1
Mööda tänavat, mis kulges piki Edinburgh’ selgroogu, liikus aeglaselt mees, seljas Harris Tweedi pruun mantel – kaherealine, kolm väikest nahkkattega nööpi varrukamansettidel. Ta oli teadlik kajakatest, kes olid rannikult siia kandunud ja sukeldusid alla munakividest sillutisele, et korjata üles palakesi, mille oli sinna pillanud keegi, kes oli kalaga hooletult ümber käinud. Nende kisa oli tol hetkel kõige valjem heli sellel tänaval, sest liiklust seal eriti ei olnud ja linn oli ebaharilikult vaikne. Oli oktoober, hiline hommikupoolik ja inimesi oli vähe liikvel. Teisel pool teed oli üks poiss, viletsas riietes ja sassispäine, talutamas koera improviseeritud jalutusrihma otsas – selleks oli võetud pikem köiejupp. Paistis, et koer, väiksemat sorti Šoti terjer, ei tahtnud eriti poisiga kaasa minna ja vaatas korraks mehe poole, just nagu anuks teda sekkuma ning sellele tirimisele ja sikutamisele lõppu tegema. Küllap on pühak olemas ka selliste koerte jaoks, mõtles mees – pühak sellistele koertele nende väikestes vanglates.
Mees jõudis St Mary’s Streeti ristmikule. Temast paremal oli tänavanurgal kõrts, World’s End – see oli koht, mille püsikundedeks olid viiuldajad ja lauljad –, temast vasakul tegi Jeffrey Street käänaku ja sukeldus Põhjasilla kõrge kaare alla. Majade vahelt nägi ta paistmas Balmorali hotelli katusel lehvivaid lippe: Šoti lipu valge diagonaalrist sinisel taustal, Suurbritannia lipu tuttavad diagonaaltriibud. Põhjast, Fife’i poolt puhus kõva tuul, mis pani lipud uhkelt postidest eemale hoidma, nagu tuult lõikava laeva ninas. Ja selline, mõtles ta, ongi Šotimaa: väike laev ninaga mere poole, väike laev tuulte pillutada.
Ta läks üle tänava ja jätkas mäkke ronimist. Ta möödus kalakaupmehest ja tolle tänava kohale üles riputatud kalakujulisest kullatud sildist, ja hoovisissepääsust, ühest neist väikestest kivistest käikudest, mis tänavalt sisse pöörates korterite alt läbi viivad. Ja siis oligi ta seal, kuhu jõuda tahtis, Canongate’i kiriku ees, kõrge viilkatusega hoone kõrval, mis asus kõigest paar sammu peatänava joonest eemal. Katuse kohal, helesinise taeva taustal väga selgelt väljajoonistuvalt, oli kiriku vapp: kullatud hirvesarved samamoodi kullatud ristil.
Ta astus väravast sisse ja vaatas üles. Kõrge viilkatuse järgi võiks vabalt arvata, et oled Hollandis, mõtles ta, kuigi liiga palju oli seda, mis tuletas meelde Šotimaad – tuul, taevas, hall kivi. Ja siin oli ka see, mida ta oli tulnud vaatama, see kivi, mida ta külastas igal aastal ühel ja samal päeval – päeval, mil see luuletaja oli kahekümne nelja aasta vanuselt surnud. Ta kõndis üle muru kivi poole, mille kuju meenutas kiriku teravat viilu ja mille kiri oli ka pärast kahtesadat aastat endiselt loetav. Robert Burnes ise oli maksnud selle eest, et siia paigaldataks see kivi tema luulevenna mälestuseks, ja oli kirjutanud selle jaoks järgmised read: This simple stone directs Pale Scotia’s way / To pour her sorrows o’er her poets dust.1
Mees seisis päris liikumatult. Siin oli ju ka teisi, keda võiks külastada. Ka Adam Smithil, kelle päevad olid olnud täidetud mõtetega turust ja majandusest ja kes oli välja mõelnud terve uue teaduse, oli siin hauakivi, palju muljetavaldavam kui see, palju uhkemalt kaunistatud; aga see siin oli see, mis teda nutma pani.
Ta pistis käe mantli taskusse ja võttis välja väikse musta märkmiku, seda tüüpi märkmiku, mida tavaliselt reklaamitakse kui veekindlat. Avanud selle, luges ta sealt ridu, mille ta oli ise sinna kirja pannud, kirjutanud maha ühest Robert Garioch’i2 luulekogust. Ta luges neid ridu valjusti, kuigi vaikse häälega, vaatamata sellele, et seal polnud mitte kedagi peale tema ja surnu:
Canongait kirkyaird in the failing year
Is auld and Grey, the wee roseirs are bare,
Five gulls leem white agin the dirty air.
Why are they here? There’s naething for them here.
