Roostes raudtrepp oli kitsas ja viis otse alla. Mees otsis seinalt kobamisi lülitit. Mõne sekundi pärast ujutas 25-vatine pirn väikese ruumi üle hämara valgusega. Raske rauduks avanes hääletult. Mees õlitas korrapäraselt uksehingi, et uksekääksatus tema seal käies tüdrukut üles ei ajaks. Talle hoovas vastu soe õhk, mis oli segunenud närbuvate lillede magusa hõnguga. Mees sulges enda järel hoolikalt ukse, pani tule põlema ning jäi hetkeks liikumatult seisma. Suur, umbes kümme meetrit pikk ja viis meetrit lai ruum oli lihtsalt sisustatud, ent tüdruk paistis end siin hästi tundvat. Mees läks muusikakeskuse juurde ning pani selle käima. Ruumi täitis Bryan Adamsi kähe hääl. Ta ise ei pidanud muusikast suuremat, aga tüdruk armastas seda Kanada lauljat, ning tal oli kombeks tüdruku eelistustega arvestada. Kui ta juba pidi tüdrukut peidus hoidma, siis ei tohtinud too millestki puudust tunda. Nagu harilikult, ei öelnud tüdruk midagi. Ta ei rääkinud mehega, ei vastanud kunagi tolle küsimustele, ent see ei seganud meest. Ta lükkas kõrvale ruumi diskreetselt poolitava vaheseina. Seal ta lamaski, vaikse ja ilusana kitsal voodil, käed kõhul koos, pikad juuksed laotusid ümber ta pea nagu must lehvik. Voodi kõrval seisid tüdruku kingad, öölaual klaasist vaasis oli kimp närtsinud valgeid liiliaid.
„Tere, Lumivalgeke,” sõnas mees vaikselt. Ta laup hakkas higistama. Kuumus oli talumatu, kuid tüdrukule meeldis niimoodi. Ta oli alati olnud külmakartlik. Mehe pilk rändas fotodele, mis ta oli tüdruku jaoks voodi kõrvale üles riputanud. Ta tahtis tüdrukult küsida, kas võib uue foto lisada. Aga palve tuli esitada sobival hetkel, et tüdruk ei solvuks. Mees istus ettevaatlikult voodiservale. Madrats vajus tema raskuse all ja hetkeks arvas ta juba, et tüdruk liigutas. Aga ei. Ta ei liigutanud kunagi. Mees sirutas käe välja ning pani selle tüdruku põsele. Tolle nahk oli aastate jooksul omandanud kollaka tooni, see tundus kõva ja sitke. Silmad olid nagu alati suletud, ja isegi kui tüdruku nahk ei olnud enam nii õrn ja roosa, oli ta suu sama ilus nagu varem, siis kui ta veel mehega rääkinud ning talle naeratanud oli. Mees istus mõnda aega ja silmitses teda. Mitte kunagi polnud soov tüdrukut kaitsta olnud nii tugev.
„Ma pean minema,” ütles ta viimaks kahetsevalt. „Mul on nii palju teha.”
Ta tõusis, võttis vaasist närtsinud lilled ja kontrollis, kas kokapudel tüdruku öölauakesel on täis.
„Sa ütled mulle, kui midagi vaja on, eks?”
Mõnikord igatses mees tema naeratust ja see igatus muutis ta kurvaks. Muidugi teadis ta, et tüdruk oli surnud. Siiski tundus talle lihtsam teha nägu, et ta ei tea. Ta ei olnud kunagi päriselt lootust kaotanud, et tüdruk talle jälle naeratab.
NELJAPÄEV, 6. NOVEMBER 2008
Ta ei öelnud nägemist. Mitte keegi, kes türmist lahkub, ei ütle nägemist. Möödunud kümne aasta jooksul oli ta väga tihti oma vabanemise päeva ette kujutanud. Nüüd pidi ta nentima, et mõtted olid alati ulatunud vaid väravast vabadusse astumise hetkeni. Äkitselt tundus vabadus talle ähvardavana. Tal ei olnud oma elu korraldamiseks mingeid plaane. Enam mitte. Ka ilma sotsiaaltöötajate palveveskisarnaste etteheideteta oli talle ammu selge, et maailm ei oodanud teda ja et oma mitte enam eriti roosilises tulevikus pidi ta arvestama kõikvõimalike reservatsioonide ning lüüasaamistega. Ta võis unustada arstikarjääri, mille poole oli gümnaasiumi lõpetades maksimumhinnetega pürginud. Teatud asjaoludel võis teda ehk edasi aidata lukksepa kutse, mille ta oli türmis omandanud. Igal juhul oli käes hetk elule otse silma vaadata.
Kui Rockenbergi kinnipidamisasutuse hall sakiline raudvärav ta selja taga metalse kolksatusega sulgus, nägi ta teisel pool tänavat naist. Kuigi too oli olnud vanast kambast ainus, kes talle viimase kümne aasta jooksul pidevalt kirjutanud oli, üllatus mees teda siin nähes. Õigupoolest oli ta oodanud isa. Naine toetus hõbedase maastikuauto poritiivale, hoidis kõrva ääres mobiiltelefoni ja suitsetas rutakalt sigaretti. Mees jäi seisma. Kui naine teda märkas, pani ta telefoni mantlitaskusse ja viskas koni minema. Mees kõhkles pisut, läks siis üle munakivisillutisega tänava, väike kohver asjadega vasakus käes, ning jäi naise ette seisma.
