Viimased joulud. Heather Graham

õhtul ei saa sulle osaks mingit kaastunnet.”

      Onu vaatas teda nördinult – meisterliku teesklusega, arvas neiu.

      “Mõni tilk viskit teeks neile üksjagu head, mu kena tüdruk.”

      “Võib-olla hiljem.”

      “Ma pean trepist alla saama,” ütles mees.

      “Onu Paddy, isegi mina tean, et trepist alla saada on kergem enne viskilonksu võtmist,” ütles Jamie Kati selja tagant, pannes õe üllatusest võpatama. Niisiis oli tema väikevend viimaks oma toasadamast lahkunud. Ta oli ainult kuusteist, kuid juba kolm tolli õest pikem. Ta oli isegi Frazierist tolli jagu pikem. Ta oli kõhn, kitsa ja intelligentse näoga. Ta muretses, et ei näe küllalt sitke välja, kuid tegelikult ei kavatsenudki ta poksijaks saada. Ta oli muusik, nagu nende perekonnas tavapärane. Ta armastas oma kitarri ja kui ta viiulit mängis, olid kuuldavasti täiskasvanud mehedki nutnud.

      Katile turgatas pähe, et mööduval aastal ei olnud ta vennaga kuigi palju aega koos olnud, ja see oli aeg poisi elus, kus ta oleks võinud oma vanema õe või venna mõistlikust nõuandest kasu saada. Neiu mäletas liigagi hästi aega, mil tema oli kuusteist.