Jean Rollinile.
Aitäh kõige ja ülejäänu eest.
Lauluke hämaruses
Tere, tere, tölbikene,
kus sa lähed, lühikene?
Lähen parmu matusele.
Mis sel parmul viga oli?
Kits lõi oma kinduga,
lammas labajalaga,
Leenu leemekulbiga,
Ann ahjuluuaga,
Peeter piibuvarrega,
Toomas tuhalabidaga.
Mul on igav… Ah, kui igav mul on… Mul pole elu sees nii igav olnud!
Tere, tere, tölbikene,
kus sa lähed, lühikene?
Selle salmi saatel keksisin ma sõbratar Bernadette’i seltsis alati hüppenööriga. Pikad punased patsid lendlesid ümber ta näo ning prillid põrusid ninalt iga kord, kui ta maad puudutas. Siis tõmbas ta käe põlletaskust välja, et need sõrmeotsaga tagasi õigele kohale kergitada. See alati sama mehaaniline liigutus oli nii ärritav, et mul oli tahtmine tal prillid peast rebida ja jalge alla trampida! Kuid ma hoidsin end tagasi: ta oleks töinama hakanud ja seda ma ei sallinud – nuttes nägi Bernadette välja nagu pärdik.
Tere, tere, tölbikene,
kus sa lähed, lühikene?
See kamin on kole, nii kole! Saaks ma vaid sellest eemale…
Kuid ma ei saa.
Minu kodus seisis kaminal krutsifiks kahe küünlajala ja pitsrätikuga. Õhtuti enne magamaminekut süütasime küünlad ja laususime selle ees palve. Mina kasutasin alati juhust, et armsalt jumalalt väikest õde paluda.
“Armas jumal, palun saada mulle väike õde, kellel oleks mõne lille nimi: Rose või Violette või Marguerite.1”
Viimaks võttis armas jumal mind kuulda. Ema kõht läks ümmarguseks nagu pall. Kõrva selle vastu surudes kuulsin ma beebi müramist.
“Rose mängib jalkat!” ütlesin ma.
Ema hakkas selle peale naerma. Ta suudles mind, vastates:
“Võib-olla on seal hoopis su vennake.”
“Vennake – mihuke õudus!”
Kuid ma ei saanud kunagi teada, kas ema kõhus oli tüdruk või poiss.
Tere, tere, tölbikene…
Ets kae, pariislane. Oma hobusesaba ja kikkhabemega näeb ta naljakas välja. Pikkade juustega mehed – häh, kui naeruväärsed nad on! Kui ma teda esimest korda nägin, mõtlesin, et mees on maskeerunud muistsete gallialaste juhiks Vercingetorixiks. Alles hiljem sain aru, et see ongi ta tegelik nägu. Tema nimi on Guillaume. Guillaume Vladovski. Tema naine Nora kannab poisipead. Need kaks on tõeline Tagurpidi-Antsla.
Nendega tutvumisest saadik on mu elu kõvasti muutunud. Ühel kevadhommikul kuulsin automürinat. Olin siin juba aastaid üksinduses viibinud. Pärast toda lehma-lugu oli laut oma otstarbest ilma jäänud. Ja peale tolle Vinnist imbetsilli, kes siin aeg-ajalt salaja suitsetamas või plikadega hullamas käis, ei tõstnud siia jalga mitte üks hing. Tuul oli mõne katusekivi minema pühkinud ning vihm sadas sisse. Halva ilmaga moodustas vihmavesi betoonpõrandale suuri lompe. Mul oli sellest ükspuha, mina vett ei karda. Ma muide ei karda enam üldse midagi. Arusaadav, olen hulle asju näinud.
Vladovskid astusid lauta. Nad ahhetasid lollakalt: “Oo, kui kena, kui kena!” Nemadki ei lasknud end lompidest häirida – nad paterdasid nende sees ega uurinudki, kust need sinna olid saanud. Neid huvitasid hoopis talastik, söödakünad ja pehkinud seinad. Samuti valgus. Nad muudkui vatrasid sellest: valgus siin, valgus seal, keskpäevavalgus ja päikeseloojang ja esimesed koidukiired ja bla-blabla-blaa.
Nad imetlesid ammuli sui. Imetlesid lauta, no kuulge! Ja veel seda lauta. Pärast kõike, mis seal oli juhtunud…
Tõsi, nemad ei teadnud sellest ju midagi.
