Onu Alberti aeg ja ruum
Onu Alberti aeg ja ruum
Russell Stannard oli Milton Keynesi Avatud ülikooli füüsikaprofessor. Tehes uurimistööd kõrge energia füüsika vallas, on ta palju reisinud nii Euroopas kui ka USA-s. 1986 sai ta Templetoni auhinna ja töötas aasta külalisuurijana Ameerika Ühendriikides Princetonis Teoloogiauuringute Keskuses. Hiljuti sai ta OBE-auhinna saavutuste eest füüsikas ja loodusteaduste propageerimisel.
Ta on abielus, peres on neli oma last ja kolm kasulast. Ta usub, et füüsika aluseid tuleb tutvustada lastele erutavas ja arusaadavas vormis. „Onu Alberti aeg ja ruum” on R. Stannardi esimene raamat noortele lugejatele ja see on kandideerinud Whitbreadi auhinnale lastekirjanduse kategoorias.
See on küll lugu, kuid mitte päris tavaline. Ehkki Onu Alberti ja Gedankeni seiklused on vaid kujuteldavad, on ruum ja aeg tõepoolest nii ebatavalised, nagu siin kirjeldatud.
Esimene peatükk
„Kaalikas tahab, et me teeksime ühe uurimistöö,” teatas Gedanken.
„Kaalikas?” kordas onu Albert.
„Härra Kaalikas, meie loodusteaduste õpetaja. Me peame valima mingi teadusteema,” selgitas tüdruk tähtsal ilmel, „ja siis seda uurima…”
„Uurima?” hüüatas onu Albert ja oli just niisuguse näoga, nagu purskaks ta kohe naerma.
„Just,” jätkas Gedanken väärikalt. „Me peame seda uurima ja tulemustest referaadi kirjutama.”
Mossis näoga tonksas ta jalaga kivi – kõvasti. Jalas olid tal tennised, nii et ta sai haiget. Kuid ta ei näidanud seda välja. Onu meeldis talle küll väga, aga vahetevahel oskas ta olla nii ärritav. Tüdruk lootis ühel päeval saada sama kuulsaks teadlaseks nagu onu ja seepärast oli ta arvanud, et need uudised teevad onule heameelt. Nüüd soovis ta, et oleks hoopis koju televiisorit vaatama jäänud.
Tüdruku pettumust tajudes tõttas onu Albert vabandama.
„Vabanda. See on veidi… Noh, kui mina koolis käisin, meie ei teinud seda sorti asju. Mis su teema on?”
Gedanken kehitas õlgu. „Ma pole veel otsustanud. Alison teeb dinosaurustest. Frances Alexandra midagi vulkaanidest. Kaalikas räägib, et mina võiksin teha teemal „Energia kodus” – topeltaknad, elektrihambaharjad ja muu selline. Aga ma ei ole kindel. Tahaksin teha midagi tõeliselt huvitavat.”
Nad jõudsid parki ja onu Albert istus rahulolevalt pingile. Gedanken tegi sama. Koos silmitsesid nad taevast. Oli kena tähine õhtu.
„Kas pole ilus,” alustas onu Albert. „Tead, kui ma olin poisike, mõtlesin, kui kaugel need võiksid olla – ma pean silmas tähti. Mõtlesin, et need on väikesed lambid, mis on kinnitatud toreda suure kupli siseküljele. Ühel õhtul, mis oli just samasugune nagu täna, nägin redelit, mille isa oli seina vastu toetanud otse katuserenni kohale. Isa oli renni parandanud või värvinud või teinud midagi muud – ma enam ei mäleta. Ronisin redeli otsa, muidugi ilma tema teadmata. Sirutasin end välja nii kõrgele, kui ulatasin ja tõusin veel kikivarvule ka. Püüdsin puudutada tähti – kuid seal polnudki midagi. Tähed paistsid olevat niisama kaugel nagu ikka. Mul ei lähe see kunagi meelest.”
Ta näis olevat täiesti sukeldunud lapsepõlveavastuse meenutamisse.
„Kui kaugel need on, onu?”
„Väga kaugel.”
„Aga kui kaugel siis?”
„Oeh…” Ta vaikis sõnu otsides. „Nii kaugel, et … noh… neilt tuleval valgusel kulub aastaid meieni jõudmiseks.”
„Mida?” Gedanken polnud kindel, et ta oli kuulnud õigesti.
„Jah. Aastaid. See valgus, mida me praegu näeme, on kiiratud aastaid tagasi. Selle meieni jõudmiseks on kulunud nii palju aega.”
„Aga miks? Valgusel ei kulu ju üldse aega ühest kohast teise jõudmiseks. Kui ma lambi kodus põlema panen, lähevad kõik kohad ühekorraga valgeks.”
