Riia koerad. Henning Mankell. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Henning Mankell
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежные детективы
Год издания: 2014
isbn: 9789985331026
Скачать книгу
p>

      1

      Veidi pärast kella kümmet hommikul hakkas lund sadama.

      Kalapaadi roolikajutis tüüri juures seisev mees vandus. Ta oli raadiost kuulnud, et hakkab lund sadama, kuid ta oli lootnud enne Rootsi randa saada, kui tuisk tema kohale jõuab. Poleks ta eelmisel õhtul Hiddensee juures hilinenud, oleks Ystad praegu juba paistnud ja ta võinuks suuna mitu kraadi ida poole võtta. Nüüd oli tal veel tervelt seitse meremiili sõita ning lumetormi ägenemise korral peaks ta laeva triivpakki panema ja paremat nähtavust ootama jääma.

      Ta vandus veel korra. Koonerdamine ei ole kokkuhoid, mõtles ta. Ma oleksin pidanud tegema nii, nagu juba sügisel plaanisin. Oleksin pidanud uue radari ostma. Mu vana Decca ei ole enam usaldatav. Oleks tulnud osta mõni uus Ameerika mudel. Aga ma olin liiga kooner. Ja ma umbusaldasin idasakslasi. Ma polnud kindel, et nad mind alt ei vea.

      Tal oli ikka veel raske mõista, et riiki, mida nimetati Ida-Saksamaaks, polnud enam olemas. Et üks terve rahvas, idasakslased, oli lõpetanud eksisteerimise. Üleöö oli ajalugu oma piire korrigeerinud. Nüüd oli lihtsalt Saksamaa ja keegi ei teadnud, mida nende kahe rahva siitpeale ühine argipäev endast tegelikult kujutama hakkab. Alguses, Berliini müüri äkilise kokkuvarisemise järel, oli ta tundnud rahutust. Tähendas see suur muudatus, et tema tegevusel kaob põhi alt? Kuid ta Ida-Saksa koostööpartner rahustas teda. Lähemal ajal ei muutuvat miski. Võimalik, et muudatused toovad endaga kaasa hoopis uusi võimalusi.

      Lumesadu tihenes ja tuul pöördus lõuna-edela suunda. Ta süütas sigareti ja kallas kohvi tassi, mille jaoks oli kompassi kõrval spetsiaalne hoidja. Soojus roolikajutis pani ta higistama. Diisliõli hais tungis ninna. Ta heitis pilgu masinaruumi poole. Jakobson norskas all. Suur varvas vaatas villase soki august välja. Las magab pealegi, mõtles ta. Kui laev triivpakki panna, peab ta valvekorra üle võtma, et mina mõne tunni puhata saaksin. Ta rüüpas leiget kohvi ja mõtles jälle eelmisele õhtule. Neil oli tulnud oodata üle viie tunni väikeses lagunenud sadamas Hiddensee lääneküljes, enne kui veoauto pimeduse varjus kaubaga kohale logistas. Weber väitis, et hilinemise põhjustas mootoririke. Iseenesest võis see ju tõsigi olla. Veoauto oli vana ümberehitatud sõjaväemasin ja ta oli korduvalt imestanud, et see veel üldse sõitis. Kuid samas ta kahtlustas Weberit. Ehkki Weber polnud teda kunagi petnud, oli ta ikkagi otsustanud teda nüüd ja edaspidi kahtlustada. Selline ettevaatusabinõu tundus hädavajalik. Kraam, mida ta iga kord idasakslastele laevaga üle vedas, oli siiski väga hinnaline. Kaks-kolmkümmend komplekti arvutiseadmeid, sadakond mobiiltelefoni ja sama palju autostereoraadioid. Iga reis tähendas vastutust miljonilise summa eest. Vahelejäämise korral ei suudaks ta end süüst puhtaks rääkida. Samuti ei oleks tal Weberi poolt mingit abi loota. Selles maailmas, kus tema elas, mõtlesid kõik vaid iseendale.

      Ta kontrollis kompassil kurssi ja korrigeeris seda paari kraadi võrra põhja poole. Logi näitas, et kiirus oli stabiilselt kaheksa sõlme. Ikka veel jäi sinna kuus meremiili, kus Rootsi rand paistma hakkaks ning ta kursi Brantevikile võiks võtta. Praegu ei näinud ta enda ees midagi peale sinihallide lainete. Lumetorm paistis aga hoogu üha juurde saavat.

      Viis reisi veel, mõtles ta. Siis on see möödas. Siis on mul mu raha käes ja ma võin uttu tõmmata. See mõte pani ta naeratama ja ta süütas uue sigareti. Varsti jõuab ta oma eesmärgini. Varsti jätab ta kõik seljataha ja reisib kaugele Porto Santosele ja avab seal oma baari. Peagi ei tarvitse tal enam külmetada siin roolikajuti tuuletõmbuses, Jakobson all räpases masinaruumis norskamas. Ta ei teadnud isegi täpselt, mida see uus elu endast kujutaks. Kuid sellegipoolest igatses ta selle järele.

      Järsku lumesadu lakkas, sama äkitselt kui oli alanudki. Esmalt ei söandanud ta oma õnne uskuda. Kuid siis ta veendus, et lumehelbeid tõepoolest ei hõlju enam ta silme ees. Võib-olla ma siiski jõuan, mõtles ta. Ehk kaugeneb lumetorm meist alla Taani suunas.

