Kuna kõrvalepisoodid on ikkagi vajalikud ja moodustavad ühest ajaloolisest jutustusest lausa põhiosa, siis võtsimegi sisse saja linnaplatsil võlla tõmmatud kodaniku ja kahe elusast peast põletatud munga hukkamise, lendtähe ilmumise … puha seesugused kirjeldused, mis käivad saja rüütliturniiri ette ja mille hea omadus on see, et nad viivad lugeja mõtte põhisündmuse juurest kaugele eemale.
1
Mööduja, kes tol sompus hommikul
Mööduja, kes tol 1897. aasta märtsikuu sompus hommikul läinuks omal vastutusel üle Maubert’i väljaku või kuritegeliku seltskonna kõnepruugis, Maubi (endine ülikoolielu süda keskajal, kui seal kihas Vicus Stramineusel ehk Rue du Fouarre’il kunstide teaduskonnas käivate tudengite summ, hiljem aga Étienne Dolet’ suguste vaba mõtte kuulutajate hukkamispaik), oleks leidnud end ühest vähestest Pariisi paikadest, mis oli jäänud puutumata parun Haussmanni lammutustöödest – lehkavate põiktänavate rägastikust, mille oma teekonnal lõikas kahte lehte Bièvre’i jõgi, voolates seal kandis vanaviisi välja tollest suurlinna sisikonnast, kuhu ta juba ammu oli vangistatud, et suubuda pakitseva, koriseva ja roiskununa sealsamas lähedal kulgevasse Seine’i jõkke. Maubert’i väljakult, mille Saint-Germaini bulvar oli näotuks teinud, hargnesid ämblikuvõrgu kombel ikka veel sellised väikesed tänavad nagu Maître-Albert, Saint-Séverin, Galande, Bûcherie, Saint-Julien-le-Pauvre, mis ulatusid Rue de la Huchette’ini välja, siin ja seal tuli ette räämas võõrastemaju, mis tavaliselt kuulusid auvergne’ilastele, muinasjutuliselt ihnetele võõrastemajapidajatele, kes esimese öö eest küsisid ühe frangi, iga järgneva eest aga nelikümmend santiimi (lisaks kakskümmend suud, kui juhtuti tahtma ka voodilina).
Kui ta seejärel hakanuks minema seda tänavat pidi, millest edaspidi sai Rue Sauton, ent mis toona kandis alles d’Amboise’i nime, siis oleks ta õllesaali sildi varjus tegutseva lõbumaja ning tolle taverni vahemailt, kus viletsa veini kõrvale pakuti kahe suu eest ka lõunasööki (mis juba toona oli häbemata väike raha, aga rohkemat ei saanud ju Sorbonne’i tudengid endale lubada), leidnud ühe tupikusse viiva tee, mida tollal kutsuti Maubert’i umbtänavaks, varem aga oli kutsutud d’Amboise’i umbkotiks ja kus veelgi varasemail aastail oli peavarju leidnud üks tapis-franc (kuritegeliku kontingendi kõnepruugis tähendas see kõrtsi, harilikult pidas seesugust põhjakihi joomaurgast mõni kohtu korras karistatu ja seal käisid koos hiljaaegu sunnitöövanglast vabanenud) ja mille osaks oli kurb kuulsus liiati selgi põhjusel, et XVIII sajandil asus seal kolme nimeka mürgivalmistajanna töötuba, kes ühel päeval leiti surnuna – nad olid lämbunud noist letaalsetest ainetest väljuvate gaaside kätte, mida oma pliitide peal destilleerisid.
Tolle umbtänava lõpus ilmus nähtavale vaateaken, luitunud kiri kuulutas, et tegemist on Brocantage de Qualité’ga 1 – tihke tolm oli vitriini muutnud läbipaistmatuks, lasudes mustusekorrana klaasidel, kust kauba väljapanek ja poeruum niigi vaevalt paistis, sest aken koosnes kahekümnesentimeetrise küljepikkusega ruutudest, mida hoidis koos puitraamistik. Tolle vaateakna kõrval oleks ta silmanud ust, mis oli alailma kinni, ja kellanööri kõrval üht silti, mis andis teada, nagu oleks omanik ajutiselt lahkunud.
Kui aga, nagu vahel harva juhtus, uks avanenuks, oleks sisseastujale seda urgast valgustava ähmase helenduse paistel hakanud silma mõne üksiku kõikuva riiuli ja samavõrd logu laua peal asetsev esmapilgul ihaldusväärsete esemete lasu, mis hoolikama uurimise korral osutunuks aga igasuguse ausa kaubavahetuse jaoks kõlbmatuks isegi sel juhul, kui neid oleks pakutud samavõrd madalale lastud hindadega. Võtkem või nood halutoed, mis poleks küll au teinud ühelegi kaminale, pragulise sinise glasuuriga seinakell, omal ajal küllap erksavärviliste tikanditega padjad, keraamiliste Amori-kujukestega lillealused, kust olid killud väljas, logisema hakanud ebamäärast stiili lauakesed, roostes raudkorv visiitkaartide jaoks, mingisugused põletusmustriga toosid, jõledad Hiina maalingutega pärlmutterlehvikud, kaelakee, mis pealtnäha oli merevaigust, kaks väikest valgest villasest lõngast kingakest, kummagi pandlal võltsbriljantidega kaunistused, lagunev Napoleoni rinnakuju, mõrase klaasi all lebavad liblikad, mitmevärvilisest marmorist puuviljad klaaskupli all, mis ennevanasti oli olnud läbipaistev, kookospähklid, vanad ilmetute lilleakvarellidega pildialbumid, mõni raamitud dagerrotüüp (mis noil aastail ei paistnudki antiikeseme moodi välja) – nii et see, kes loomuvastaselt oleks kiindunud mõnda sellisesse kitsikusse sattunud peredelt ammuse võla katteks arestitud häbiväärt riismesse, ning seistes silmitsi ülimalt kahtlustava omanikuga, pärinuks nende hinda, oleks kuulnud nõutavat säärast summat, et isegi kõige hälbinum antikvaarsete väärvormide kollektsionäär kaotanuks asja vastu huvi.