„Mitte täpselt ühekorraga,” seletas onu Albert. „See ainult paistab nii, et kõik nurgad lähevad korraga valgeks. Põhjus on selles, et tuba on väike. Sa lihtsalt ei märka seda ime-imetillukest ajavahet, mis kulub lambipirnist tuleval valgusel seinteni jõudmiseks. Kuid kosmoses on asi teisiti. Tähed on väga-väga kaugel ja nende valgusel kulub meieni jõudmiseks palju aastaid. Ja seda hoolimata suurest kiirusest, millega valgus liigub.”
„Kui suur see kiirus siis on?”
„Kolmsada tuhat kilomeetrit sekundis.”
Tüdruku mõistmatut pilku nähes lisas ta: „Sada kaheksakümmend kuus tuhat miili sekundis.”
Gedanken ei paistnud ikka taipavat.
„Valgus jõuab viis tiiru ümber maakera teha ajaga, mis sul kulub sõna „riisivorm” ütlemiseks.”
„Viis tiiru…?”
„Täpselt. Just nii kiiresti see liigub. Ja isegi sellise kiirusega liikudes kulub valgusel aastaid, et nendelt tähtedelt siia jõuda.”
Nad istusid pingil ja silmitsesid mõtlikult taevast.
Äkitselt ajas onu Albert selja sirgu ja hüüatas: „Mulle tuli üks mõte! Hiljaaegu mõtlesin valgusest – kuidas see käitub ja mida see tähendaks, kui saaksime tegelikult valguskiire kinni püüda – näiteks ühe neist tähevalguse kiirtest. Jah muidugi. Miks ma varem selle peale pole tulnud? Äkki annad mulle käe? Sina lähed jahtima ühte neist kiirtest ja pärast räägid mulle, missugune see on.”
Gedanken silmitses onu kahtlustavalt. Ta oli kuulnud inimesi rääkivat, et onu on ekstsentriline. Tüdruk ei saanud päriselt aru, mida nad selle all mõtlesid, kuid see kõlas nii, nagu nad oleksid teda natuke veidraks pidanud. Oli kordi, nagu praegugi, kus ta ka ise mõtles, et inimestel võibki õigus olla.
„Kas kõik on korras, onu?” uuris ta murelikult.
„Korras? Muidugi on,” hüüatas onu ja hüppas hämmastavalt tõtakalt püsti. „Tule! Meid ootab töö.” Ja ta hakkas kodu poole kiirustama.
„Aga, onu, ma ei saa aru,” protestis Gedanken, kui talle järele jõudis. „Kuidas ma saaksin seda teha? Sa just rääkisid, et valgus liigub nii kiiresti, et…”
„Ma näitan sulle,” katkestas onu tüdruku jutu. „Tegelikult võiks sellest saada su uurimistöö. Mis sa arvad? Väike tõeliselt ehe uurimus. Ha!” turtsatas ta. „Ma veel näitan vanale Kaalikale koos tema elektrihambaharjadega.” Ta haaras tüdrukul käest ja tiris teda innukalt kaasa.
Kui nad koju jõudsid, oli Gedanken juba täiesti meeleheitel. Onu Albert polnud seni selgitanud oma plaane. Kui onu oli mantli seljast võtnud ja tahtis kabinetti minna, seisis Gedanken otsustavalt ukse ette.
„Ma ei luba sul teha ühtki sammu, enne kui sa pole mu küsimusele vastanud,” käis ta peale. „Kuidas ma peaksin seda tegema?”
„Kosmoselaevas muidugi,” vastas onu Albert, nagu oleks asi päevselge.
„Kosmoselaevas. Sa tahad, et ma jahiksin valguskiirt kosmoselaevaga?”
„Jah.”
„Hahaha,” sõnas tüdruk pilkavalt. „Too see siis lagedale.”
„Ah?”
„Noh, vaadakem tõele näkku – sul ei ole ju kosmoselaeva, eks ole?”
„Ei ole või?” küsis onu lõbustatult.
Ta pressis end tüdrukust mööda ja viipas, et too talle järgneks.
„Aga ma ei usu hetkekski, et…”
Kabinetti sisenemisel tüdruku hääl kustus ja silmad läksid pärani. Ta tardus üllatunult paigale, nagu oleksid talle juured alla kasvanud.
„Taeva päralt, mis…?”
Ruumi valgustasid kaminas vaevu hõõguvad söed ja ka laualamp oli põlema jäetud. Seinu palistasid raamatute read. Teisel pool kaminat oli kaks mugavat, kulunud nahaga kaetud tugitooli.
Gedankeni tähelepanu köitis miski nende tugitoolide kohal. See oli nagu suur seebimull. Umbes meetrise läbimõõduga ja peaaegu kerakujuline, kuid pealt ja alt veidi lapikuks surutud.