Moodsad armastajad. Emma Straub. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Emma Straub
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современная зарубежная литература
Год издания: 2016
isbn: 9789949597444
Скачать книгу
n>Ninale,tänu kellele kõlas Ohiosse kolimine lõbusalt,ja Rutlandi Lugejatele,tänulikkusega seitsme aasta heanaaberliku hoolitsuse eest

      Kui suudaksin jääda paigale,

      siis jääksin ma paigale.

– Pavement

      Miskit parata ei saa ei sa ega me.

      Koos, võimas minevik, me valitseme.

– Kenneth Koch

      ESIMENE OSA

      Ruby Tuesday

MARY ANN O’CONNELI KINNISVARAUus kuulutus

      Imeilus 5 magamistoaga Victoria-aegne vaatamisväärsus Ditmas Parkis. Säilinud on paljud esialgsed nüansid, nende hulgas seinasisesed liuguksed, laeliistud ja üksikasjalike nikerdustega suur trepp. Renoveeritud köök, uus katus. Puuküttega kamin. Garaaž kahele autole. Ruumikas elamine naabruskonna südames, lähedal poed ja Cortelyou Roadi söögikohad, rongiliiklus. Nägemist väärt!

      Üks

      Juunis toimusid lugemisklubi kohtumised Zoe juures, mis tähendas, et Elizabeth pidi rasket keraamilist kaussi, milles oli Kreeka pähklite ja murendatud kitsejuustuga spinatisalat, tassima tervelt pool kvartalit. Ta ei pidanud isegi tänavat ületama. Ühelgi lugemisklubi tosinast naisest ei tulnud kaugele minna, mis oligi asja mõte. Oli niigi raske sobitada omavahel graafikuid ja romaani lugeda (kuigi rühmast vaid pooled lugesid üldse midagi lõpuni), ilma et peaks paluma inimestel veel ka metrooga sõita. Tehku oma päris sõpradega plaane vabal ajal, sõitku õhtusöögile minekuks kas või läbi terve linnaosa, kui tahavad, aga lugemisklubi jäägu naabruskonda. Olgu lihtne. Oli viimane kokkusaamine enne iga-aastast suvepuhkust. Raamatuklubi kaheteistkümnest naisest oli Elizabeth müünud maja kuuele. Tal oli püsiv huvi nad õnnelikuna hoida, kuigi oli ka hea, kui inimesed Brooklynile käega lõid ja otsustasid kolida äärelinna või tagasi sinna, kust iganes nad tulnud olid, sest siis sai ta kahekordse tasu. Elizabethile meeldis ta töö.

      Isegi kui lugemisklubi koosnes naabritest, kelle teed muidu omavahel ristunud poleks, olid tema ja Zoe loomulikult erandiks. Nad olid vanad sõbrad – tegelikult parimad sõbrad, kuigi Elizabeth ei ütleks seda Zoe kuuldes iial välja, sest kardaks, et teine võib nende sõnade lapsikuse üle naerda. Ammusel kiviajal, pärast ülikooli lõpetamist, olid nad koos elanud sellessamas majas ja jaganud suurt Victoria-aegset hoonet Elizabethi kallima (nüüd abikaasa) ja kahe noormehega, kes varem elasid Oberlini ühiselamus. Alati oli tore tassida Zoe juurde suurt kausitäit midagi kodus valmistatut, sest tekkis tunne, nagu oleks ta tagasi selles külakostirikkas ja rahavaeses videvikutsoonis, mida tuntakse kahekümnendate eluaastatena. Ditmas Park oli Manhattanist valgusaastate kaugusel (tegelikult üheteistkümne kilomeetri) ja koosnes väikesest trobikonnast Victoria-aegsetest majadest, mis oleks võinud eksisteerida ükskõik kus Ühendriikides ja millest põhjas asus Prospect Park ja lõunas Brooklyni kolledž. Nende teised kooliaegsed sõbrad kolisid East Village’isse väikestesse liftita kortermajadesse või ilusatesse liivakivist elamutesse Park Slope’i linnaosas teisel pool suurt rohelist parki, kuid nemad kolm armusid mõttesse päris majast ja seal nad nüüd olid, itaallastest vanaprouade ja munitsipaalmajade vahele pressitud.

      Kui nende üürileping läbi sai, ostsid Zoe vanemad – afroameeriklastest paar, kes olid teeninud oma kopsaka varanduse diskoduona – selle maja ära. Seitse magamistuba, kolm vannituba, hall, sissesõidutee, garaaž – see maksis sada viiskümmend tuhat. Hallitanud vaip ja kihtide kaupa pliivärvi oli kauba peale. Elizabeth ja Andrew polnud veel abieluski, ühisest pangakontost rääkimata, seega saatsid nad kumbki oma osa üürirahast eraldi tšekiga Zoe vanematele Los Angelesse. Zoe laenas aastate jooksul remondiks raha juurde, kuid hüpoteek oli makstud. Elizabeth ja Andrew kolisid mõneks ajaks paari kvartali kaugusele Stratfordi ja tosin aastat tagasi, kui nende poeg Harry oli neljane, ostsid nad endale uue kodu Zoe’st kolme maja kaugusel. Nüüdseks oli Zoe maja väärt kaks miljonit dollarit, võib-olla rohkem. Kui Elizabeth sellele mõtles, tundis ta väikest kadedusjudinat mööda selga üles jooksmas. Elizabeth ega Zoe polnud kumbki arvanud, et nii palju aastaid hiljem ikka veel samas naabruskonnas elavad, kuid õiget aega lahkumiseks ei olnud tulnudki.

