Siniseks löödud silmaga blondiini juhtum
Esimene peatükk
Perry Mason tõmbas oma sekretäri kõrvale. „Siniseks löödud silmaga blondiin on pehmelt öeldes huvitav – kui ta ei ole just seda tüüpi, kes kaklustesse satub. Või on?“
„Kindlasti mitte, kuid miski on talle surmahirmu peale ajanud. Ma ei saa temast päris täpselt aru. Tema hääl on ebatavaline – peaaegu nagu koolitatud.“
„Ja sa panid ta juriidilisse raamatukokku?“
„Jah. Ta ootab seal.“
„Kuidas ta riides on?“
„Mustad kingad, sukki ei ole, karusnahkne kasukas ja ma märkasin kasuka all midagi, mis võib olla must hommikumantel või kittel ja ma ei oleks ülemäära üllatunud, kui see olekski kõik, mis tal seljas on.“
„Ja silm sinine?“
„Tõeline iludus.“
„Parem või vasem?“
„Parem. Tal on väga heledad juuksed, üsna suured sinakasrohelised silmad ja pikad ripsmed. Korraliku meigiga ja ilma sinikata võiks ta olla väga kaunis. Pakun, et ta on umbes kakskümmend kuus. Sina peaksid teda kahekümne üheseks.“
„Mis ta nimi on?“
„Diana Regis.“
„Kõlab võltsilt.“
„Ta väidab, et see on ta pärisnimi. Ta on kohutavalt erutatud ja närvis. Kokkuvõttes ütleksin, et ta oli üsna liimist lahti.“
„Kas ta oli nutnud?“
„Minu meelest mitte. Ta tundub närvis ja hirmul, kuid ei vesistanud. Ta on tüdruk, kes kasutab hädaolukorras pead ega anna pisaratele voli.“
„See,“ ütles Mason, „otsustab asja. Me lähme viskame talle pilgu peale, vähemalt nii kauaks, et saada sotti, milles asi. Kutsu ta siia, Della.“
Mason avas juriidilise raamatukogu ukse.
Püsti hüpanud noor blond naine oli umbes viis jalga kolm tolli pikk ja kaalus umbes sada kaksteist naela. Ta klammerdus vasaku käega kasuka külge, surudes seda tugevasti vastu keha. Tume plekk parema silma all oli kummalises vastuolus heledate juustega, mis langesid lainetena ta õlgadele. Kübarat naisel ei olnud.
„Preili Regis?“ küsis Mason, kelle hääl reetis huvi. „Äkki võtate istet? Della, sina võid istuda sinna. Mina istun siia. Mu sekretär kirjutab üles, mida mu klientidel öelda on, preili Regis, loodan, et teil ei ole selle vastu midagi. Mis asjus te mind näha soovisite?“
Masoni külaline hakkas rääkima peaaegu enne, kui Della Street jõudis kiirkirjamärkmiku avada. Sõnad tulid rutuga, hääl värises erutusest. Kuid tema kõneviisis oli midagi, mida oli raske seostada noore naisega, kellel on silm sinine.
„Härra Mason, ma olen suures jamas ja maruvihane. Ma mõtlesin tundide kaupa – tegelikult juba alates keskööst – ning otsustasin midagi ette võtta – noh, selle suhtes,“ lisas ta õrnalt tumedat silmaalust puudutades.
„Miks te siis varem ei tulnud?“ uuris Mason uudishimulikult.
„Mul ei olnud riideid.“
Mason kergitas kulmu.
Neiu närviline naer oli pelk kombetäide, milles ei olnud vähimatki rõõmu. „Kui te mind kuulaksite,“ ütles ta, „siis tahaksin alustada algusest ja teile kõik ära rääkida.“
„Mulle tundub,“ ütles Mason, kelle hääl ei reetnud rohkem uudishimu kui viisakus nõudis, „et teie riided on abikaasa käes ja teil oli tavaline peretüli. Ta süüdistas teid alusetult truudusetuses ja …“
„Ei, härra Mason. Asi ei ole üldse selles. Ma olen lahutatud. Olen olnud üle kolme aasta üksi.“
„Te olete töötanud raadios?“ küsis Mason.
