See raamat kuulub maailma, mida ma ise olen nimetanud Inimkonna Föderatsiooniks ja neid jutustab Föderatsiooni Julgeoleku kohalik abiline nii, nagu ta neist aru saab.
Samasse maailma kuuluvad veel 2001 aastal ilmunud Operatsioon „Ogaline Päike“ ja 2007 aastal ilmunud Keskpäevapimedus (mõlemad samuti kirjastuselt Fantaasia).
Raamatud on täiesti iseseisvad ja eraldi loetavad ning peale selle et mulle loomulikult meeldiks, et kõiki mu raamatuid loetakse ☺, lisab teiste läbilugemine detaile nende inimeste igapäevaelule ja taustainfot paikade kohta, mida jutustuses mainitakse.
Alustuseks – lapsed ja viirastused
Ükskord ilmus sir Chaterate kummalisima seltskonna saatel, keda ma tema seltsis nägema olen juhtunud, kuigi olen tolle võõrplaneetlase puhul küll paljuga harjunud. Kõigepealt viis teismeliseeas olevust, nende hulgas selgelt eristatavalt kaks paari, ühed minu arusaamist mööda lisaks veel õde ja vend, mis aga ei takistanud neid kõiki suhteliselt suvalistes kombinatsioonides seksiga tegelemast. Siis paar virtuaalisikut, kes olid mulle raskesti mõistetavatel põhjustel suhteliselt kontrollimatud. Üks neist – punapäine mõrd – oli kõige närvilisem ja halvema suhtumisega indiviid, keda kunagi näinud olen; ammendasin tema puhul korduvalt oma standardkeele sõimusõnade tagavara, enne kui tal minu vastu mingigi respekt tekkima hakkas. Teine – ilmselt pealiku kauge sugulane – oli enne kolmandat, päriselt kohal olevat Heseddat olnud viienda lapseohtu plika kaaslane ja punapäisel mõrral oli omakorda temaga kunagi midagi olnud. Ehk, arvestades ka laste suhetepundart, toimus mõisas täiemõõduline latino-soap, ja muidugi polnud ka kõik muu üldse mitte korras – sir Chaterate oli tookord nii halvas tujus, et isegi portselanile maalitud lilled närtsisid, kui ta neid pikemalt vaatas.
See lugu – nagu kõik ta lood – on kildhaaval kokku pandud ta juttudest ja arhiivimaterjalidest, niipalju kui ma neid mõista suudan. Selle loo puhul rääkis ta muide tavatult palju – vist tahtis ta asjad enda jaoks selgeks mõelda ja leidis nii end neid mullegi selgitamas – ning osa neist sobivad peaaegu töötluseta seda lugu koos hoidma.
Zätereit 1:
Kus siin lähim lasteaed on?
Kes kelle juures parasjagu on? Tegelikult ma ei taha teada…
Ka mulle käivad need virtuaalsed närvidele, ma tean! ‚Virtuaalisik’ tähendab isiksusesarnast tervikut ja selle juurde käib hunnik mõisteid ja kontseptsioone, mida Maal ei tunta. Teatud tingimustel – enamasti on tegija oma isiku vastavalt häälestanud – saab virtuaalisikut käivitada vaid nii, et see on lokaalvõrgu piires kontrollimatu. Tuleb leppida.
Ühe ma jätan sulle seltsiks, muide. Mitte et tast tüli oleks. Abi võib temast küll olla, eriti kui sa tahad küsida midagi sellist, millele kohalik aru vastata ei oska. Ta unistus muidugi ilmselt polnud raamatukoguhoidjana lõpetada…
Kas tead, ma leidsin taevataguse maa – paradiisi. Ent nagu… mis nimi sel siin planeedil oligi… jah – yin ja yang. Niisiis, nagu yin’i ja yang’i ringides, on see teisest vaatenurgast tegelikult põrgu ja mul on hirm.
Hirm mitte iseenda pärast või mingi füüsilise ohu ees, niipalju peaksid sa mind tundma. Hirm vale otsuse ees. Saad aru – sellest tuleb üks suuremat sorti jama ja ma ei tea, kuidas oleks õigem käituda.
Ma pean mõtlema. Ma tean nüüd vastust, kuhu on kadunud siit galaktikasektorist kõik tsivilisatsioonid viimase miljardi aasta jooksul. Aga ma tean ka, kui vähesed nõustuvad minu interpretatsiooniga. Mis sest, et esimesed märgid juba paistavad, ja seda isegi ilma täheväravateta.
Täheväravad! See on teine suur probleem… Seda enam, et neid ei tohiks olemas olla. Aga on.
Ja siis muidugi Impeerium. Föderatsioon ei ulatu Tau Sõrmuseni – nii seda paradiisi kutsutakse. Ja Impeerium ise on teinud peaaegu kõik endast oleneva, et probleemi mõistuspärased lahendused võimatuks muuta.
Sel lool on palju algusi, mis on otsapidi nüüd siia kokku jooksnud, kuid muidugi algas kõik palju varem…
Ma tean, mida tahab öelda mu läbipaistev kaaslane! Ära vaidle – kuigi siia on juba 400 aasta eest pandud projektorid, mis isegi viie sammu pealt võivad ära petta, paistavad otse selja taga olevad tuled sinust läbi.
