Rosa
I
Ühel 18** aasta talvel sõitsin Rønnebergi kaluriteveolaevaga Ålesundist Lofootidele. Me läbisime teekonna napilt nelja nädalaga, mina lahkusin pardalt Skrovenis ja jäin ootama võimalust mõne laevaga edasi sõitmiseks. Ülestõusmispühade ajal pidi üks koju suunduv laev sõitma Saltenlandeti kaudu ja kuigi see ei viinud mind just päris sihile, läksin nimelt selle laevaga edasi. Neil aastail elas sealkandis üks tuttav, hea semu, tema nimi oli Munk Vendt, me olime omavahel kokku leppinud lüüa kampa ja minna koos rännakule. Sellest on nüüd oma viisteist aastat, pool eluiga möödas.
Sel õndsal kolmapäevasel päeval, 16. aprillil jõudsin Sirilundi kaubakeskusesse. Seal elas kaupmees Mack, suur härra. Seal elas tema kõrval ka hea mees Benoni Hartvigsen, kes oli rikas ja aitas kõiki. Need kaks olid võrdselt hästi terve Sirilundi ja kõigi laevade ja ettevõtete omanikud. „Minge Macki juurde või minge Hartvigseni juurde, kumma juurde tahate,” soovitasid inimesed mulle kalureid vedavas laevas.
Ma jõudsin neist esimese maja ette, vaatasin ringi ja otsustasin sellest mööda minna, sest maja, kus oli vana Macki kodu, oli liiga uhke ja suursugune. Seevastu läksin lõuna paiku Benoni Hartvigseni majja ja esitlesin end seal. Kuna ma ei olnud suurnik, vaid tulin ainult oma jahipüssiga, kotis mõni kasin riietusese, palusin nõusolekut öömaja saamiseks Sirilundi sulastemajas nii selleks päevaks kui edaspidiseks.
„Selle jaoks leiame ikka nõu,” vastas Hartvigsen. „Kust kandi mehi olete?”
„Lõuna poolt. Ja ma kavatsen minna Utvœri ja Osi küladesse. Mu nimi on Parelius, olen tudeng. Võin muide midagi maha joonistada või ümber maalida, kui teil selleks vajadust on.”
„Te olete siis õpetatud mees, saan ma aru.”
„Seda küll. Ja ma ei ole mingi jooksik. Tahan kokku saada ühe vana semuga, kes elab siinkandis. Meil on ühtmoodi haridus ja oleme mõlemad jahimehed. Kavatseme ühe rännaku ette võtta.”
„Võtke istet,” ütles Hartvigsen ja tõmbas mulle tooli ette.
Elutoas oli muude asjade seas ka väike klaver, aga ma hoidsin end tagasi ega asunud kohe seda proovima; selle asemel selgitasin Hartvigsenile kõike, mida ta minu käest päris, ja ta pakkus mulle söögipoolist ja keelekastet. Ta oli minu vastu väga sõbralik ja andis mulle peavarju omaenda majas, selle asemel et mind Sirilundi sulastemajja saata.
„Võite peatuda minu juures ja olla mulle abiks ühes kui teises asjas. Kas te olete abielus?” küsis ta ja muigas.
„Ei ole. Olen kõigest kahekümne kahe aastane. Ma kasvan veel.”
„Siis ei ole teil võibolla ka kallimat?”
„Ei ole.”
Lõpuks ütles Hartvigsen:
„Teie, kes te teate nii palju tarku asju, oskate siis ka minu maja ja paadikuuri üles joonistada, ühesõnaga kõik minu hooned, ja teha mulle mõne pildi?”
Ma muigasin ja imestasin natuke tema veidra jutu peale, nimelt olin ma ju hetk tagasi seletanud, et oskan joonistada ja maalida.
„Mul on majas nii palju igasugu kraami. Ja minu maja ümber lendavad minu tuvid, ja see kõik, mida te siin näete, kuulub mulle, aga ühtegi pilti mul ei ole,” ütles ta, „nii et seda mul ei ole.”
Ma vastasin kõige selle peale, et annan endast parima ja maalin seda, mida ta soovib.
Kui Hartvigsen randumissillale läks ja mu omaette jättis, tõukas sisemine vajadus mind üksindust otsima. Ühtki ust ei pandud minu eest lukku, ma läksin, kuhu tahtsin, istusin mõnda aega paadikuuris, hing tulvil tänulikkust Jumala vastu, et olin siin ilmas nii kaugele jõudnud ja seni ainult häid inimesi kohanud.
Kui nädalavahetus mööda sai, hakkasin joonistama ja Hartvigseni maja ja paadikuuri üle värvima. Kui ma poodi läksin ja selleks otstarbeks ühtteist vajalikku hankisin, nägin ma esimest korda kaupmees Macki, seda suurt härrat. Ta oli juba aastates meesterahvas, kuid terava keelega ja otsusekindel, lisaks oma olemuselt ülimalt õilis ja suursugune. Tal oli särgi ees kallis briljantpross ja hulga kuldehteid kellaketi küljes. Kui ta kuulis, et ma ei ole mingi jooksik, vaid vastupidi, üliõpilane, kes valmistub rännakule asuma, osutas ta mulle piisavat lugupidamist.
