Tõde ja õigus
I
Soe ja sume pilvealune juulikuu hommik. Öösel oli sadanud ja nüüd suikus ilm nagu mõttes, kas uuesti sadama hakata või päike lahti teha. Ajuti viskas kusagil tänavanurgal tuuleõhku nagu leitsakut näkku, kuid see vaibus juba järgmisel silmapilgul, olles aurust ja agulihaisudest liig raske kaugemale kandumiseks. Aga ülal pidi olema tuult, sest vabrikukorstnate pursatud suitsujoad sirutusid peletisliku eluka kahmavate kätena või ähvardavalt heidetud mustade lingudena üle ähmase linna, et haarata teda kogu tema rõõmude ja muredega.
Kusagil kiviprügituseta tänavate ristpunktil lohus oli sogane veeloik ja seal solistasid räpased lapsed paljajalu, poolest säärest saadik sees. Ise kilkasid ja vadistasid nad heledasti, nagu oleks aguli tänavapori täis puhast õnne ja rõõmu. Indrek ei saanud muidu, kui pidi tahes või tahtmata üürikeseks peatuma, et pisutki laste rõõmust ja õnnest osa saada. Aga vaevalt oli ta seisatanud, kui hakkas puhuma mingi vabrikutoru – undavalt, peaaegu kaebavalt.
„Kas kuulete!” hüüdis keegi seitsmene-kaheksane loiguslobistaja tähtsalt ja suurustavalt. „See on Dvigaatel. Isa ütles eile õhtul, et täna lasevad auru välja. Kindlasti! Nüüd töinabki teine. Küll varsti hakkavad teised ka, ega needki nüüd jäta.”
„Ei jäta jah, ega seda ole,” kinnitasid teised poisid kooris ja tütarlapsed lõid rõõmu pärast käsi kokku, nagu kuulutaks undav vabrikutoru mõnda suurt pidupäeva.
Indrek läks edasi. Siin-seal seisatasid inimesed kuulatades ja ümber vahtides, nagu otsiksid nad, kellega paar sõna vahetada, või nagu kardaksid nad midagi. Aga kui esimesele torule seltsis varsti teine, nagu lapsed seda asjatundlikult ennustanud, teisele kolmas, neljas ja veel enamgi, siis tuli inimesi, esijoones ikka naisi, hooviväravaistki välja, nagu oleks tänaval vabrikutorude kaja paremini kuulda või nagu peaks ühes kuulmisega midagi ka näha olema. Aga mahajäetud tänavate vaikuses ei näinud ükski midagi muud kui aga oma naabrit, kes kuulatas ja vahtis nagu ta isegi, või mõnda vürtspoodnikku, kes ootas ukse ees ostjat.
Ühel hooviväraval jäi Indrek seisatama. Tuhmunud ja pragunenud värviga kaetud postil seisis sedel, milles muu seas lugeda: „Ontli meeste ehk naesterahvas võib saada odavalt ilusa toa…” Aga Indrek pidi neid sõnu mitu korda lugema, enne kui taipas nende mõtte, sest lugedes kuulas ta kahe naise juttu, kes sirutasid rääkides teise korra akendest oma pead välja.
„Jumal seda küll teab, mis sest kõigest lõpuks tuleb, aina muudkui treigivad aga teised, aina lasevad aga auru välja,” ütles noorem.
„Häda tuleb, mis muud,” vastas vanem. „Kui tööd ei tehta, kes siis palkagi maksab.”
„Aga näe talvel said treigi eestki makstud,” vaidles noorem vastu.
„Aga kui palju sai surma, kui palju haavata?” küsis vanem.
Indrek astus väravast sisse, sest tuba oli saada hoovipealses majas. Juba mitut oli ta täna vaatamas käinud, aga kaup polnud ikka sel või teisel põhjusel sobinud. Ta oli tänavail lonkimisest juba tüdinud ja otsustas sellepärast esimese pakutava ulualuse vastu võtta, kui task ja muud olud vähegi lubavad.
Korter 7 oli teisel korral ja uksel kohmakalt joonistatud saabas. Tähendab – kingsepp, aina taob, aina klopib, olgu hommiku vara või õhtu hilja. Aga ükskõik, Indrek koputas siiski uksele. Avama tuli suurekasvuline, tüse, pisut nagu käherduvate valgete juustega aastat kolmkümmend viis, nelikümmend vana mees, kelles polnud midagi muud iseäralikku, kui et ta oli kingsepaks nagu liig suur ja et ta silmad olid suure pea ja koguka keha tarvis liig väikesed, liig kulmude alla varju pugenud, kus nad hiilgasid kilavalt, peaaegu vesiselt, nagu kipuksid neisse aina pisarad, mida peletavad laud sagedase ja kelmikalt kavala pilgutamisega. Need silmad Indrekule ei meeldinud. Aga kui tuba näitama ilmus naine, kes näolt haruldaselt puhas, nagu ei kuulukski ta siia majja, tegumoelt lahke ja jutukas, nii et Indrek sai varsti teada, perekonnas on kooliealine tütar, kes praegu maal sugulaste juures, siis unustas ta mehe silmad ja oli valmis siia asuma, sest millegipärast arvas ta, et tütar peab olema tingimata emasse, samasuguste siniste silmadega ja pruunikate juustega, sama lahke ja jutukas, ainult hambad on tal suus terved, terved ja valged, kui ta naerab.
