Uurimismeeskond. Kolooniate inspektsiooni jutud. Murray Leinster. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Murray Leinster
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Научная фантастика
Год издания: 1957
isbn: 9789949578160
Скачать книгу

      Uurimismeeskond. Kolooniate inspektsiooni jutud

Härra Austin Stantonile

      Kes usub, et asjad, millest ma kirjutan, peaks kohe täide viidama.

      Kes usub, et kõik inimesed on potentsiaalsed geeniused.

      Kes annab noortele vastutavaid tegevusi ja võimalusi.

      Ja selle abil aitab täide viia asju, millest mina ainult kirjutan.

Murray Leinster

      SOLAARKONSTANT

      Bordman ärkas tol hommikul selle peale, kui tema magamiskajuti praokil uks iseenesest sulgus ja toasoojendi vurisema hakkas. Ta avastas, et oli pugenud sügavale tekkidesse, ja kui ta pea nende vahelt välja pistis, oli kibekülmas toas juba valge. Hingeõhust tekkis talle pea ümber udupilv.

      Ta mõtles rahutult: on veel külmem kui eile! Ent Kolooniate Inspektsiooni vaneminspektor ei tohtinud teiste ees ärevana paista ja seda sai saavutada vaid siis, kui surusid ärevuse maha ka üksi olles. Niisiis võttis Bordman end kokku, ehkki sisimas oli ta sünge. Sellele, kes on äsja saanud vaneminspektori kvalifikatsiooni ning viib uues koloniaalrajatises läbi oma esimest iseseisvat uurimist, võib kõik ootamatu olla hirmutav. Ning siin, Lani Kolmel, esines kahtlemata ootamatusi.

      Ta oli olnud uurijakandidaat Khali Kahel, Taretil ja Arepo Ühel, mis kõik olid troopilised, ning nooreminspektor Menes Kolmel ja Thotmesel, millest üks oli poolkõrbeline ning teine parasvöötmeline vulkaaniline planeet. Lisaks oli ta teinud assistendi tööd Sarili ainsal planeedil, mis oli üheksa kümnendiku ulatuses veega kaetud. Aga see esimene iseseisev uurimine oli hoopis teine teema. Siin oli kõik võõras. Miinus null koma ühese asustatavushinnanguga jääplaneedi omapärad olid häirivad. Ta teadis, mida raamatutes liustikmaailmade tingimuste kohta räägiti, aga see oli ka kõik.

      Tema hingeõhu tekitatud udu tihedus näis vähenevat, mida kauem toasoojendi vurises. Kui ta oli udu hõreduse järgi hinnanud temperatuuri mitte palju alla külmumispunkti olevaks, ronis ta koikust välja ja läks ukse juurde, et välja vaadata. Tema kajut oli muidugimõista ühes laevakeredest, mis olid koloonia varustuse Lani Kolmele toonud. Teised tühjad kered olid õues korrapäraselt üles rivistatud. Nad olid ülitäpselt ühele tasapinnale paigutatud ning neid ühendasid torujad koridorid. Kered jätsid mulje piinlikust korraarmastusest keset ümberringi laiuvat jääkoorikuga kaetud mägede segadikku.

      Ta silmitses pikka orgu, kus asus koloonia. Selle mõlemal küljel olid koletud kaldus mäetipud, mis osaliselt hommikupäikest varjasid. Nende nõlvad olid jääga kaetud. Taevas oli kahvatu ning päikese ümber oli neli geomeetriliselt paigutunud ebapäikest. Tavalised südaööjärgsed temperatuurid siin orus ulatusid kuni kümneni alla nulli – ja praegu oli tehniliselt suvi. Ent hetkel oli külmem kui kümme alla nulli. Keskpäeviti jooksid tavaliselt sulaveenired mägede päikesepoolseid külgi pidi alla, et öösel taas külmuda. Ja see oli varjuline org, mis oli soojem kui enamus planeedi pinnast. Iga päikesetõusu ajal võis näha ebapäikesi, ning mõnedel öödel võis ka eredamate planeetide ümber seda fenomeni täheldada.

      Telefonitabloo lõi särama ja kustus, lõi särama ja kustus. Iseenesest oli neil Lani Kolmel hea elu: emamaailm oli samas päikesesüsteemis, mis muutis varustamise lihtsaks. See oli harv õnn. Bordman seisis tabloo ees, ning see võttis pildi ette. Sealt vaatas vastu Herndoni õnnetu nägu. Ta oli veel noorem kui Bordman ja kippus lootma Kolooniate Inspektsiooni vaneminspektori eeldatavalt suurele kogemustepagasile.

      «Noh?» küsis Bordman, tundes end magamisriietes ebaväärikalt.

      «Korjasime üles signaali kodust,» sõnas Herndon ärevalt, «aga me ei saa sellest aru.»

      Kuna Lani päikese kolmandat planeeti koloniseeriti teiselt, juba asustatud planeedilt, oli võimalik suhelda koloonia emabaasiga. Nende vahemaa oli lähimas punktis kõigest valgusminutite pikkune ning kaugeimas, nagu praegu, mitte palju üle ühe valgustunni. See oli tihkkiirele vabalt ületatav. Ent viimased nädalad oli side kadunud ega pidanud veel mõnda aega taastuma. Päike oli tee peal ees. Loota polnud ei pilti ega heli, kuni emaplaneet Lani segavatest väljadest mööda oli liikunud. Ent miski oli siiski läbi pääsenud. Võiski eeldada, et see oli saabudes veidi hakitud.