Sedamööda, kuidas mu maalimine edenes, jäi Hartvigsen üha enam minu tööga rahule ja kiitis mind selle eest, et mul tulid majad nii elutruud välja. Saatsin oma sõbrale Munk Vendtile kirja, et olin teel otse tema juurde, aga et head inimesed pidasid mind kinni.
„Kirjutage, et te ei tule enne kui sügisel,” ütles Hartvigsen mulle. „Mul on teid suvel pidevalt siin ja seal tarvis. Kui alused Lofootidelt tagasi koju tulevad, tahan, et te ka seda vaatepilti kujutaksite, esmajoones kuunar Funtust, mille pardal olen Bergenisse seilanud.”
Selles ei olnud midagi ebatavalist, et jäin nii kauaks puhkama niisugusesse toredasse paika; siia tuli üks kui teine inimene ja harva sõitis keegi kohe jälle tagasi. Paar nädalat minust hiljem saabus Sirilundi haagitegija. Kui ta oli siin valmistanud kõikvõimalikke haake küll väikestele, küll suurtele, ei sõitnud ta kohe oma teed, vaid jäi paigale. Teadupärast ei osanud ta ühtegi muud tööd peale väikeste haakide meisterdamise, lisaks oli ta veel hea vigurimees ja oskas järele teha loomade ja lindude häälitsusi. Tal oli suus peidus väike pill ja ta võis laulda, nagu laulab laululinde täis mets, ilma et keegi oleks märganud, et laul tuli tema suust. Ta oli üsna imestusväärt mees, isegi Mack jäi seisma ja kuulama, kui haagitegija üle õue läks. Lõpuks leidis Mack talle veskis tegevust, nii et ta oleks seal alati käepärast, ja üksiti haruldus Sirilundis.
II
Kui olin mõnda aega viibinud Hartvigseni juures, kohtasin ühel päeval poeteel Macki, kes lähenes võõra naise saatel. Naisel oli seljas sinirebasekasukas, kuid see oli eest lahti, sest peagi oli käes ristipäeva aeg. Ma ei olnud harjunud kohtama noori naisi. Jumal õnnistagu teda, mõtlesin ma, kui teretasin ja tema lahket nägu märkasin. Ta oli küll tublisti üle kahekümne, pikka kasvu, tuhkblondide juuste ja pruunikate huultega. Ta vaatas mulle otsa süütu pilguga, just nagu õde.
Ma kõndisin edasi ja ma mõtlesin tema peale, ja kui ma juhtusin Hartvigsenile seda kohtumist mainima, ütles ta kohe:
„See oli Rosa. Kas ta oli ilus?”
„Oli küll.”
„See oli Rosa. Ta on siis tagasi tulnud.”
Ma ei tahtnud uudishimutseda ja ütlesin ainult:
„Jah, ilus oli ta küll. Ta ei näinud kohaliku moodi välja.”
Hartvigsen vastas:
„Ta ei olegi kohalik, ta on naaberkihelkonnast. Ta on Macki külaline.”
Hartvigsenide vana teenijatüdruk rääkis mulle hiljem rohkem Rosast: ta on naaberkihelkonna pastori tütar, oli lühikest aega abielus, nüüd on üksi, mees oli sõitnud ära lõuna poole. Rosa oli kunagi olnud kindlalt kihlatud ka Hartvigseniga, pulmad olid sama hästi kui ukse ees, aga siis läks Rosa äkki teisele mehele. See oli toimunud nii imelikult.
Ma märkasin, et Hartvigsen pani nii mõnelgi päeval endale peenemad rõivad selga ja käitus ka ise härrasmehelikumalt. „Kuulsin, et Rosa on saabunud,” mainis ta möödaminnes teenijatüdrukule.
Me läksime koos Sirilundi. Tegelikult ei olnud kummalgi meist sinna asja. Hartvigsen ütles:
„Kas te poest ei soovi midagi?”
„Ei soovi. Aga natuke väikseid naelu või tihvte võiks ju olla.”
Seda, mida me poest otsisime, seal ei olnud. Kui ma sain naelad kätte, päris Hartvigsen jälle:
„Kas te kasutate maalide tegemisel tihvte?”
„Jah, raamide jaoks.”
„Võibolla läheb teil veel midagi raamide tarbeks vaja. Ärge kiirustage ja mõelge järele.”
Ja ma sain aru, et seda ütles ta selleks, et aega venitada.
Mulle tuli pähe veel paar asja, mida osta. Hartvigsen ootas, heites aegajalt pilke ukse poole. Lõpuks lahkus ta minu kõrvalt ja läks kontorisse. Kuna ta oli siin kõiges kaasomanik ja pealegi nii rikas mees, avas ta kontori ukse koputamata, ja seda ei teinud vist keegi teine peale tema.
Kui