„Näete,” seletas naine, „selle kapi taga on uks, kust pääseb koridori, nii et meie toast pole ju tarvis läbi käiagi. Kui soovite, tõstame selle kapi vaheukse ette ja nõnda on teil täiesti omaette tuba eraldi sissekäiguga: tulete ja lähete, nagu süda kutsub. Ja teie juures võivad käia, kes iganes soovib, nemad ei sega meid ja meie ei sega neid, olgu nad meeste- või naisterahvad.”
„Mul ei ole siin tuttavaid, paar koolivenda ainult,” lausus Indrek.
„Peas noortel tuttavad tulevad,” vastas naine. „Ja seda ärge kartke, et meie teid segame. Meesterahvas kopsib vahel natukene, aga seda pole kuigi paljuke, sest ega ta päris kingsepp olegi. Tema käis enne vabrikus tööl, aga jaanuaris treigi ajal rikkusid, kurjad, teise käe ära, ei pea enam kirvest ega haamrit. Hea veel, et pahem, nüüd ikkagi teeb ja toimetab teine ja teenib mõne rubla, muidu jumal teab, kus me otsaga oleks olnd. Ja mind ja minu tööd ei kuulegi te, masina vurinat ehk vahel pisut. Aga kui paneme kapi tublisti ukse ette ja ukse lukku, siis pole sedagi kuulda. Ja kui tahate, siis panen ka teiselt poolt vastu ust kapi ning mujal on palksein. Kristil käivad vahel kooliõed, aga need kõik on vaiksed, kenad lapsed, naeravad ehk ainult mõnikord pisut.”
„Tähendab, tütre nimi on Kristi,” mõtles Indrek seistes ja kuulates, ilma et oleks lausunud sõnagi.
Perenaine pidas tema vaikimist kahtlemise märgiks ja küsis lõpuks:
„Aga kui küsida tohib, kus olete ametis?”
„Ei olegi,” vastas Indrek.
Nüüd oli naise käes kord kahelda, kas üldse maksab tuba anda inimesele, kel pole ametit ega teenistust. Sellepärast ta päris edasi:
„Mõtlete kohta otsida?”
„Ei,” vastas Indrek sõnakehvalt, sest vabrikutorude lakkamatu undamine mõjus temasse millegipärast rusuvalt.
„Siis peate küll rikas olema,” arvas naine.
„Sugugi mitte,” naeratas Indrek ja vaatas naisele otsa. Ja see oleks nagu just seda oodanudki, sest ta hakkas südamlikult naerma ja ütles:
„Muidugi, sest mis otsiks rikas mees meie agulisse, temal on parematki paika küll.”
Aga äkki jäi ta mõttesse, vari lendas tal üle näo ja paar sammu Indrekule lähemale astudes küsis ta saladuslikult:
„Ega ometi mõni niisuke mässumees, kes kihutab treikima ja elab põranda all?”
„Ka mitte,” naeratas Indrek endiselt ja vaatas naisele uuesti otsa.
„Nojah, mitte,” oli ka naine nõus ja lisas juurde: „Ja kuigi olete, või te seda siis minule ütlete. Aga ma palun teid südamest, et kui teil tõesti on mässude ja treikidega tegemist seal põranda all, ärge siis tulge meie juurde. Mul on oma meesterahvaga juba küllalt sellepärast sõdimist, mis veel siis, kui mõni teine lisaks tuleb. Temal on oma mässupalk käes, olgu sellega rahul, las teised saavad ka oma jao. Iga kord, kui vabrikutorud huugama hakkavad, nagu täna, on mul otse tulemaik südames, sest siis, kui tema oma käega tuli, huugasid torud niisamuti.”
„Ka minule hakkavad nad imelikult kõrvu kinni,” lausus Indrek.
„Ei te siis küll mässumehi ole,” ütles naine rõõmsalt, „neil panevad vabrikutorud aina kõrvad kihelema. Aga mis inimene te siis õieti olete? Ametit ei ole, teenistust ei ole, rikas ei ole, mässumees ei ole, kohta ei otsi, aga millest te siis elate?”
„Elan nagu jumala linnuke oksal,” naljatas Indrek nukralt naeratades ja lisas tõsiselt juurde: „Aga kui teile üürnikuks tulen, maksan üüri korralikult, nagu kokku lepitud. Võlga ei jää, seda ärge kartke.”
„Nii et omastelt või sugulastelt saate raha,” arvas naine nagu endamisi.
„Ei saa,” ütles Indrek.
„Aga tule jumal appi, kust te siis saate, mis maksate, kui te ei teeni ega ole ka rikas? Ah soo! Nüüd ma mõistan!” venitas naine äkki ja mõõtis Indrekut pilguga pealaest kuni jalatallani. „Nii, nii, nojah, muidugi. Aga meie tuba ja ümbrus teile hästi ei sobi, ehk vaatate kusagil mujal ringi.”
Nüüd oli