Elus võime me kas püüelda iseenda unistuste poole või täita teiste omi. Kuid tõeliselt elusana tunneme end vaid oma unistuste suunas liikudes. Liiga paljud meist ei mõista, et unistuste tõeks saamine ei sõltu juhusest, vaid meie valikutest. Peep Vainul on erakordne võime panna meid mõtlema küsimuste üle, mis on elus tõesti olulised. Soovitan seda ülimalt loetavat ning sisekaemuslikku raamatut soojalt inimestele, kes on valmis oma valikuid ise tegema.
Lugedes seda raamatut, tekkis mul tunne, et olen viimastel aastatel unustanud teha midagi tähtsat – leida aega selleks, et analüüsida oma rahulolu KÕIGI eluratta eri osadega ja panna paika plaan, mida ja kuidas ma tahan oma elus saavutada. See raamat on lihtne ja tõhus tööriist, mis näitab kätte, mida meil on vaja teha, et saavutada rahulolu oma eluga ja kogeda õnne.
Võtke mikrobuss. Värvige see lilleliseks. Laadige bussi muusikat, külmi jooke, häid sõpru, raamatuid, kitarr, vanad National Geographicud ja sõitke Alaskalt Cape Horni. Ei taha! Aga mida te siis õigupoolest tahate? See raamat on nii nendele, kes on end nurka mänginud, kui ka nendele, kelle paljud võimalused on nende pea segi ajanud. Peep on hea mees. Ta on lihtne. Ta aitab masenduse vastu. Hea, kui on selliseid sõpru.
“Kõige tähtsam küsimus” on hea õppematerjal kõigile, kes soovivad oma unistusi ka tegelikult teoks teha. Raamat on heaks juhiseks ning julgustuseks, kui soovid teha oma elus mingeid olulisi muudatusi, kuid seejuures kipud endas kahtlema. Soovitan soojalt.
See tempokas raamat annab ideid ja tekitab sisekaemusi, mida saad kohe kasutada oma elu igas valdkonnas senisest suurema edu ning õnneni jõudmiseks.
Pean Peepu oma sõbraks. Selle raamatu toon selgitab, mispärast. Võime ühendada edasipüüdlikkus peaaegu valuliku siirusega on harukordne anne.
Peep Vain suunab meid endale esitama tavalisi, kuid seejuures põhjapanevaid küsimusi selle kohta, mida me elus tegelikult tahame. Need küsimused aitavad Sul oma mõtteid ja soove maksimaalselt ära kasutada – et väsimatult püüeldes kujundada ning luua just sellist elu, mis vastab Sinu kõige peidetumatele, siiramatele ja rahuldust pakkuvamatele taotlustele.
Andekas koolitaja Peep Vain soovitab temale omasel ausal moel esitada endale ainult üks lihtne küsimus: mida ma tegelikult (elust) tahan? Sellele vastata on esialgu raske. Autor on sama küsimuse käes kauem vaevelnud ja praktilise õpetuse kaudu suunab ta meid vastuseni. Ta õpetab meid unistama suurelt, mõtlema selle üle, mida meile päriselt meeldib teha, mida me tahame elus saavutada, kuidas seada endale eesmärke ning kõike seda nautida ja osata samal ajal olla ka õnnelik. Ta paneb märkama, et kui me tõesti teame, mida tahame, siis tavaliselt nii lähebki.
Vain sunnib raamatut lugedes endaga avameelne olema. Ta teab vastust küsimustele, missugust elu Sa endale tahad, mis on Sinu jaoks kõige tähtsam, mis Sulle rõõmu teeb ja kuidas on võimalik selleni jõuda, ka siis, kui Sa pole temaga isiklikult kunagi kokku puutunud.
Peep Vain avab selles raamatus oma inimlikumat poolt ning näitab, kuidas ta seda, mida teistele õpetab, enda probleemide lahendamisel kasutab. Ta räägib lahti maailma enda ümber ja annab eluks praktilisi soovitusi. Hea lugemine neile, kes hindavad teiste kogemusest õppimist.
Saateks
Raamatud jaotuvad peamiselt kolmeks: ühtede lugemine piirdub põgusa tutvumise või paari peatükiga, teised loed korra läbi ja jätad siis riiulisse ning kolmandad loed kapsaks, sest ühest korrast ei piisa. Kipun arvama, et Peebu raamat võib paljudel töölaudadel või öökappidel muutuda just kapsaks. Sest see on ärategemise raamat. Sellest võib saada ka treeningupäevik, mis hoiab õigel teel ja innustab minema lõpuni. Eriti just noortele elluastujatele või oma elus nn nullpunkti jõudnutele, kelle puhul ootab vastust kõige tähtsam küsimus.
