Peatükk 1
Printsesside nõupidamine
Kristallimpeeriumi peapalee kiiskas keskpäevases päikeses pimestavalt. Ponid kepsutasid mööda kuningriiki, ajasid turul oma igapäevaseid asju või mängisid õues, sest ilm oli mõnus. Kõigil oli nii palju tegemist, et keegi ei märganudki seitset kaugelt tulnud külalist, kes parajasti läbi peavärava sammusid. Täpsemalt öeldes oli tegu kuue poni ja ühe väikese draakoniga.
Hiljuti kroonitud printsess Videvikusära traavis sõprade kõrval, sikutas sabas oma kohvrit ja imetles hingematvat vaatepilti. Talle meeldis väga venna kuningriiki külastada – nüüd oli ta seal juba neljandat või viiendat korda! Ja viimaks ometi polnud ta tulnud siia kedagi päästma!
Seekord oli Videvik siin hoopis teisel põhjusel ja loomulikult nõudsid ta parimad sõbrad, et saaksid talle toeks tulla. Nojah, ja võib-olla paari kristallmarjakooki proovida või ponimängude staadioni uudistada, kui aega peaks jääma. Igal juhul oli lohutav, et lemmikponid Videvikuga kaasas olid.
„Juhhuu! Su esimene printsesside nõupidamine. Sa oled kindlasti üliõnnelik, Videvik!” kuulutas Õunarüüp oma kuningliku sõbra poole pöördudes. Videvikusära astus kõige ees, nagu kuninglikust ponist oodata võis. Ta kortsutas murelikult kulmu ja vaatas selja taha, oma väikese kaaskonna poole.
„Eks ma olen põnevil küll. Aga kui aus olla…” Videvik viivitas hetke ja möönis siis: „Ma olen veidi närvis ka.” Lõppude lõpuks polnud Videvikusära veel eriti kaua printsess olnud. Isegi pärast kõike seda, mida ta printsess Kadentsilt õppinud oli, ja kristallsüdame loitsu lausumist tundis ta ikka veel, et avastas iga päev nii palju uut. Videvik lootis, et suudab printsesside nõupidamisel oma panuse anda.
Roosa Pirukas traavis nende juurde, lai naeratus näol ja samm eriti hüplev. „Sa oled lihtsalt närvelevil!” Lokkis fuksiavärvi lakk hüples metsikult rääkimise taktis. „Sa nagu tahaks korraga üles-alla hüpata ja „hurraa” karjuda.” Ta kargas hoogsalt õhku. Päikesekiir välgatas ta pärlvalgetel hammastel. Kuid korraga muutus ta tõsiseks ja ta nägu vajus pikaks. „Aga samal ajal tahaksid end ka pisi-pisikeseks kerra tõmmata ja peitu pugeda!” Roosa vajus maha, tõmbus kerra ja kiigutas end edasi-tagasi.
Haruldus ja Vikerkaaresööst vahetasid sellise etenduse peale kahtleva pilgu, seejärel kargas Roosa taas üles ja patsutas Videvikku lohutavalt. „Ära muretse, Videvik. Seda on kõigiga juhtunud,” ütles Roosa elutargalt.
Võbelus, kes oli korraks õhku kerkinud, sirutas oma helekollaseid tiibu ja maandus elegantselt. „Minuga juhtub seda peaaegu iga päev,” nõustus ta õrnal häälel. Teiste ees kõndides uuris Videvikusära ümbrust veidi kõhklevalt. Kuigi ta oli juba mitu korda Kristallimpeeriumi külastanud, pani esimene pilk Kristallpaleele ta südame alati hüppama. Palee oli nii suur ja ilus. Ja heidutav. Ta hingas sügavalt sisse ja astus edasi.
Õunarüüp, kes traavis tema kõrval, märkas Videviku kulmukortsutust. Ta kavatses just printsessile midagi lohutavat öelda, kui Harulduse ehmunud hingetõmme kõik kuus poni peatas. „Vabandust, kullakesed, aga ma märkasin, et Videvikul polegi krooni peas!” Haruldus võttis seda kõige rohkem südamesse, et Videvik krooni kandes end kohmetult tundis.
„Ära muretse, Haruldus,” rahustas Videvik teda. „See on kotis kindlas kohas.”
„Aga sa lähed ju printsesside nõupidamisele! Kui minul selline imeline kroon oleks, ei võtaks ma seda eales peast!” kuulutas Haruldus. „Ma isegi magaks sellega.”
Kohe kui Videvik koos sõpradega Kristallpalee fuajeesse sisenes, hakkas ta närvilisus sulama nagu jäätis kuumal suvepäeval. Impeerium tundus üha kodusemana. Videvik püüdis pead püsti hoida, et iga poni, kes vaatama juhtus, teda enesekindlana näeks, kui korraga kajas läbi palee kuninglike trompetite hüüd. Valjud helid ehmatasid Videvikku ja ta komistas. Kahjuks ei tee printsessiks saamine kedagi iseenesest graatsiliseks.
„Aih!” kohmas Videvik ning otsis erksinise lakaga paleevalvuri rinna najal tuge. Valvur kummardus kerge naeratusega ette, et aidata tal tasakaal tagasi saada. Siis meenus valvurile ta ametikohus ja ta võttis valveseisaku, et Videviku saabumisest teada anda.