      Ta kallas endale veel kohvi ja hakkas endamisi vilistama. Roolikajuti seinal rippus kott rahaga. Jällegi kolmekümne tuhande krooni võrra lähemale Porto Santosele, sellele väikesele saarekesele Madeira külje all. Tundmatule eesootavale paradiisile…

      Ta rüüpas parajasti leiget kohvi, kui silmas kummiparve. Poleks lumesadu nii ootamatult järele jäänud, ei oleks ta seda iial märganud. Nüüd ulpis see lainetel üles-alla kõigest viiskümmend meetrit pakpoordist eemal. Punane päästeparv. Ta nühkis kuuekäisega aknaruudu aurust puhtaks ja kissitas silmi, et parve terasemalt silmitseda. See on tühi, mõtles ta. Mõne laeva küljest lahti pääsenud. Ta pööras rooli ja vähendas kiirust. Diiselmootori häälemuutus ajas Jakobsoni üles. Ta pistis oma habetunud näo masinaruumist välja.

      „Päral?” küsis ta.

      „Pakpoordis on üks parv,” ütles mees rooli juures, kelle nimi oli Holmgren. „Mõtlesin, et me võiksime selle pardale võtta. See on oma tuhat krooni väärt. Juhi sina, ma võtan pootshaagi.”

      Jakobson asus rooli juurde, Holmgren tõmbas mütsi kõrvadele ja väljus kajutist. Tuul lõikas näkku ning kaitseks lainete eest hoidis ta kõvasti reelingust kinni. Parv tuli aeglaselt lähemale. Ta hakkas pootshaaki kajutikatuse ja vintsi vahelt lahti päästma. Sõrmed muutusid külmunud sõlmi kiskudes kangeks. Viimaks sai ta pootshaagi kätte ja pöördus ümber.

      Ta jahmatas. Parv oli nüüd laevakerest vaid mõne meetri kaugusel ning ta taipas, et oli eksinud. Paat ei olnud tühi. Selles oli kaks inimest. Surnud inimest. Kajutist kostis Jakobsoni arusaamatu hüüatus. Ka tema oli avastanud, mida paat sisaldas.

      Holmgren ei näinud surnud inimesi esimest korda. Nooruses sõjaväes teenides oli ühe manöövri ajal suurtükk plahvatanud ja neli tema kaaslast tükkideks rebinud. Hiljem, pikkade kalurina töötatud aastate jooksul, oli ta näinud randa uhutud või vees ulpivaid surnukehi.

      Paadis oli kaks meest. Holmgrenil käis kohe peast läbi, et nad olid iseäralikult riides. Need ei olnud kalurid ega meremehed. Mõlemal oli ülikond seljas ja lips kaelas. Nad lamasid ühteliibunult, justnagu oleksid nad püüdnud teineteist selle paratamatuse eest kaitsta. Ta püüdis ette kujutada, mis nendega juhtuda võis. Kes nad olid? Samal hetkel tuli Jakobson roolikajutist välja ja jäi tema kõrvale seisma.

      „Pagan võtaks,” ütles ta. „Mida me, kuradi päralt, nüüd siis teeme?”

      Holmgren mõtles kiiresti järele.

      „Mitte midagi,” vastas ta. „Kui me nad pardale võtame, tuleb meil vastata tervele reale ebameeldivatele küsimustele. Me pole neid lihtsalt näinud. Tuiskab ju.”

      „Kas jätame nad siis niisama triivima?” küsis Jakobson.

      „Jaa,” vastas Holmgren. „Nad on surnud. Meie ei saa siin midagi teha. Ja mina ei taha, et mul tuleks vastust anda, kust me selle laevaga teel olime. Või sina tahad?”

      Jakobson raputas ebalevalt pead. Vaikides silmitsesid nad surnud mehi. Holmgren mõtles endamisi, et mehed olid noored, vaevalt et üle kolmekümne. Nende näod olid kaamed ja tardunud ning Holmgren tundis, et ta väriseb.

      „Imelik, et parvel ei ole nime,” ütles Jakobson. „Milliselt laevalt see pärit on?”

      Holmgren võttis pootshaagi ja manööverdas parve nii, et nad võisid seda igast küljest silmitseda. Ta tõdes, et Jakobsonil oli õigus. Ei mingit nime.

      „Mis pagan võis küll juhtuda,” pomises ta. „Kes nad on? Kui kaua nad on siin juba triivinud? Ülikonnas ja lipsus?”

      „Palju siit Ystadini on?” küsis Jakobson.

      „Kõva kuus meremiili.”

      „Me võiksime neid ju rannale veidi lähemale vedada,” pani Jakobson ette. „Nii et nad triivivad randa kusagil seal, kus nad üles leitakse.”

      Holmgren mõtles veel kord järele. Mõte neid sinna niisama maha jätta oli eemaletõukav, seda ei saanud ta eitada. Samal ajal oli aga parve slepis vedamine seotud riskiga. Mõnelt praamilt või kaubalaevalt võidi neid märgata.

      Ta kaalus poolt- ja vastuargumente.

      Siis tegi ta kärme otsuse. Ta vabastas kinnitusköie, kummardus üle reelingu ja sõlmis selle parve külge. Jakobson seadis kursi Ystadile ja Holmgren pingutas köit, kuni parv jäi kalalaevast kümne meetri kaugusele, nii et see enam vastu vindi tekitatud lainemurdu ei põrkunud.

      Kui Rootsi rannajoon ähmaselt paistma hakkas, lõikas Holmgren kinnitusköie läbi. Parv kahe surnud mehega kadus kiiresti kalalaeva taha kaugusse. Jakobson võttis