Tähetund. Betti Alver. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Betti Alver
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Поэзия
Год издания: 0
isbn: 9789949530915
Скачать книгу
p>Betti Alver

      TÄHETUND

      TÄHETUND

      Mis küsib elulahkmel heitlik maru!

      Kuid sina enesele annad endast aru.

      Ja olgu öö kuitahes pikalt pime –

      sa otsaeest ei pühi oma nime.

      Puulehtki vaatab valgust, vajub vette

      koos teistega. Ja siiski omaette.

      Sul puudub sirav siht? – Eks mine

      ja taipa, mis on aina tarbimine.

      Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi?

      Miks julm ei olda iial juhtumisi?

      Miks lillekiivrid roostega ei kattu?

      Miks elu tähetund on kordumatu?

      Miks tulukene tuisuööde kestel

      ei kustunud, ei kustu inimestel?

      Eks küsi endast parematelt.

      Eks küsi surnutelt. Ja elavatelt.

      Kuid ära iial küsi kaduvikult

      sa enam neid, kes läksid juhuslikult

      kottpimedasse läbi leeteluha.

      Oh usu, nendele on ükstapuha,

      kas laevamees kord sõudis laternata

      nad kaotsi meelega või kogemata.

1965

      TUHM KALENDER

      PEDJA

      Seal, kus pööriputk ja loogas pajud

      peegelduvad Pedja mustas vees –

      sinna jooksen ikka pakku ajul,

      kui mu hinges umbne viha keeb.

      Kas mind rõhub ahas toakoobas,

      rasvaving ja haisev murulauk,

      elu rammalt, loiult roomav roobas,

      nurjund ootus, hargnev sukaauk –

      Pedja! Pedja! sinu kaldaliiva

      tallad tambivad siis tusapalangu,

      sinu öised, laisad lainetiivad

      viivad minema mu vihavalangu.

      Mul on äkki võlusõnu üleliia,

      imet sõrmedes kui hanges lund.

      Piilun võimatusi sinna-siia,

      kuni huugama lööb hommiktund.

      See on vabrik teispool lubjakuuri,

      kaugest metsast tõuseb õhkuv kirm.

      Jooksujalu tõttan jälle puuri,

      hinges vastse päeva vastne hirm.

      Jälle tahmana mu peale viha vajub,

      tuhm kui tuhk, ma sorin tuhka lees.

      Mina?.. Ei, ma olen seal, kus loogas pajud

      peegelduvad Pedja mustas vees.

1931

      ÄKKI ILM LÄKS SULALE

      Äkki ilm läks sulale,

      tuisk lõi valgeks linna.

      Võtsin uued kindad käest:

      milleks, milleks minna?

      Heitsin nurka kübara,

      mantli tuvihalli,

      mähkisin end üleni

      punasesse salli.

      Vanaema oli noor,

      kui neid lõngu keris.

      Nüüd ta kondid kõdunend,

      rätik ent kui veri.

      Narmad nagu helmeread

      minu randmel kõhnal.

      Tunnen, ihust kahvatust

      hoovab mullalõhna.

      Äkki ilm läks sulale,

      tilgub räästakallak.

      Raban rõivad, kindad maast,

      jooksen trepist alla.

1931

      KAKS KEVADLAULU

1

      Naerma peaksin mina nüüd,

      naerma, et aken põruks!

      Ent tummalt ma ootan hommikut,

      suu ümber nutuvõru.

      Issand! kuskil aosinetuses

      seisavad noored, niisked kased,

      kuskil murduvad praegu tammid,

      suitseb tõrvane kütisease,

      kuskil nagisevad puukodarad,

      vajudes rummuni lumevette,

      kuskil… oh, miks mina istun siin,

      vahtides süngelt enda ette?

      Nüüd mina tunnen, kõik oli tuhk,

      mida otsisin lõõmavas innus.

      Milleks minule kirevad uimad,

      petlikud rannad, lilled ja linnud?

      Maanteele nüüd kisub mu süda –

      seni sihitult hulkuda tahan,

      kuni jahedad kevadvihmad

      pesevad silmist nukruse maha.

2

      Kevad piirand selle linna,

      tuultel’ vastu ruttan.

      Kõik nüüd mulle vend ja sõsar,

      tahaks laulda, nutta.

      Roimar nelja täägi vahel –

      peidad silmi, kõrvu.

      Ah, nii tihti mustal tunnil

      seisime ju kõrvu.

      Valemängur, laadaline,

      parkal, kingsepp, varas –

      igamees mul täna sõber,

      iga iste paras.

      Naine närbuv sünges majas –

      ehid kõhnu õlgu.

      Nõnda palju, hirmus palju

      olen sulle võlgu.

      Kellele teind elu liiga,

      joomar, pätt ja lurjus –

      võtke, võtke minu süda,

      rüübake end purju!

1932

      SUVI

      Taeva silmad on mu kohal

      sügavad ja hellad.

      Kõrgel rohelises kuplis

      löövad metsakellad.

      Suvi sammub üle põllu,

      juustes viljakõrred,

      mullas kobrutades käivad

      suured pulmatõrred.

      Mõdupiisku pillab õitest

      ristik mesirõske.

      Maasikatel magus veri

      valgub ühte põske.

      Õnnekruusid