Anton Hansen Tammsaare
Novellid II
ÄRAKADUNUD POEG
“Olen ma, kus ma olen,” mõtles William, “aga ma lähen siiski niikaua edasi, kuni mõni talu vastu tuleb. Koera haukumine kostab, ja minu arvamise järel ei pea see mitte väga kaugel olema.”
Ta tõusis mätta otsast ülesse, viskas püssi selga, lükkas mütsi kuklasse ja astus edasi. Neero, ustav jahikoer, hulkus pool väsinult oma peremehe kõrval ja lõõtsutas tublisti, keelt hammaste vahel pikalt väljas hoides.
Kui William umbes pool tundi aega oli metsa mööda edasi roitnud, jõudis ta ühe saare äärde välja, mille keskpaigas üks väike põllulapikene oli, mis aiaga ümber oli piiratud, et teda kariloomade eest hoida. Kerge naeratus lehvis Williami väsinud näo pääl. Rõõmuga astus ta aia äärde. Ka Neero nähti rõõmsamaks minema; ta püüdis oma lõõtsutamist tagasi hoida, katsus oma lontis kõrvu kikki ajada, pistis nina otsa läbi aia ja vaatas põllule. William jäi seisatades vaatama. Suvirukis, mis aias kasvis, oli madal ja kidur ja seisis nii vagusalt, nagu oleks ta magama uinunud. Kõrge okaspuu mets piiras põllukest igast küljest ümber, mille seast mõnest kohast ka kõrged sanglepad ja kased uudishimulikult välja vaatasid. Kõik on ümberringi nagu surnud; ükski ei riku selle põllulapikese rahu. Vahel harva tuleb põder metsast välja ja vaatab põllule, aga ka tema teeb seda kõik nii vagusi, nagu tahaks ta sootumaks salaja käia. Juhtub ka, et jänes, kes mõnda iseäralikku kabinat on kuulnud, sahinal rukist mööda jookseb ja kesk põllulapikest kõrge kivi otsas kahe tagumise jala pääle püsti tõuseb, et ringi vaadata, kas hädaohtu ligidal ei ole; aga ka tema hirmumine on tühine; ta läheb rahulise meelega kivi otsast maha ja heidab kivi äärde puhkama. Talvel, küünlakuul, tuleb hunt laisalt, murelise näoga läbi aia, uidab kõige kõrgema koha pääle, tõmbab nina nuusutades kärssu, kas mitte midagi kardetavat ligidal ei ole, istub siis hellalt pehme ja külma lume pääle maha ja vahib lootuseta ligema talu poole. Kõht on tal vaesel tühi; kahe talu koerad, väikesed karvanassid, on tal söödud, lambaid ta kätte ei saa: perenaine hoiab neid oma juures toa nurgas, kus nad teda iga hommiku igaüks oma tervitusega vastu võtavad. Kevadel käivad tedred siin hulgakaupa mängimas, kus ka kütt neid salaja hulgakaupa maha laseb.
William hakkas aia äärt mööda edasi kõmpima. Imestusega vaatas ta seda kidurat rukist. Niisugust suitsakat ei olnud ta veel iialgi näinud. „Mis leiba võib siit saada,“ mõtles ta. Lõuna poolt põllu otsast viis teda väikene teekene edasi. Kui ta natukene aega seda teekest mööda oli läinud, jõudis ta teise põllukese juurde, mis natukene suurem oli kui esimene; selle keskpaigas seisid talu hooned. Williami nägu lõi täiesti lahkeks; ta katsus ka vilistadagi, aga see ei läinud tal hästi korda: mokad olid hirmus kuivad, keel oli peaaegu suulae külge kinni jäänud.
Elumaja oli üsna viltu vajunud ja oli seda nägu, seda meeleäraheitlikku kurba nägu, mida nii sagedasti sõnadega „viimse tuhande pääl“ nimetatakse. Katus otsani sammeldanud, aukline, nii et vihma ajal ennemini lageda pääl seisa kui majas, milles läbijooksev tahmane vesi palju hullem on kui lageda pääl puhas vesi.
William astus õue. Muru pääl istus keskealine naisterahvas ja õmbles särki. Püssimeest oma juurde tulema nähes ehmatas ta ära. Nõel jäi poolde pistmesse seisma. William küsis rõõska piima, võid ja leiba. “Ehk andke, mis teil anda on,” lisas ta juurde, “ma olen hirmsasti nälginud.” Lahke perenaine ei küsinud ka enam selle järele, kes võõras oli, vaid läks silmapilk käsku täitma.
“Imelik,” mõtles ta, “et noorherra siia, meile, tuleb süüa küsima! Või jumal teda teab, kes ta on või kust ta on. Küllap on ehk see mõisa William, kellest ikka alati räägitakse.”