Ja kui külastaja astunuks tänu mõnele läbipääsuloale lõpuks üle teise ukse läve, mis eraldas poeruumi hoone ülakorrustest, ja läinuks üles mõne sellise logiseva keerdtrepi astmeid pidi, mis on tüüpilised Pariisi majadele, mille fassaad on sama lai kui välisuks (seal, kus need längakil paiknevad segadikus üksteise kõrval), siis oleks ta sisenenud avarasse võõrastetuppa, kus ei paistnud varju leidvat mitte esimese korruse bric-à-brac,2 vaid hoopis kunstipärasemate esemete kogu: kolme kotkapäise jalusega ampiirstiilis lauake, tiivulisele sfinksile toetuv konsoollaud, XVII sajandist pärinev kapp, mahagonipuust riiul, mis uhkeldas sadakonna kenas marokäänköites raamatuga, selline ameerikapärase nimega kirjutuslaud, millel on hulgaliselt väikseid laekaid ja plaat käib silindriks kinni nagu secrétaire’il.3 Ja kui ta astunuks kõrvaltuppa, oleks ta eest leidnud luksusliku baldahhiiniga voodi, rustikaalse étagère’i,4 mis vankus Sèveres’i portselannõude, Türgi vesipiibu, suure alabastrist pokaali, kristallvaasi all, toa tagaseina paneelidelt aga mütoloogiliste stseenide maalingud, kaks suurt lõuendit, kus kujutati ajaloo muusat ja komöödia muusat, ja seintele igaviisi riputatud araabiapärased kaamelinahast üleriided, sekka idamaised kašmiirrõivad ja muistne palveränduri jooginõu; ja veel väikese pesukausihoidja koos hinnalisest materjalist tualett-tarbeid täis alusega – lühidalt öeldes, veidral hulgal kummalisi ja kallihinnalisi esemeid, mis ei andnud ehk tunnistust kooskõlalisest ega teab kui peenest maitsest, küll aga soovist uhkeldada jõukusega.
Tulnud tagasi sissepääsu juurde võõrastetuppa, oleks külastaja selle ainsa akna all, millest kumas umbtänavale nappi valgust, eristanud laua taga istuva eaka kodukuues isiku kuju, kes selle paljukese põhjal, mida külastajal õnnestunuks tema selja tagant kiigates näha, kirjutas parajasti üles seda, mida me kohe valmistume lugema ja mida jutustaja hakkab aeg-ajalt esitama kokkuvõtlikumalt, et lugejat mitte ülearu tüüdata.
Ka ärgu lugeja oodaku, et jutustaja talle reedaks, kui olekski oma imestuseks tolles tegelases ära tundnud mõne eelmainitutest, sest kedagi (kuna jutustus hakkab pihta praegu) ei ole siin veel nimepidi nimetatud ning jutustaja ei tea ka ise, kes see salapärane kirjutaja selline on, ning teeb ühtlasi ettepaneku see ühes lugejaga välja selgitada, sellal kui nad mõlemad uudistavad kontvõõraste kombel ning jälgivad kirjamärke, mida tolle salapärase sulg nende paberite peale veab.
Mina nägin juute aastate pikku igal öösel unes.
2
Kes ma olen?
24. märts 1897
Ma tunnen kirjutama asudes mõningast kimbatust, otsekui kisuksin ühe Saksa või Austria juudi käsul (vahet pole) – kurat võtaks, ei! öelgem ikka soovitusel – oma hinge alasti. Kes ma olen? Ehk oleks mul otstarbekam küsitleda end pigem oma kirgede kui eluseikadega seoses. Keda ma armastan? Mulle ei meenu mõne armastatud inimese nägu. Omateada armastan ma head kööki: ainuüksi La Tour d’Argent’i nime välja öeldes käib otsekui judin üle kogu mu keha. Kas see on armastus?
Keda ma vihkan? Juute, tekib tahtmine öelda, kuid tõsiasi, et ma olen nii vastutulelikult järele andmas tolle Austria (või Saksa?) tohtri ärgitustele, kinnitab, et mul pole nende kurjavaimu juutide vastu midagi.
Juutide kohta tean vaid seda, mida õpetas mulle vanaisa: „Nad on sõna otseses mõttes ateistlik rahvas,” haris