„Tere, Tobi,” ütles too ja naeratas närviliselt. Kümme aastat oli pikk aeg; täpselt nii kaua ei olnud nad teineteist näinud, sest mees ei olnud tahtnud, et naine teda külastaks.
„Tere, Nadja,” vastas mees. Veider oli teda selle võõra nimega kutsuda. Päriselus nägi naine parem välja kui televiisoris. Noorem. Nad seisid vastakuti, vaatasid teineteisele otsa ja kõhklesid. Jahe tuul lükkas kuivanud sügislehti kahinal üle sillutise. Päike oli paksude hallide pilvede taha peitu läinud. Oli külm.
„Tore, et sa jälle väljas oled,” ütles naine. Ta põimis käed mehe ümber ja suudles teda põsele. „Mul on hea meel. Päriselt.”
„Mul on ka hea meel.” Seda sõnakõlksu välja öeldes küsis mees endalt, kas see on ka tõsi. Rõõm oli teistsugune tunne kui praegune võõristus ja ebakindlus. Mees ei teinud katsetki naist vastu emmata ja naine vabastas mehe oma kallistusest. Varem oli naabritüdruk olnud ta parim sõbranna, tema osalemine mehe elus oli olnud endastmõistetav. Nadja oli olnud talle õe asemel. Aga nüüd oli kõik muutunud, mitte ainult naise nimi. Ülemeelikust Nathaliest, kes oli häbenenud oma tedretähne, hambaklambreid ja rindu, oli saanud Nadja von Bredow, kuulus ja hinnatud näitleja. Nathalie oli oma auahne unistuse teoks teinud. Ta oli jätnud kaugele selja taha küla, kust nad mõlemad pärinesid, ja roninud ühiskondliku tunnustuse redelil kõige ülemisele pulgale. Mees aga ei saanud panna jalga isegi mitte kõige alumisele pulgale. Tänasest oli ta endine vang, kes oli küll oma karistuse ära istunud, kuid keda ühiskond just avasüli ei oodanud.
„Su isa ei saanud tänaseks vaba päeva.” Naine astus äkki sammu kaugemale, vältides seejuures mehe pilku, nagu oleks tolle kohmetus talle üle kandunud. „Sellepärast tulin mina sulle järele.”
„See on sinust kena.” Tobias tõstis kohvri Nadja auto tagaistmele ja istus ise kõrvalistmele. Autoistmete hele nahk oli veel ainsagi kriimuta, auto sisemus lõhnas uue masina järele.
„Ohh,” ütles mees siira imetlusega ning silmitses kabiini, mis sarnanes lennuki omaga. „Vägev auto.”
Nadja naeratas kergelt, kinnitas turvavöö ja vajutas ilma süütevõtit kasutamata üht nuppu. Mootor hakkas vaikse surinaga tööle. Naine manööverdas võimsa masina osavasti parkimiskohalt välja. Tobiase pilk riivas paari vägevat kastanipuud, mis kasvasid otse vanglamüüri ääres. Nende vaatamine kongiaknast oli olnud möödunud kümne aasta jooksul tema ainus kontakt välismaailmaga. Erinevatel aastaaegadel olid need puud olnud talle ainsaks reaalseks suhtluseks väljaspool olevaga, sellal kui ülejäänud maailm oli kadunud uduse hämuna vanglamüüride taha. Ja nüüd tuli tal, süüdimõistetud tüdrukutemõrvaril, astuda pärast karistuse kandmist uuesti sellesse udusesse välismaailma. Tahtis ta seda või mitte.
„Kuhu ma su viin? Enda juurde?” küsis Nadja, keerates auto kiirteele. Ta oli oma viimastes kirjades korduvalt pakkunud, et koligu mees alguses tema juurde – ta korter Frankfurdis olevat piisavalt suur. Väljavaade, et ta ei pea Altenhaini tagasi pöörduma ja minevikule silma vaatama, oli ahvatlev, kuid mees keeldus.
„Võib-olla hiljem,” lausus ta seepärast. „Kõigepealt tahan ma koju.”
Kriminaalülemkomissar Pia Kirchhoff seisis paduvihmas endise sõjaväelennuvälja territooriumil Eschborni ligidal. Ta oli pununud blondid juuksed kaheks lühikeseks patsiks, pannud pähe pesapallimütsi ja vaatas nüüd, käed sügavale sulejope taskutesse surutud, ükskõikse näoga pealt, kuidas kriminalistika kolleegid tema jalge ees oleva augu peale presenti laotasid. Üks ekskavaatorijuht oli leidnud varisemisohtliku lennukiangaari lammutamisel tühjast kütusemahutist inimese luud ja kolju ning kutsunud ülemuse suureks pahameeleks politsei. Nüüd seisis lammutustöö juba kaks tundi ja Pia sai kuulda sõimuvalinguid halvatujuliselt töödejuhatajalt, kelle multikultuurne lammutusmeeskond oli politsei saabudes otsemaid kahanenud. Mees süütas veerand tunni jooksul juba kolmanda sigareti ning hoidis õlgu üleval, nagu takistaks see vihmal jakikrae vahele voolamast. Ta vandus lakkamatult omaette.
„Me ootame kohtumeedikut. Ta tuleb varsti.” Piat ei huvitanud ei mustalt töötajate ilmselge tegevus ehitusplatsil ega lammutustööde ajaplaan. „Lammutage siis teine hall enne.”
„Lihtne öelda,” kaebas mees ning osutas ootavate ekskavaatorite ja veoautode poole. „Paari kondi pärast läheb nii palju aega raisku, see maksab terve varanduse.”
Pia