Why are we here oursels? 3
Jah, mõtles ta. Miks olen ma ise siin? Sest ma imetlen seda meest, seda Robert Fergussoni4, kes kirjutas nii kauneid sõnu nende väheste aastatega, mis oli talle antud, et oleks vähemalt keegi, kes teda meeles peaks ja igal aastal sellel päeval siia tuleks. Ja see, ütles ta endale, on viimane kord, kui ta seda teha saab. See oli tema viimane käik siia. Kui nende ennustused osutuvad õigeteks, kui just midagi välja ei ilmu, mis tema arvates polnud kuigi tõenäoline, siis jääb see tema viimaseks palverännakuks.
Mehe pilk liikus uuesti märkmikule. Ta jätkas valjusti lugemist. Ilmekad šotikeelsed sõnad haaras tuul kaasa ja kandis minema:
Strange, present drool
Ruggs at my hairt. Lichtlie this gin ye daur:
Here Robert Burns knelt and kissed his mool.
Tugev olevikuvalu
kisub minu südant. Võta seda kergelt, kui julged:
siin laskus Robert Burnes põlvili ja suudles maad.
Ta astus sammu tagasi. Polnud kedagi, kes oleks võinud näha pisaraid, mis olid tema silmadest voolama hakanud, kuid ta pühkis need piinlikkust tundes ära. Strange, present drool. Jah. Siis noogutas ta hauakivi poole ja pöördus, ja just siis tuli üks naine jooksusammul mööda teerada üles. Ta nägi, kuidas naine oleks peaaegu kukkunud, kui tema kingakonts kahe sillutisplaadi vahele kinni jäi, ja ta hõikas naisele. Aga naine kogus end ja liikus otse tema poole, kätega vehkides.
„Ian. Ian.” Ta oli hingetu. Ja Ian teadis kohe, mis uudisega ta oli tulnud, ning vaatas talle tõsiselt otsa. Naine ütles: „Jah.” Ja siis naine naeratas ja kummardus lähemale, et teda emmata.
„Millal?” küsis mees märkmikku taskusse tagasi pannes.
„Nüüd kohe,” ütles naine. „Nüüd. Otsekohe. Sind viiakse kohe sinna.”
Nad hakkasid mööda teerada nõlvast alla minema, hauakivist eemale. Teda oli hoiatatud, et ta ei tohi joosta, ja ta ei suutnudki joosta, sest õhk sai kohe otsa. Aga siledal maal suutis ta kõndida üpris kiiresti ja peagi olid nad tagasi kiriku väravas, kus ootas must takso, valmis neid peale võtma.
„Mis ka ei juhtuks,” ütles ta taksosse istudes, „tule minu asemel siia. See on ainus asi, mida ma igal aastal teen. Sellel päeval.”
„Järgmisel aastal oled sa ise jälle siin,” ütles naine ja sirutas käe, et mehe käsi oma pihku võtta.
Edinburgh’ teises otsas ja hoopis teisel aastaajal seisis Cat, võluv noor naine oma kahekümnendate eluaastate keskel, Isabel Dalhousie välisukse taga, sõrm kellanupul. Ta uuris hoolikalt majaseina. Ta märkas, et mõne koha pealt oli see silmatorkavamalt pleekinud. Tema tädi magamistoa kolmnurkse ärkliakna kohal oli krohv kergelt murenema hakanud ja siit-sealt oli see laiguti maha tulnud, nagu küps kärn, mille alt paljastub värske nahk. Niisugusel aeglasel lagunemisel oli oma võlu: majale, nagu kõigele muulegi, ei tohiks keelata loomuliku vananemise väärikust – mõistlikkuse piirides muidugi.
Enamjaolt oli maja heas korras – tagasihoidlik ja sümpaatne maja, vaatamata oma suurusele. Ja see maja oli kuulus ka oma külalislahkuse poolest. Kõik, kes tema ukse taha ilmusid – sõltumata sellest, mis asjus – võeti viisakalt vastu, ja kui kellaaeg oli sobiv, pakuti neile kevadel ja suvel klaasike kuiva valget veini ning sügisel ja talvel klaasike punast. Siis kuulati nad ära, taas väga viisakalt, sest Isabel uskus, et kõik väärivad moraalset tähelepanu. See tegi ta sügavalt egalitaarseks, kuigi mitte selles mitte vahet tegevas mõttes, nagu seda on paljud tänapäeva egalitaarid, kes mõnikord ignoreerivad tõelisi moraalseid erinevusi inimeste vahel (hea ja halb ei ole üks ja seesama, ütleks selle peale Isabel). Ta tundis end moraalirelativistide ja nende mittehukkamõistmise kalduvuse seltskonnas ebamugavalt. Aga muidugi tuleb hukka mõista, ütles ta, kui on midagi, mida tuleb hukka mõista.
Isabel oli õppinud filosoofiat ja pidas poole kohaga rakenduseetika ajakirja peatoimetaja ametit. See ametikoht ei olnud sellele kulutatava aja mõttes väga nõudlik ja selle eest maksti kehvasti; tegelikult oli ajakirja väljaandmisega seotud otseste kulude kasv kaetud Isabeli enda ettepanekul osaliselt tema palgast. Ega palk polnudki talle oluline – tema osalus Louisiana ja Pärsia lahe piirkonna firmades,