      «Nad ei saada ei sõna ega pilti,» ütles Herndon. «Kiir võbeleb ja me ei oska sellest midagi arvata. See on igal juhul sõnum ning pealegi veel tavalisel sagedusel. Aga kosta on ka igasugust juhuslikku müra ning selle keskel on mingi signaal, millest me aru ei saa. See on nagu undamine, ühel kõrgusel, aga katkendlik.»

      Bordman hõõrus lõuga. Ta mäletas enne akadeemia lõpetamist võetud informatsiooniteooria kursust. Signaal koosnes impulssidest ja helikõrguse ning sageduse muutustest. Informatsioon oli see, mida ei võinud ilma informatsioonita teada saada. Ta meenutas tänutundega kommunikatsiooni ajaloole pühendatud seminari, kus ta oli vahetult enne inspektorikandidaadina esimesele välitööle minekut osalenud.

      «Hmm,» sõnas ta mõningase eneseteadlikkusega. «Nood katkendlikud hääled… kas võib olla, et neid on ainult kahe erineva pikkusega? Umbes nagu bzz bzz bzzzzzzz bzz?»

      Ta tundis, et kaotas sääraseid lustakaid häälitsusi tehes hulga väärikust, kuid Herndoni nägu lõi särama.

      «Ja nii ongi!» sõnas noorem mees kergendatult. «Nii ongi! Ainult et need helid on kõrgemad, umbes nagu…» Tema hääl läks falsetiks. «Bz bz bz bzzz bz bz.» Me näime nagu kaks idiooti, mõtles Bordman. Ta lausus: «Salvesta kõik, mis sa saad, ja ma püüan seda dešifreerida.» Siis ta lisas: «Enne häälsidet kasutati valgus- ja helisignaale. Need olid kas pikad või lühikesed ning neid lasti jadadena, mis väljendasid tähti. Niimoodi sai teateid välja veerida. Pikemad jadad olid sõnad. Väga robustne süsteem, aga see töötas, eriti olukorras, kus oli palju interferentsi, nagu side algusaastatel. Kui on mingi hädaolukord, võib teie kodumaailm püüda sel moel läbi päikese segavate väljade kontakti saada.»

      «Kahtlemata!» ütles Herndon veelgi suurema kergendusega. «Pole küsimustki!»

      Sidet lõpetades vaatas ta Bordmanit austusega. Siis tema kujutis hajus.

      Ta peab mind imeliseks, mõtles Bordman kurvalt, kuna ma olen Kolooniate Inspektsioonist. Ent kõik, mis ma tean, on see, mis mulle õpetatud on. See tuleb varem või hiljem välja. Neetud!

      Ta pani riidesse. Aeg-ajalt heitis ta taas pilgu ukse poole. Lani Kolme talumatu külmus oli viimasel ajal süvenenud. Oli kõlanud mõtteid, et süüdi olid päikeseplekid. Ta ei suutnud neid palja silmaga eristada, aga päike tundus tõesti kahvatu, nagu ka seda saatvad ebapäikesed, mida põhjustasid õhus hõljuvad mikroskoopilised jääkristallid. Planeedil polnud tolmu, küll aga oli kuhjaga jääd! See oli õhus ja maapinnal ja isegi pinna all. Muidugi olid masinad suure maandumissõrestiku vundamendi rajamisel toonud üles puursüdamikke, kus oli näha lisaks külmunud savile ka külmunud huumust. Pidi olema olnud aeg, kui siin maailmas leidus pilvi ja meresid ja taimestikku, ent see jäi miljonite, kui mitte sadade miljonite aastate taha. Praegu oli see vaid küllalt soe, et omada atmosfääri; sulamist toimus ainult väga vähesel määral tuulevarjulistes kohtades otseses keskpäevases päikesevalguses. Planeet ei võimaldanud elu, kuna see sõltub alati muust elust, ning teatud temperatuurist madalamal ei suuda loomulik ökosüsteem end majandada. Viimasel paaril nädalal oli kliima olnud säärane, et isegi inimeste abiga näis elu võimalikkus kaheldav.

      Bordman pani selga Kolooniate Inspektsiooni vormi, millel ilutses palmipuusümboliga ametimärk. Miski polnud sobimatum kuuekümnejalase igikeltsaga planeedil kui palmipuu, mõtiskles Bordman. Ehitusbrigaad näeb seda kui plahvatust, mitte puud, kuna me lendame õhku, kui nemad tehnilistest nõuetest kõrvale hiilida püüavad. Ent nõudeid tuleb täita! Ei tohi poolikut tööd tehes koloonia või isegi laevameeskonna elusid ohtu seada!

      Ta väljus kajutist ja marssis piki koridori, hoides Kolooniate Inspektsioonile kohast väärikat rühti. Kogu aeg väärikuse säilitamine oli üsna üksildane ettevõtmine. Kui Herndon poleks nii aupaklikult käitunud, oleks olnud tore veidi sõbralikum olla. Ent Herndon vaatas talle alt üles. Isegi tolle õde Riki…

      Bordman pühkis naise kindlameelselt peast. Tema oli Lani Kolmel, kus leidus väga väärtuslikke maavarasid, mis tegid koloniseerimise tasuvaks. Tema pidi koloniaalrajatised üle vaatama ja heaks kiitma. Keskne neist oli hiiglaslik kosmoselaevade maandumissõrestik, mis kasutas ionosfääri energiat, et alused õrnalt maapinnale tuua ja täita sealjuures ka koloonia ülejäänud