Monika Vidman
TALUVUSE KARIKAS
Käesolev e-raamat sisaldab autoriõigusega kaitstud materjale ja kogu e-raamatu sisu on autorikaitse objekt. E-raamatu kasutamine on lubatud üksnes autoriõiguste omaniku poolt lubatud viisil ning tingimustel.
Tingimused e-raamatu kasutamiseks:
1. Kogu e-raamatu sisu on autoriõigustega kaitstud. Kõik õigused reserveeritud;
2. E-raamat on mõeldud üksnes isiklikuks kasutamiseks;
3. E-raamatu osaline või kogu sisu paljundamine mis tahes kujul on keelatud, va isiklikuks kasutamiseks e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omaniku poolt;
4. E-raamatust või selle üksikutest osadest võib teha isiklikuks tarbeks väljatrükke üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik, e-raamatu kopeerimine ja kolmandatele isikutele jagamine ei ole lubatud;
5. E-raamatu võib alla laadida ning salvestada oma arvutisse üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik;
Keelatud on e-raamatust kõrvaldada omandiõigust tähistavaid märke, etikette või muid e-raamatu märke.
VASTUTUS
Autoriõigusega kaitstud e-raamatu mittesihipärane kasutamine või omavoliline turustamine on ebaseaduslik ja on aluseks kahjunõude esitamisele. E-raamatu väljaandja ja levitaja ei vastuta kahju eest, mis tuleneb e-raamatu väärast kasutamisest.
Kasutades käesolevat e-raamatut nõustute automaatselt eespool toodud tingimustega.
I peatükk
Nii oleks tahtnud sädelevat imet käega puudutada, kuid käsi vaasini ei küündinud. Lissandra pingutas ja pingutas. Ei midagi. Vaas oli ja jäi kättesaamatuks.
Olgu, mõtles neiu nördinult, ma lähen siit siis minema. Kuid ka eemalduda sellest sillerdavast ja helkivast kristallimest ta ei saanud. See tundus veider, läheduses polnud midagi, mis saanuks teda tegelikult takistada. Pikemalt neiu selle üle aru pidama siiski ei hakanud, imetles hoopis vaasi edasi. Lihvitud ja poleeritud, helkis see nii kaunilt kõigis vikerkaare värvides. Vaatepilt oli maagiline ja hüpnotiseeriv. Põnev oli seegi, et neidu õrritav imevaas oli väga suur. Suurem kui Lissandra ise.
Korraga lõhestas vaikuse kohutav, hirmutav plahvatus ja vaas purunes. Tuhanded imetillukesed klaasikillud täitsid ruumi, isegi terve universumi. Tundus, et kõik need komeetidena kihutavad ja sätendavad maagilised kosmilised osakesed on ellu ärganud. Klaasikillutorm möllas, kuid – ja seegi oli neiule mõistetamatu ja imelik – killupuru ei puudutanud ega kriimustanud teda. See kõik oli vägagi kummaline.
Ja siis puruneva klaasi klirin kordus!
Tütarlaps ärkas. Keegi on akna sisse visanud! See oli esimene, mis pähe tuli. Unesegasena püüdis ta silmi avada. Tõstis pea padjalt. Näeb ta und? Ei, see polnud uni. Korraga käis mütakas vastu seina.
Nüüd ta taipas, milles asi on. Jälle need naabrid! Ja, milline üllatuste üllatus, täpselt nii oligi! Kõrvalkorterist kostus karjumist ja taas käis mütakas vastu seina. Summutatud karje. Ja siis jäi kõik vaikseks.
Lissandra kuulatas pingsalt. Ikka vaikne. Korraga löödi kõrvalkorteri uks tugeva paugatusega kinni ja keegi jooksis trepist alla.
Lissi pööras külge ja sulges uuesti silmad. See polnud kaugeltki esimene kord, kui ta naaberkorterist kära ja karjumist kuulis. Tihtipeale äratati teda ka siis, kui ta juba uinunud oli. Ńüüd oli uni läinud ja neiu taas ärritatud. Mõelda, et nad ta üles äratasid! Jälle.
„Ma pean minema korteriühistu esimehe juurde,“ arutles ta. „Kaua siis niimoodi võib? Kas nad peavad just öösiti tülitsema? Endal laps kodus! Aga võibolla on Cris vanaema juures? Kes neid teab …“
Lissandra oli naabrite elust piisavalt hästi informeeritud. Ta teadis neist isegi rohkem, kui oleks tahtnud. Info edastamise eest oli hoolitsenud, peale teiste majaelanike, juba korteri eelmine omanik Eva.
Neiu meelest oli peaaegu keskikka jõudnud Eva üsna kummaline naine. Ta kohtus temaga esimest korda pärast seda, kui luges Kuldsest Börsist kuulutust, et seoses kolimisega müüa kiiresti odav korter Kalamajas. Lissandra oli elanud juba terve aasta tillukeses kahetoalises üürikorteris. Lagi oli seal kollaseplekiline ja alatasa tilkus kaela sogast vedeliku. Selle eest seisis hea ülemise korruse Alzheimerit põdev mees, kes alatihti veekraanid jooksma unustas. Tapeet seintel oli katki rebitud ning sellele, mis alles, oli joonistatud nii lilli kui jõuluvanasid.