Tunnikese pärast olid nad läinud ja mina jäin uuesti üksi. Mitte küll kauaks: pärastlõunal tulid nad Jacquot Lenoir’ seltsis tagasi. Teda ei suutnud ma kuidagi ära tunda. Ime kah – meie viimasest kohtumisest oli möödas oma nelikümmend aastat! Siis oli ta olnud pisut noorem kui mina ja ma olen kindel, et tal on tollest korrast põletavad mälestused. Poleks ta isa õigel ajal vahele saanud… Kus aga tõmbas talle siraka! Ja keelas tagasi tulla. Ja Jacquot kuulas isa sõna. Nelikümmend aastat ei näidanud ta siia oma ninaotsagi. Arusaadav – Momo on raske rusikaga mees. Tean seda omast käest…
Praegune Jacquot oma hallide juuste, suure kõhu ja vuntsidega meenutab enda isa üks ühele! See oli minu jaoks löök. Minus tõusis paratamatult tema vastu viha. Ma tean, et see on tobe – tema pole ju milleski süüdi –, kuid pange ennast minu asemele!
Nojah, minu asemele – sinna, kus olen mina – jõuate te ühel heal päeval niikuinii…
Tere, tere, tölbikene…
Praegu, pärast kõiki neid remonditöid, ei tunne lauta enam äragi. Kõigepealt ehitasid Vladovskid selle pentsiku kamina. See on naljaka kujuga ja valgeks krohvitud. “Sitanikerdis,” oleks isa selle kohta öelnud. Seejärel puhastasid nad talad, lupjasid seinad ja tegid söödakünadest riiulid. Ja ega asi sellega lõppenud ole – paistab, et sellest saab tõeline elumaja. Sääraste mõtete peale tulevad ainult pariislased!
Jacquot neile lauda ostmist igatahes kuigi keeruliseks ei teinud. Mõelge ise: see hooletusse jäetud sara oli kokku kukkumas. Ja Momo hõõrus sellest lahti saades küllap rahulolevalt käsi. Talle pidi õudusunenägude vahetamine suure hunniku raha vastu kaunikesti mokkamööda olema.
Bernadette pidi kannatamatusest otsad andma. Igal hommikul kuulsin kooli jõudes üht ja sama laulu:
“Veel viis päeva, Jeanne, saad sa aru? Veel neli päeva… Veel kolm…”
Mida aeg edasi, seda vähem suutis ta paigal püsida. Mõistagi olin ka mina kärsitu, kuid kaugel sellest, et kalendrisse klammerduda!
Peab ütlema, et Bernadette polnud just kuigi nutikas tüdruk. Selles asjas olid kõik, isegi õpetajad, ühel meelel. Veel neljateistaastaselt ajas ta maakaardil maakondi segamini, vusserdas korrutustabeliga ja ei tulnud toime tingiva kõneviisi mineviku moodustamisega. Põõsa taga pükste allalaskmises polnud ta seevastu kaugeltki viimane!
Küreeisand ei pidanud teda pihile võttes pettuma. Bernadette’il pidi olema talle paganama ägedaid lugusid jutustada! Kõik alevi poisid tundsid tema vitukest peast ning küllap olid mõned sel näppepidigi kallal käinud!
Minu ema teda eriti ei sallinud: kartis, et võin temalt halbu kombeid õppida.
“See plika on väga varaküps,” korrutas ta vahetpidamata. “Ühel päeval läheb see talle kalliks maksma… Ja niisamuti sinule, kui temaga läbikäimist jätkad!”
Ning isa lisas (hästi vaikselt, et ema ei kuuleks): “Tüdruku, kel ninal prill, ikka üles leiab till!”
Meie kahekesi turtsatasime naerma. Isa oli paras naljanina. Eriti jokkis peaga.
Toona ei osanud ma arvata, et ema ennustused võiksid täituda – ja veel hulga varem, kui ta ise oleks uskunud!
Mäletan selgelt, et tol hommikul jõudis Bernadette kooli tükk aega enne tundide algust. Ta oli ärganud koos päikesega. Oli ka tähtis päev – sügise esimene. Mind nähes viipas ta mu vetsu kaasa ning avas seal, teiste pilgu alt eemal, oma ranitsa. Selles olid naistekingad.
“Näppasin ema tagant,” kõkutas ta.
Kingad olid talle mitu numbrit suured. Tema väikesed kiitsakad jalad mõjusid neis paatides nii haledalt, et ma puhkesin naerma. Bernadette viskas mulle pahaselt näkku:
“Naera, naera, Jeanne! Õhtul, kui kõik poisid mu jalgu suudlevad ja sinu poole keegi ei vaata, naerad sa vähem!”
Kehitasin veidi ärritunult õlgu.
“Ei tea küll, miks peaks