„Tema kõrgus printsess Videvikusära!” kajas valvuri hääl läbi kristallkoridori. Videvik punastas tähelepanu pärast veidi rohkem kui harilikult, kuigi ta ei mõistnud, miks. Ta ju isegi ei tundnud seda kuninglikku valvurponi.
Roosa tema kõrval naeratas laialt, tundes rõõmu toretseva tseremoniaalsuse üle. Ta armastas toretsemist ja tseremooniaid ka. Aga koos olid need lihtsalt imeülivahvad!
Elegantselt traavides saabusid kuut poni ja draakonit tervitama printsess Kadents, printsess Kuu ja printsess Taevalik. Kristallpalee valvurid ajasid seljad sirgu, et veelgi uhkemad välja paista.
Kadents naeratas soojalt. Roosa-lillatriibuline lakk voogas pehmete lainetena ta näo ümber ja ta kandis kuldset sädelevat tiaarat sellise enesekindlusega, et see paistis olevat osa temast. Ehk suudab ka Videvik kunagi selline olla. „Videvik! Ma pole sind nii ammu näinud!” Kadents puudutas õrnalt oma koonuga Videviku koonu.
Printsess Taevalik astus ette, et nendega liituda, ka tema oli elegantne ja kuninglik nagu noored printsessid. Pastelsetes toonides lakk ja saba lehvisid ta taga. „Meil on nii palju arutada. Aga see kannatab homseni. Te kõik paistate reisist väsinud olevat.” Kiire pilk väsinud seltskonnale kinnitas, et tal on õigus. Õunarüübi, Vikerkaaresööstu ja Võbeluse silmade ümber olid juba tumedad rõngad. Harulduse lakk oli veidi sassis. Ja Roosa Pirukas muudkui liigutas end närviliselt. Aga see võis tulla ka elevusest– tema puhul ei või kunagi päris kindel olla.
Ponid noogutasid ning võtsid rõõmuga vastu Taevaliku pakkumise liikuda lossi külalistetubade poole. Mööda koridore kõmpides muutusid nende silmalaud unest üha raskemaks. Haruldus oli ainus, kes ärksaks jäi – aga vaid seepärast, et ta lausa pidi imetlema iga kalliskivi ja kristalli, mis võlvkäikusid ja aknaraame kaunistas. Just sellises kohas oligi ta alati oma elu ette kujutanud.
Kahju, et kõik sõbrad olid kas liiga võlutud või unised märkamaks, et lossis oli veel keegi. Keegi, kes hoidus varju ja jälgis nende iga liigutust. Keegi, kes tahtis, et teda ei nähtaks.
Kuna Videvik oli just selline poni, nagu ta oli, ei saanud ta enne magama minna, kui kõik oli kenasti lahti pakitud ja õigele kohale pandud. Kord pidi valitsema, olgu ta siis kodus Ponilinnas või mujal. Rutiin aitas tal tunda end endise Videvikuna. Videviku lilla sarv helendas, kui ta kasutas maagiat, et asjad kohvrist sahtlisse tõsta, garderoobi riputada või raamaturiiulile asetada. (Raamatuid oli ta vaid paar tükki kaasa pakkinud.) Astel jälgis teda leige huviga, tema tähelepanu köitsid kõikjal säravad kalliskivid. Draakoni kalliskiviahnus andis endast märku.
Videvik tõstis printsessikrooni kohvrist välja ja proovis seda pähe. Õrnas kuldses tiaaras sätendas lillakasroosa kalliskivi – harmoonia element, väga võimas maagiline kalliskivi. Kuid selle asemel, et kandjat kaunistada nagu Kadentsi peaehe, vajus sädelev tiaara kummaliselt ühele küljele ja vajutas Videviku tuka lössi. Üksainus pilk oma peegelpildile kinnitas Videviku hirme. Ta polnud mingi printsess, aga siin ta siis nüüd oli – printsesside nõupidamisel. Nõupidamisel, kus osalesid ainult printsessid!
„Mis lahti, Videvik?” küsis Astel äkitselt pähklivõi-kalliskivivõileivaga seotud unistustest välja ehmudes.
Kroon libises mööda Videviku otsmikku allapoole. See ei tahtnud kuidagi peas püsida. Videvik tõstis krooni maagia abil õhku ja asetas ettevaatlikult lauale. „Ma lihtsalt… muretsen vist. Printsess Kadentsile anti valitsemiseks Kristallimpeerium. Mis siis, kui nüüd, mil ma printsess olen, ootab printsess Taevalik, et ka mina oma kuningriiki valitsema hakkan?” Videvik piidles krooni, mis lebas üksildaselt voodi kõrval väiksel nikerdatud lauakesel.
Astlale meeldis mõte Videvikust, kes oma kuningriiki juhib. Äkki saaks siis Astlast tema kuninglik nõuandja? Või veel parem – kalliskivivolinik. „See. Oleks. Lahe!”
Videvik kortsutas kulmu. „Ei. Ei oleks!” Ta hakkas mööda tuba ringi sammuma. „See, et mul on kroon ja uued tiivad, ei tähenda veel, et ma hea juht olen.”
„Muidugi oled,” ütles Astel viimast energiaraasu kokku