Läänemaailmas on mõeldamatu, et mõni ettevõte, organisatsioon või asutus toimiks ilma eesmärgita. Eesmärkide seadmisest algab tee edule ja edu viib uute eesmärkide seadmiseni. Isiklikus elus sihtide seadmist peetakse tihti aga tarbetuks või isegi kohatuks. Selles teoses aitab Peep meil paremini mõista, miks algab tegelik edu ja rahulolu just küsimusest: mida mina tegelikult tahan?
See raamat ei ole teoreetiline lugulaul ega nn ameerikalik eneseabi, mis tundub ühele korralikule põhjamaalasele liiga sillerdav ja õõnes. Siit leiab asjalikke näpunäiteid hoopis see, kes tahab saada oma sihtide elluviimise meistriks. Peep on treener neile, kes hindavad elu ja ennast piisavalt palju, et mitte lasta ajal niisama mööda voolata. Treeneri roll on vaheda piigiga (s.t sulega) torkides äratada meid igapäevaelu uimastavast, kuid rahutuks tegevast lummast.
Püsivus, sisemine jõud ja katkematu jonn on need eestlaslikud omadused, mille väärtuse Peep taas kilbile tõstab. Niisama saavutab välist edu vaid õnneseen. Kuipalju neid siis ikka on? Tegelik edu nii tööl, kodus kui ka isiklikus arengus nõuab aga midagi samasugust, nagu on vaja olümpiamängudele jõudmiseks. Vaja on sihile viivat pingutust. Kuid just nutikat, elujaatavat ja energilist pingutust, mis võib meie ellu tuua rohkem selgust ja värvi.
Tea, mida sa tegelikult tahad, ja suuda seda ka ellu viia – see on Peebu lihtne sõnum. Lihtsaid tõdesid ei ole aga lihtne sõnastada. Hea oli avastada, et lisaks kõnele suudab Peep seda ka kirjas.
Selles teoses räägib praktiline mees Peep Vain sinuga praktilistest asjadest. Kuula ta ära ja siis otsusta, mida teed edasi. Ehk nagu ta ise ütleb: tee lõpuni minekust harjumus.
Algus
Hea lugeja! Neli aastat tagasi alustasin „Kõige tähtsama küsimuse” kirjutamist. Olin raamatu kirjutamisest mõelnud kolm-neli aastat, kuid tegudeni jõudsin alles 2007. aasta sügisel.
2004. aastal olin kirjutanud valmis müügist kõneleva raamatu esimese peatüki. Paraku kaugemale ma ei jõudnud. Raamatutega on vist nii, et nad sünnivad alles siis, kui autoril on tõeline vajadus midagi öelda. Tagasi vaadates näib, et toona polnud mul suurt tungi (rääkimata tõelisest kõrvetavast seesmisest missioonist) midagi müügi teemadel öelda. Olin müügist ja sellega seonduvast üsna tüdinud. Viimase pika müügikoolituse olin teinud juba paar aastat varem. Küllap sellepärast asi soiku jäigi.
2007. aasta hilissuvel olid asjalood juba teisiti. Olin juba neli aastat edukalt teinud „Saavutama õppimise” koolitusi – Eestis, Lätis ja Leedus rohkem kui 3000 inimesele. Mida aeg edasi, seda enam nägin, kui suurt väärtust loob inimestele positiivses ja toetavas keskkonnas kolm päeva iseendale, et mõelda läbi oma sügavamaid soove, unistusi ja tahtmisi ning teha otsuseid ja plaane nende elluviimiseks. Sain kümneid kirju inimestelt, kes olid oma mõtted ka teoks teinud ning seeläbi oma elu paremasse tasakaalu pannud. Kõik see ajendas mind tahtma teha „Saavutama õppimise” ideid kõigile kättesaadavaks. Sõbrad küsisid, kas ma ei karda, et kui kõik raamatusse kirja panen, siis ei tule enam keegi mu koolitustele. Vastasin, et ei karda. Vastupidi – uskusin, et need, kellel raamatust kasu oli, tulevad kunagi ka koolitustele.
Õnneks olin aasta varem saanud tuttavaks inimesega, tänu kellele alustasin raamatu kirjutamist. Teda tuntakse Eestis Vello Vikerkaare nime all. Istusime ühel augustiõhtul Pirita jahtklubi õues, sõime ning rüüpasime õlut. Tema sõnum mulle oli lihtne: „Sa pead selle raamatu valmis kirjutama. Inimesed vajavad seda. Sa ise vajad seda!” Lühidalt, lasksin tal end ära rääkida ning oktoobris 2007 tegin asjaga algust. Olen hiljem naljaga pooleks öelnud, et kui ma oleksin teadnud, kui suur (ja kui raske) töö on raamatu kirjutamine ning kirjastamine, siis poleks ma seda ilmselt ette võtnudki. Ütlen
„naljaga