„Selles on süüdi eelmised üürilised,“ seletas lahkelt tädi Maimu, Lissandra üürikorteri omanik. „Neil on kolm last. Hakkasid maja ehitama ja senikaua elasid siis siin. Ära nad mahtusid, aga …“
„Kas te ei tahaks korterit ära remontida?“ oli Lissandra küsinud. Kuid omanik Maimu ei tahtnud.
„Ma võtan üürist alla, tead sa,“ oli tal kohe lahendus vastu pakkuda. „Sest see ülevalt mees, no mine tea, millega ta veel hakkama saab. Tee siin siis mitu remonti. Kõik on niigi kallis …“
„Olgu siis,“ oli Lissandra nõus olnud. „Väiksem üür, see pole paha. Ja loodetavasti ei pea siia kauaks jääma.“
Ta plaanis juba siis esimesel sobival võimalusel korter osta ja seal kõik oma maitse järgi teha. Ootamatu ettepanek, mis lubas veidi rohkem raha säästa, tõi seepärast naeratuse näole. Hoidku alt see, kes minu uue korteri lage rikkuma hakkab! Aga seniks … Küll saab mõni aeg elatud ka rikutud tapeetide ja lekkiva laega toas. Peaasi, kui see päris oma korteri veidi kiiremini lähemale toob.
Eva korterimüügi kuulutust lugedes tundus, et see oleks nagu temale kirjutatud. Ta oli raha kõrvale pannud. Ema-isa tahavad niikuinii aidata ja ka pangast võib laenu võtta. Korteri hind oli enam kui soodne. Võis muidugi arvata, miks. Ja seda teades neiu isegi ei üllatunud, kui esimest
korda Eva korterisse sisse astus. Seal poldud iialgi remonti tehtud!
„Aga ongi parem,“otsustas ta. „Nüüd saan ma siin tõesti teha kõik täpselt nii nagu ise tahan. Pole vaja nii kohutavalt lõhkuda et kellegi tehtut ümber teha.“
Saatust proovile pannes oli ta pakkunud küsitust madalamat hinda, mille peale Eva oli vastanud kolmesõnaliselt:
„Oki-doki! Ma müün sulle!“
„Ausalt ka või?“ oli Lissanda üllatunud, et ta nii kergelt omale korteri kätte saab. „Ei taha oodata, et keegi teine …“ Kuidagi ei tahtnud tulla suust sõnad ’pakub rohkem’.
„Ei, siin pole oodata midagi. Tahan müüa nii kiiresti kui saab ja ära sõita. Niigi olen juba liiga kauaks siia kopitama jäänud!“
Kuu aega hiljem olid asjad aetud ja Eva kutsus enne korterist väljakolimist Lissandra kohvi jooma.
„Ma arvan, et nädala pärast võid hakata siin oma käe järgi asju sättima,“ ütles ta, kui oli tüdrukule köögis ühe tooli asjadest vabastanud, et too istuda saaks. „Võid hakata remonti tegema ja sättima … Ma katsun selleks ajaks ruumid tühjaks teha. No võibolla läheb mõni päev kauem. Võtab ikka aega ka, et kõike läbi vaadata ja sorteerida. Jukke arvas küll, et siit polegi midagi kaasa võtta, et kõik otse prügimäele, aga ma ütlesin talle, et ärgu ajagu jama. Mul on vanad fotod ja raamatud ja igasugused käsitööasjad, et ärgu lootkugi, et ma need kuhugi sodilasse lasen vedada. Ja eks ole ka igasuguseid mälestusesemeid ja … Aga mis ma sind ikka nendest igavatest asjadest rääkimisega tüütan.“
Eva istus teisele poole lauda ning raputanud mõtlikult pead, vahetas teemat.
„Tead sa! Elasin aastaid üksiku inimese eraklikku elu,“ ütles ta ja naeratas kavalalt. Järgneva poole tunni jooksul sai Lissandra teada, et tööst ja koeranässist oli Evale pikkadeks aastateks jätkunud. Siis oli aga Mona, Eva koerake, ära surnud. Eva oli kindel, et see oligi saatuse sõrm – märguanne, et temal endal algab uus, teistsugune elu. Oma lugu Lissandrale jutustades seletas ta, et ei teadnud isegi, mis tal järsku hakkas, aga oli ühel päeval ärgates kindlalt teadnud, et – nüüd! Nüüd on see aeg käes! Samal päeval läks ta juuksurisse ja lasi juukseid täiesti uut moodi lõigata ning esimest korda elus ka värvida. Soeng muudetud, viskas ta järgmisena minema kapis olevad vanad, mitmeid aastaid kasutatud riided ja kutsunud appi kõrvalkorteris elava Mikelina, jalutasid nad WW-Passaazi ning