      Elizabeth kõndis trepist üles laiale verandale ja piilus aknast sisse. Nagu tavaliselt oli ta esimene, kes kohale jõudis. Söögituba oli valmis ja laud kaetud. Zoe lükkas köögi pendelukse lahti, kummaski käes veinipudel. Ta üritas tulutult üksikut silma tükkivat lokki eemale puhuda. Zoe kandis kitsaid siniseid teksaseid, õhukeseks kulunud särgikut ja hulka kirjusid kaelakeesid, mis ta rinna vastas klõbisesid. Polnud vahet, et Elizabeth käis Zoe’ga kaasas kirbuturgudel, mida naine tihti külastas, või väikestes kallistes butiikides, mis talle meeldisid – miski ei sobinud Elizabethile nii nagu Zoe’le, kes oli neljakümneviieselt sama ebatavaliselt lahe kui toona kaheksateistkümneselt. Elizabeth koputas aknale ning naeratas ja lehvitas, kui Zoe pilgu tõstis. Zoe kutsus ta käeliigutusega sisse, peenikesed sõrmed õhus liikumas. „Uks on lahti!”

      Maja lõhnas basiiliku ja värskete tomatite järele. Elizabeth lasi uksel enda selja taga raskelt kinni vajuda ja asetas salati lauale. Ta raputas oma randmeid, mis praksusid nagu ilutulestik. Zoe tuli ümber laua ja suudles teda põsele.

      „Kuidas su päev läks, kallike?”

      Elizabeth kallutas pead küljele, ühele ja teisele poole. Miski ragises. „Tead küll,” ütles ta. „Niimoodi. Kuidas ma aidata saan?” Ta vaatas toas ringi. „Kas lähen koju ja toon midagi?” Isegi Ditmas Parkis käis kaheteistkümnele inimesele õhtusöögi korraldamine võõrustajal pisut üle jõu. Tavaliselt sai kohale tulla vaid väike osa lugemisklubi liikmeid ja võõrustajal õnnestus kuidagimoodi hakkama saada ning kõik tavalise söögilaua ümber pressida, kuid mõnikord (eriti enne suve) juhtus, et kõik naised teatasid hea meelega tulekust ja pidid vahel, olenevalt võõrustajast, mööda tänavat kaasa tassima lahtikäivaid toole, et ei peaks põrandal istuma nagu mossitavad lapsed tänupühade ajal.

      Pea kohal kostis, nagu oleks midagi rasket maha kukkunud – põnts –, ja siis veel kaks korda – põnts, põnts.

      „Ruby!” hõikas Zoe lõuga taeva poole ajades. „Tule ütle Elizabethile tere!”

      Kuuldus summutatud vastus.

      „Pole midagi,” ütles Elizabeth. „Kus Jane on, kas restoranis?” Ta avas suu, et veel midagi öelda – tal oli päris uudiseid, selliseid, mida teiste naabrite kõrvad ei pidanud kuulma, ja ta tahtis nendeni jõuda enne uksekella kõlamist.

      „Meil on uus peakoka abi ja olen kindel, et Jane hoiab tal silma peal nagu üks kuramuse drillseersant. Tead ju küll, kuidas alguses on, kogu aeg üks draama. Ruby! Tule alla ja ütle tere, enne kui kõik, kes sulle ei meeldi, kohale jõuavad!” Zoe silus sõrmeotstega üle oma kulmude. „Panin ta just kirja akadeemilise võimekuse testi ettevalmistuskursusele, millest sa mulle rääkisid, ja ta on vihane.” Ta vilistas nagu torpeedo.

      Üleval korrusel sulgus pauguga uks ja siis kostis trepil sammumüdin, nagu peituks ühesainsas teismelisekehas terve vilgas elevandikari. Ruby jäi alumisel astmel järsult seisma. Nende nädalate jooksul, mil Elizabeth polnud teda näinud, olid Ruby juuksed muutunud klaasikillurohelisest lillakasmustaks ja keeratud tüdruku pealaele ümaraks krunniks.

      „Hei, Rube!” ütles Elizabeth. „Mis toimub?”

      Ruby nokkis küüntelt lakki. „Ei midagi.” Erinevalt Zoe’st oli Ruby nägu ümar ja pehme, kuid mõlemal olid õrnalt vidukil silmad, mis olid loodud selleks, et sind kahtlustavalt vaadata. Ruby nahk oli kolm tooni heledam kui Zoe’l ja tal olid Jane’i helerohelised silmad, tüdruk oleks ka ilma lillade juuste ja tõreda ilmeta heidutav välja näinud.

      „Lõpetamine on neljapäeval, eks? Mis sa selga paned?”

      Ruby tegi suuga plärisevat, kammipilli meenutavat heli, mis oli nagu tagurpidine versioon tema ema torpeedo-häälitsusest. Naljakas, kuidas vanemad oma lapsi mõjutavad. Kõike matkitakse, isegi kui vanemad seda teadlikult saavutada ei ürita. Tüdruk vaatas ema poole, kes noogutas. „Ma tahan täiega üht ema kleiti panna. Seda valget, tead ju küll?”

      Elizabeth teadis. Zoe polnud osav ainult riiete kandmises, vaid ka nende hoidmises. Vedas, et ta oli abiellunud naisega, kes kandis iga päev sama sinisete teksaste paari ja väikest valikut nööbitavaid särke, sest nende hiigelsuures garderoobitoas