‚On alati kestnud’ on mõttetu sentents. Me teame peaaegu kõike… ainult mis me selle teadmisega peale hakkame? Ent kuna sul tundub olevat tahtmine õiendada, võime sama hästi alustada sinust…
Hesedda tee 1 – Vanad sõbrad
Neid oli neli, kaks noormeest ja kaks neidu, kõik silma järgi alla kahekümne, kõik hästi hoolitsetud, isegi pisut ebasündsalt kenad, kõrgklassile kohaste soengute ning pigem ehetega sarnanevate infoülekandjatega, mis kontaktivabade pistmikega kolbasiirikute külge käisid. Tuhme hallis maani ulatuvas kapuutsiga rüüs inimesi, kes nende selja taga seisid ja aeg-ajalt omavahel kohti vahetasid, oli samuti neli. Neli boksi, milles noored istusid, olid pealtnäha täiesti ühesugused, meenutades mingi lennumasina simulaatorit – seda need olidki, ja paistis, et nad võitlevad kellegagi. Siin-seal valgus ekraanidel laiali tuli, kuid vaikust häirisid vaid aparaatide tasased häiremärgendid. Neil ei paistnud hästi minevat, sest staatusedispleidel, mida vaid seisjad näha võisid, oli vastase tabamuste tulbad palju kõrgemad kui nende endi omad. Nad paistsid lõpuks mingist pilvest välja murdvat ning mõnda aega virvendas ekraanidel vaid tähekirjaline tühjus koos kaugete objektide määrangutega.
Üks tagapool seisvatest meestest kortsutas kulmu ja vaatas teiste poole, nähes aga nende segadust, tõstis käe korraks meelekohale ning nüüd nägid ka teised õppejõud temale määratud kirja „Sidekutsung: peamaja.” Nad vahetasid pilke ja kehitasid õlgu, mees tõstis käe meelekohale ja hajus.
Ta leidis end avaral rõdul, mis kõrgus rohelusse uppuva linna kohal. Ta torutas ninasõõrmeid ja korraks virvendasid tema ees kirjad ning viirastus hall hämaralt valgustatud tuba.
„Professor Feree – ja oma vanade trikkidega. Kas see ei peaks olema keelatud – kasutada peamaja seadeid ülekirjutavaid programme ja peegelduvat jälitust?” kuulis ta kellegi häält ja avastas siis ühe keskealise mehe eemal tugitoolis lebasklemas.
„Viitseadmiral Immodireu.” Kerge kummardus. „Ma olen Harmannani Sõjaväeakadeemia õppejõud ja mul on spetsiifilised korraldused oma privaatsuse kaitsmiseks, mis peaks tagama nii minu äraostmatuse kui mu teadmiste püsimise impeeriumi hüvanguks. See, et ma tunnen keskmisest paremini arvuteid ja kontrollin kõiki pöördumisi põhjalikumalt, peaks andma märku mu pühendumusest ja kvalifikatsioonist.” Mehe hääl oli mõõdetud ja rõhutatult emotsioonitu. Ta oli endiselt maani ulatuvas hallis hõlstis, kuid kapuuts, mis enne oli varjanud suuremat osa ta näost, oli nüüd kadunud. Ta lükkas mantli pisut tagasi, ja seisis seal – sooniline, kõhn, rühikas, kuid pisut väsinud ja blaseerunud moega üleviiekümnene sõdur.
„Kuidas mu hoolealustel läheb?” lõikas teine kannatamatult. Ta oli mundris, mis hakkas talle väikseks jääma – eriti kõhust –, ta silmanurkades olid kurrud ja lõdva suu ümber teravad vertikaaljooned.
„Mitte eriti hästi. Eksam veel käib ja ma peaksin seda jälgima.”
„Ma ei pea sind pikalt kinni. Ma tahtsin lihtsalt üle küsida, kuidas neil läheb. Neil on ees lootusrikas tulevik. Kuid palju sõltub tänastest tulemustest. Ma tahaksin, et sa mõistaksid vastutust.”
„Ma mõistan vastutust. Ma olen samuti pisut mures. Me ju rääkisime sellest – kuigi nad ehk tulevikus pühenduvad rohkem juhtimisele, ei ole reegleid meie välja mõelnud. Ma soovitasin harjutada. Ja kui vaja, fokuseeruda. On nad seda teinud?”
Mees tugitoolis mõõtis teist pika arupidava pilguga. „Mulle tundub, et nad fokuseerusid Kraig-Vulfi missioonile…” Ja kui teine vaikides kummardas, mühatas ta lisaks: „Soovin edu,” ning langetas pilgu.
Teine kummardas ja hajus enne, kui selle õieti lõpetas. Ta leidis end tagasi teiste keskelt ja küsivate pilkude fookusest. Ta krimpsutas nägu ja astus ühe monitori juurde, luges kiiresti ja kirjutas siis paar rida. Teistest kaks noogutasid taibates, vahetasid omavahel pilgu ja kehitasid õlgu, neljas vaatas kõiki ülejäänut kolme sõjakalt, ent kui teda ignoreeriti, keeras demonstratiivselt selja.
Eksamitegijad