EESSÕNA
2016. aasta kevadel ütlesin ühele oma sõbrale, et kirjutan „Küpsiseparadiisile“ järge ja et tegevus toimub umbes kaheksa aastat hiljem.
„Tavaline tänapäeva Eesti elu,“ selgitasin ma. „Muretsemine, kannatused ja alkohol.“
„Tead, sa kirjuta maskidest,“ soovitas mu sõber. „Nendest, mida inimesed iga päev kannavad, et näidata end paremate ja õigematena.“
Mõtlesin pisut. Lugu oli juba mu peas olemas, ainult kirjapanemise vaev. Aga maskid? – Avastasin, et mu tegelased mitte ainult ei kanna maske, vaid lausa tahavad neid kanda, habras enesekindlus maskotina taskus.
ESIMENE
CÄROLYN
Väljas oli mõnus talveilm. Külma oli vaid paar kraadi, tuult polnud, lumi värske ja valge. Cärolyn ronis taksost välja ja hingas sügavalt. Vanalinn oli vaikne, mitu kuud kestnud jõulutrall oli juba paar nädalat tagasi otsa saanud. Vaid mõned jõuluvanikud siin-seal särasid endiselt. Cärolyn kõndis aeglasel sammul – kiiret ju polnud, mis sest, et ta oli juba hilinenud. Mihkel oli küll soovinud, et ta õigeaegselt saabuks, kuna õhtusöögile tulevat tema jaoks kõige olulisemad ja tähtsamad inimesed. Sellegipoolest Cärolyn ei kiirustanud. Ilmselt oli külaliste tähtsustamine Mihkli järjekordne kunstipärane liialdus. Kõik teadsid, et Mihkli jaoks on kõige tähtsamad inimesed tema vanemad, aga need olid praegu hoopis Eestist ära. Mingi sisetunne ütles Cärolynile, et kiirustamiseks pole põhjust. See sisetunne oli juba mitu kuud talle head nõu andnud ja maailma üle naerda aidanud.
Nii astus Cärolyn rahulikult mööda tänavat, ilus ja kallis laia kraega avar kasukas seljas, karusnahkne sall peas, kõrgete tugevate kontsadega munakividel klõpsutades. Ta tundis, et on ikka päris õnnelik inimene. Tal oli oma kodu, elukaaslane ja peagi ka laps. Cärolyn ei mõelnud endast, Mihklist ja tulevasest lapsest nagu perekonnast. Ta isegi ei unistanud klassikalisest perekonnast. Mihkel poleks oma tuulepäisusega klassikaliseks pereisaks sobinudki ning Cärolyn ei kujutanud ette, et peaks hakkama emalikult ja asjalikult kodu, mehe ja lapse eest hoolitsema. Nii nad lihtsalt elasid koos, rahulikult, teineteist suuremat häirimata, kumbki pisut rohkem omaenda maailmas kinni kui enamik koos elavaid paare.
Loomulikult keeras ta esimese nurga pealt valesti! Cärolyn siunas ennast: kuidas ta küll vanalinna ämblikuvõrgu-taolist tänavarägastikku selgeks ei saa? Alati läks ta valesti! Isegi restorani, kus ta varem mitmeid kordi käinud oli, ei osanud ta minna! Cärolyn peatus ja mõtles hetke: targem oli tuldud teed tagasi minna ja õigest tänavanurgast ära pöörata, kui loota, et ehk viib järgmisest tänavanurgast pööramine ta õigesse kohta. Ta pöördus ringi ja põrkas kokku tema taga kõndinud noormehega.
Koera lõhn, tundis Cärolyn.
„Sorri!“ ütlesid nad kui ühest suust. Noormees vaatas Cärolyni pisut segaduses, siis naeratas üllatunult.
„Cärolyn?“ küsis noormees.
Cärolyn noogutas ja vaatas noormeest uurivalt. – Kusti! See oli Kusti, kutt, kes talle kunagi nii väga meeldinud oli! Nüüd oli poiss palju vanem, mehelikum. Ja veel kenam.
„Tsau, sind pole sada aastat näinud!“
„Kaheksa,“ täpsustas Cärolyn. „Tere, Kusti.“
„Su nime hääldatakse endiselt „tsärolin“ või oled „käroliniks“ hakanud?“
„Nii ja naa. Kuidas keegi kutsuda tahab.“ Hetke vaatasid nad teineteist naeratades. Tore oli kohtuda.
„Pole sind päris kaua näinud,“ ütles Kusti. „Muide, ma elasin vahepeal viis aastat Soomes, sügisel tulin tagasi – sellepärast siis ei olegi kohtunud.“
Nende viimasest kohtumisest oli Cärolyni mälu järgi möödunud peaaegu kaheksa aastat. Cärolynile meenus nende lahkuminek ja ta tõsines.
„Ju me siis ei liikunud samades seltskondades,“ ütles ta napilt. Nad olid hetke vait.