Perenaise äraolemise ajal vaatas William ringi. Otsekohe toa ukse ees oli haohunnik, mille kõrval kaks, kolm sületäit kasepuid maas oli, vist perenaisele leivategemise tarvis. Lõuna-lääne pool küljes olid karjalaudad – liig hää on küll nende tarvis niisugune nimi, mis kui risuhunnik välja nägid. Hariliku õlest katuse asemel oli kuuseoksi mädanenud roovilattide pääle pandud; all katuseräästas oli aga veel sammaldanud, mitmele korrale parandatud katust näha. Terve hoone oli ja vaatas nii hirmutavalt Williami poole, et see sugugi sellest aru ei saanud, kuidas loomi julgetakse sinna sisse lasta minna: ta kukub ju, kui mitte just täna, siis homme ometigi loomadele kaela ja matab nad kõik oma alla. Hommiku pool toa otsas oli rohuaedki – no jah, rohuaed, või tahab keegi temale vist teist nime anda? See oli väike platsikene, kus sirelid, toomingad, pihlakad, metsõunapuud, kreegipuud, kus päält vist küll ükski vilja ei ole saanud, ja tikerberi ning vahrakate põõsad segamini kasvavad, nagu oleks nad kõik ühesugusest seisusest ja sugulased olema, selle pääle vaatamata, et mõni nendest mõisa üleannetuma kärneripoisi “pika näppude” abil mõisa rohuaiast on välja antud, ja kus hulgast ka vana tuttav lepp uhkustades oma oksad vaataja silma ette välja sirutab. See platsikene ei taha iialgi muud nime kuulda kui rohuaed. Olgu küll, et platsikest ümberpiirav kuuseokstest aed mitmest kohast katki on, kust seapõrsad sisse poevad ja puude juurte ümber mulda kohendavad oma targa “rehknuti” järele, kusjuures neid ka vahel vana emis ise aitamas käib, aga siiski jääb platsikene ikka rohuaiaks ja võib uhkusega oma nime kanda.
“Noorherra, tulge nüüd sööma, toit on laual; aga, võib olla, teie ei julge ehk tuppa tulla, kardate kaela langema. See kartus on tühine; vanamees pani alles tänavu kevadel uued männipuu toed alla, seisab jälle tuleva kevadeni!”
Perenaine hakkas toa ukse poole minema; William astus temale järele. Vilu, poollämbunud õhk võttis teda läve pääl vastu.
Lugeja astub ehk esimest korda taluonnikese uksest tahtmata meie järel sisse.
Esikusse astudes seisab meie paremal pool kõrval uks, mis sahvrist, kus mõni piimapütt, silgukauss ja kuivanud leivakanikas hirmuga oma otsa ootavad, läbi kambri viib. Siit ei lähe aga meie mitte. Meie teeme auguga toaukse lahti ja astume üle uksepaku sisse. Seinad on tahmanud, ahi kui elevant vahib mustava lahtise kerisega vastu, mille suu ees paar suurt musta pada kookude otsas ripuvad. Aampalgid on süsimustad, mille pääl niisamasugused parred seisavad, mis rehe ülesahtmiseks tarvis lähevad. Põrand on muidugi savine, üksnes tegemise ajal hoolsalt siledaks tambitud. Siin toas on päälegi veel keskpaigas ümmargune koorega puust tugi, mille alumise otsa juures murusipelgad kihavad.
Läbi toa astusid nad kambrisse. Uks oli väikene, madal, et suits mitte rehekütmise ajal kambri ei tuleks.
“Olge hääd, istuge laua äärde,” ütles perenaine; ta oleks häämeelega juurde lisanud: “Leib ja või on värske, piim paks, löö kas lusikas sisse püsti,” aga ta sai veel sõnasabast kinni, meelde tuletades, et herrale ei tohi niisugust tühja lori ajada.
William istus laua äärde ja hakkas nälga kustutama.
Või, mis valge taldriku pääl oli, maitsis hää. Või kõrval seisid kaks, kolm silku, poolpunased, sirgelt nagu soldat kindrali ees. Kuid ühel, kurjategijal, olid lõuad lahti jäänud, ka teine silm oli temal pääst ära. See äratas Williami rinnus nagu halba tundmust: ta ei oleks tahtnud teda enam näha, aga iga kord, kui ta võid läks võtma, libisesid ta silmad nagu salaja, temale teadmata, purustatud silgupää pääle. Häämeelega tahtis ta teada saada, mis maik neil nii reas seisjatel loomadel peaks olema. Ta võttis ühe, aga mitte selle purustatud pääga, sellest hoidis ta hirmuga eemale, ja sõi; söömise juures tundis ta, et silgud ei olnud üksnes mitte tulitanud, vaid ka hapud, ehk nagu talumees ise oleks ütelnud – silkudel oli “toidu maik juures”.
Perenaine seisis kesk põrandat ja vaatas, kuidas noorherra sõi. Ta tahtis nooreherraga juttu teha, aga ei teadnud, mis asjast pääle hakata. Noorherra ei andnud temale aga palju aega mõtlemiseks, vaid küsis:
“Mis teie talu nimi on? Ma olen siit ümberkaudsed kohad kõik ammugi läbi käinud, aga siiski siin olen ma esimest korda.”
“Või noorherra ei teagi meie talu nime!” ütles perenaine pool imestades, nagu oleks nende talu nimi kõigile pidanud teada olema. “Meie talu nimetatakse Ussimäe taluks.”
“Ah, kas see ongi see Ussimäe talu, millest nii palju kõneldakse. Noh, siis olen ma seda nime juba ammugi kuulnud,” ütles William.
“Jah, eks meist kõneldakse ilmas muidugi palju, nagu mõnest imeloomadest, ehk võta kõik kinni, mis kõneldakse. Aga meie elame ikka edasi päevast päeva. Viimati käis armuline paruniherragi meid vaatamas, kuldaväärt herra, lubas meile uue elumaja ehitamiseks palke anda,