagu ka minu hea sõber Marc Reeser FBI-st – suudab mind alati naerma ajada.
Toni Sciarra Poynterile võlgnen taas tänu minu mõtete ja lausete silumise eest, kuid veelgi enam valmisoleku eest jagada minuga oma maailma muutvaid ideid ja mõttekäike, ning samuti erakordse põhjalikkuse eest. Sinu oskus kirjutada ja sellega minu ülesannet sedavõrd palju kergendada on haruldane. Tänan sind, sõber!
Samuti tahan ma tänada oma perekonnaliikmeid nii Ameerikas kui Euroopas, kes leppisid minu äraolekutega ajal, kui ma maadlesin käsikirja kallal, mis oli algselt tegelikult kolm korda pikem kui see, mis lõpuks lugeja ette jõudis. Oma abikaasat Thrythi, kellele kuulub minu ülim austus, soovin ma tänada selle eest, et ta on just selline, nagu ta on, samuti väärtuslike nõuannete ning armastava toetuse ja kannatlikkuse eest selle rohkem kui aasta võtnud kirjutamisprotsessi jooksul. Sa oled õnnistus selle sõna igas mõttes ja liigagi sageli oled sa aidanud mul pääseda minu tähelepanu kõrvale juhtivate asjaolude eest. Ja lõpuks olen ma tänulik oma vanematele, kes teevad mulle seda au, et nimetavad mind oma pojaks ja on suutnud pakkuda mulle keskkonda, mis on vaba ohtlikest inimtüüpidest.
Soovin liituda Joe tänusõnadega Steve Rossile Abrams Artists Agencyst, meie toimetajale Mike Zimmermanile ja kirjastuse Rodale Books töötajatele kõigi selle raamatuga seoses üles näidatud jõupingutuste eest.
Aitäh Dona Munkerile, kes on olnud kõige meelekindlam, armastusväärsem ja hoolivam sõber ja kaasautor, keda on võimalik ette kujutada.
Minu armastus ja tänu kuuluvad minu abikaasale Donaldile, kes on alati olnud minuga ühes leeris ja ühes paadis ning kellega me alati oleme saanud arutleda nii kõige tumedamatel kui ka kõige säravamatel jututeemadel.
Tänan Joe Navarrot meie ühise töö eest, meie rohkete intervjuude ja sügavmõtteliste vestluste eest ohtlike inimtüüpide käitumisviiside üle – see on valdkond, mida sa tunned liigagi hästi. Tänan sind väsimatu töö eest selle raamatu kõikide aspektide juures, sinu pühendumuse, huumorimeele ja vankumatu elurõõmu eest nii õppimisel kui tööl. Kui sa saadad mulle e-kirja, milles sa ütled „Ma tegelen sellega”, siis võin ma kindel olla, et sa tõesti tegeled probleemiga.
Lõpuks – riskides küll ehk kõlada mitte eriti tõsiseltvõetavalt – olen ma tänulik, et meie kass Lucy lamas sageli kerratõmbunult minu silitamisulatuses hetkedel, kui nendest isiksusetüüpidest kirjutamine muutus liialt valulikuks.
EESSÕNA
Kui minu hea sõber ja kolleeg Joe Navarro selle raamatu esialgse käsikirja lõpetas, küsis ta minult, kas ma oleksin nõus selle läbi vaatama ja tegema vajaduse korral asjakohaseid märkusi. Kui ma käsikirja kord juba kätte võtsin ja seda lugema hakkasin, ei suutnud ma seda enam käest panna. See on vaieldamatult üks kõige huvitavamaid, kasulikumaid ja kasutajasõbralikumaid raamatuid, mida ma olen selle teema kohta kunagi lugenud. Olgugi et ohtlike inimtüüpide analüüsimisele on pühendatud arvukaid akadeemilisi uurimusi, tegi Joe teadliku otsuse mitte ujutada seda raamatut üle sotsiaalteaduste erialasõnavara ja detailsete statistiliste analüüsidega. Küll aga näitab ta lugejale selgelt, et tema arutluskäigud ja järeldused nende isiksuste kohta on läbimõeldud ja põhinevad tema paljude aastate pikkusel kogemusel FBI eriagendina ja kurjategijate profiilianalüüsi spetsialistina.
Üks põhilisi küsimusi, mis mul seda raamatut lugedes pähe tuli, oli järgmine: kellele oleks see raamat ühtaegu nii kasulik kui huvitav? Ja ma jõudsin lühikesele järeldusele: igaühele. Suure tõenäosusega me kõik kohtame mingil hetkel oma elus kas üht või mitut neist ohtlikest isiksusetüüpidest. Mõnikord võivad need olla meie pereliikmed, kohtingupartnerid või abikaasakandidaadid, lähedased või juhuslikud sõbrad või töökaaslased. Või ka täielikult võõrad inimesed.
See raamat on väärtuslik selle poolest, et aitab lugejatel aduda, et ohtlike inimtüüpidega – kasvõi põgusalt – kokku puutudes on neil reaalne oht kahju kannatada. Sellised isikud on paadunud ja tundetud: nad on suutelised tekitama meis tunde, nagu oleksime meie ise nende põhjustatud kannatustes süüdi, nemad aga pole kohustatud oma kuritahtlikku käitumist mingil moel parandama ega muutma.
Kui käesolevat raamatut hoolikalt lugeda, siis täidab see terve rea eesmärke. Eelkõige aitab see lugejatel ohtlikke inimtüüpe ära tunda ja takistada neid oma ellu sekkumast. Teiseks pakub see