„Mis teed muidu? Läheks istuks kuskil, jooks midagi?“
„Ei, aitäh, ma pean minema – olengi juba hiljaks jäänud,“ ütles Cärolyn ja pöördus minekule.
„Võib, ma saadan sind?“ küsis Kusti. Cärolyn kehitas õlgu ja hakkas tuldud teed tagasi astuma. Kusti püsis tema kannul.
„Tegelikult ei ole naisterahval üldse turvaline õhtul üksinda linna vahel käia,“ rääkis Kusti. „Igasugu turistid liiguvad ringi ja tülitavad ja… – Võin ma siis sind pisut saata?“
„Sa juba saadadki ju,“ muigas Cärolyn. Tänavanurgale jõudes keeras ta nüüd õiges suunas.
„Cool! – Kuule, räägi siis, millega sa tegeled, kus elad ja nii edasi?“ päris Kusti.
„Miks see sind äkki nii huvitab? Kaheksa aastat ei ole huvitanud.“
„Sa ju ise ütlesid, et me ei käinud samades seltskondades.“
„Meiliaadress oli sul ju olemas. Ja Facebookis olen ma ka.“
„Nojaa… Aga sina ju ei tundnud ka minu vastu huvi?“
Cärolyn vaatas Kustile otsa. Mida ta öelda tahab? Et Cärolyn oleks pidanud, hoolimata nende lahkumineku põhjustest, ise temaga ühendust otsima?
„Jäämegi siia vaidlema, et kes kelle vastu vähem huvi tundis või?“ küsis ta.
„Vabandust… – Aga nüüd huvitab mind tõesti, millega sa tegeled. Sa… noh… Tundud huvitav. Olgu: ma räägin siis endast. – Tead…“
Cärolyn katkestas teda, sest nad olidki juba õige restorani ees.
„Mõni teine kord ehk räägime,“ ütles ta. „Mu mees ootab mind siin restoranis. Aga kui sind väga huvitab, siis – ma olen kodune, käin aeg-ajalt pidudel ja mõnikord reisidel, mul läheb hästi.“
„Rõõm kuulda,“ ütles Kusti, aga tema hääl polnud sugugi rõõmus. „Et siis… Teine kord?“
Cärolyn noogutas ja avas restorani ukse.
„Ma otsin su Facebookis üles!“ hüüdis Kusti Cärolynile järele.
Restoraniuksel oli tal vastas Norman, Mihkli sõber ja kannupoiss. Mihkel, nagu paljud kehva enesekindluse, ent kõrgete ambitsioonidega kutid, oli end ümbritsenud rumalate tüüpidega, kes teda nutikaks pealikuks pidasid. Oma osa mängis siin muidugi Mihkli isa rahakott, kust aeg-ajalt ka tüüpidele midagi pudenes.
Normani järel läks Cärolyn, restorani tagumisse saali, kus erapidusid peeti. Kuuest lauast olid viis tühjad, ühe taga istusid kaks umbes Cärolyni-vanust naist, üks blond ja teine brünett. Mihkel kõndis rahulikkust teeseldes mööda ruumi ringi ja näppis suuri toalilli, mis interjööri hubasemaks muutsid.
„Lõpuks sa tulid! Istu!“ hingas Mihkel Cärolyni nähes kergendatult.
Cärolyn võttis salli peast, tegi kasukanööbid eest lahti ja istus. Ta ei tahtnud kasukat seljast võtta, lahtised hõlmad varjasid hästi tema kõhtu. Ei olnud millegipärast tunnet, et peaks selles seltskonnas oma peatset emadust demonstreerima.
Mihkel köhatas tähtsalt. Cärolynile tuli teda vaadates naer peale.
„Nagu te teate, astusin ma hiljuti erakonda,“ ütles Mihkel uhkelt, näis, et ta kavatseb pidada pika kõne.
Cärolyn ei olnud Mihkli erakonda astumises midagi erilist või head näinud. Ta oli kuulnud ütlust „Astu parteisse, muidugi astu, ja astu sita sisse ka!“ See ammune, vanaemalt kuuldud kild, oli käinud küll kommunistliku partei kohta, aga suures plaanis sobis see Cärolyni arvates kõikide poliitiliste erakondade kohta. Pealegi ei räägitud uudistes poliitikaga tegelejatest midagi head. Või kui, siis ainult igavatel teemadel.
Aga Mihkel oli teist meelt.
„Varsti tulevad valimised,“ jätkas ta. „Ja ma olen otsustanud kandideerida.“ Norman noogutas, tüdrukud lauas naeratasid Mihklile tunnustavalt.
Kes need tüdrukud on, mõtles Cärolyn. Kah sellest erakonnast?
„Häälte saamisega mingit muret ei ole – ma olen uus nägu, minust tehakse häältemagnet noorte seas. Kõik on juba kokku lepitud!