„Jah. Kuidas te teadsite?“
„Teie häälest.“
„Ah nii.“
„Kelle käes teie riided on?“
„Inimese käes, kelle juures ma töötasin.“
„Või nii. Kas see pole üsna ebatavaline?“
„Kogu see lugu on ebatavaline.“
„Sel juhul,“ ütles Mason, heites kiire pilgu Della Streetile, et kontrollida, kas naine on valmis asuma märkmeid tegema, „tahan ma kuulda teie lugu algusest peale. Kõigepealt rääkige mulle pisut iseendast.“
„Ma räägin kõige olulisemast,“ ütles Diana Regis. „Oma isa ei ole ma näinud. Mu ema suri, kui olin kaksteist. Otsustasin, et rahata orb jõuab maailmas edasi, kui tal jätkub otsusekindlust ennast arendada. Tegin kõik, mis suutsin, et ennast täiustada. Mul oli ainult algharidus, kuid ma õppisin, kus aga võimalus avanes – õhtukoolis, kirjakursustel, nädalavahetustel raamatukogus. Õppisin kiirkirja, masinakirja, sain sekretäriks ja siis raadionäitlejaks. Kuid mul tekkisid lavastajaga probleemid ja ma kavatsesin töölt lahkuda.
Aga siis saabus kiri austajalt. Jason Bartsleri nimelisele mehele meeldis mu hääl ja ta uuris, kas oleksin huvitatud tööst, mis tooks väga kerge vaevaga sisse väga head raha.“
„Mida te tegite?“ küsis Mason.
Neiu krimpsutas nägu ja vastas: „Me saame sääraseid kirju palju, mitte alati ühesuguses sõnastuses, kuid alati sama mõttega. Ma ei pööranud sellele tähelepanu.“
„Ja edasi?“
„Sain veel ühe kirja. Ja siis helistas härra Bartsler mulle stuudiosse. Tal oli väga meeldiv hääl. Ta ütles, et tal on silmadega probleeme, et ta on alati olnud ablas lugeja ja vajaks nüüd kedagi, kes talle ette loeks. Ta oli mind raadios kuulnud, talle meeldis mu hääl ja see, et ma olin intelligentne. Noh, pikka juttu lühidalt kokku võttes läksin ma tema juurde tööle ja avastasin, et ta on väga peen ja lihvitud härrasmees.“
„Millega ta tegeleb?“ küsis Mason.
„Kaevandusäri. Ta on umbes viiekümne viie kuni viiekümne kuue aastane mees, kes armastab elus häid asju, kuid temas ei ole midagi kurja ega halba. Ta on … noh, igatahes huvitav.“
Mason ainult noogutas.
„Tema sõnul on Ameerika suur häda selles, et me oleme liiga kergeusklikud. Ta väidab, et meie rahvuslik joon on uskuda kõike, mida meile ette laotakse, ning kui kullatis kullakangilt maha kulub, süüdistada kõiki teisi peale iseenda. Tema lugemismaterjal on kõige iseäralikum, millega olen eales kokku puutunud.“
„Ja milline see on?“ küsis Mason, kelles oli ärganud huvi.
„Ta valib parimatest väljaannetest hoolikalt parimate autorite artikleid ja laseb mul neid endale ette lugeda.“
„Mis selles kummalist on?“ küsis Mason.
„Ta valib nelja kuni kahekümne aasta vanuseid artikleid.“
„Ma ei saa aru.“
„Te ei saagi, kuni ei ole neid lugenud. Näiteks oli enne sõda artikleid sellest, kuidas me tuleksime, käed taskus, toime Jaapani mereväega. Ja kui kehtestati keeluseadus, siis oli artikleid sellest, et keeluseaduse parandust ei ole ilma peal võimalik tühistada, mis ka ei juhtuks; ja artikleid majanduse ja rahanduse kohta, inimestelt, kes väitsid, et kolmekümne miljardi dollari suurune riigivõlg ajaks riigi pankrotti, et viiekümne miljardi dollariline võlg vallandaks ülemaalise kaose. Kõik need on imetabased artiklid, mida toetav loogika tundus nende kirjutamise ajal täiesti vaieldamatu. Nende autorid kuulusid riigi parimate kirjameeste hulka.“
Masoni pilk oli Della Streeti ja siis uuesti Diana Regise poole vaadates küsiv.
„Mis selle mõte on? Miks peaks üks inimene raiskama oma aega iganenud artiklite lugemisele? Artikli autor ei ole ju prohvet. Ta vaid kogub tõendusmaterjali ja tõlgendab seda loogiliselt.“
Diana Regis naeris närviliselt. „Kardan, et ma ei seleta kuigi hästi, kuid enda sõnul hoiab härra Bartsler niiviisi õiget perspektiivi. Ta väidab, et ainus võimalus, kuidas hoiduda alla neelamast seda, mida sulle praegu ümberlükkamatu loogikana pähe määritakse, on lugeda eilseid eksitusi, mis on rüütatud sellesse samasse ümberlükkamatusse loogikasse.“
„Noh,“