ÜKS
Täpselt kell 22.18 vajus tema maailm teist korda kummuli.
Tema vahi alla võtmisest oli möödas natuke vähem kui poolteist tundi, aga asi polnud selles. Vahistamine oli käinud osavalt, ta piirati sisse, kaks meest ees ja kaks taga. Kokku neli, väledad ja mornid, ilmselgelt erariides politseinikud.
Üks meestest tema ees astus ligi ja ütles midagi. Ta raputas pead.
„Non parlo Croato. Solo Italiano.”
Mees noogutas, nagu poleks see üllatav, ja viipas peaga: tulge kaasa. Ta järgnes eesmisele paarile eravärvides sedaani juurde, mis oli eemal tänavaserva pargitud.
Enne tagaistmele pugemist vaatles ta valgushelki lahe rahutul veel, künkajalamil jahisadama süles loksuvate jahtlaevade maste. Ta heitis pilgu käekellale. Viis minutit üheksa läbi. Jäänud oli viiskümmend viis minutit.
Tuba oli klišee: servadest kaardus kreemikasvalge linoleum, tolmused piklikud päevavalguslambid, ühe pirn vilkumas nagu tõmblev silmalaug, odav puitplaadiga laud, metalljalad poltidega põranda külge kinnitatud. Lõhnas tubaka ja läppunud higi järele.
Ta istus üksi, näoga ukse poole. Seitsmeteistkümne minuti pärast, seinakella järgi kell 21.44, avanes uks. Sisse astus tumedapäine naine, prillid nagu öökulli silmad. Naise kannul tulid kaks nendest meestest, kes olid ta kinni nabinud. Üks võttis toolil istet. Teine nõjatus seinale, käed rinnal risti.
Naine seisatas teisel pool lauda ja hoidis tema passi lõdvalt näpus justkui määrdunud kaltsu. Naine ütles ilma sissejuhatuseta, aktsendiga, kuid ladusas itaalia keeles: „Alberto Manta, elupaik Lugano Šveitsis. Zagrebisse saabusite teisel septembril. Samal päeval registreerusite siin Rijekas hotelli Neboder.” Naine tegi pausi. „Miks te siin olete?”
Tema ütles: „Ma tahaksin nüüd oma telefonikõnet.”
„Aga teid pole arreteeritud. Kas teile väideti vastupidist?”
Naine vehkis sõrmega. Seinale nõjatunud mees astus lähemale ja ulatas kausta, kust naine tõmbas pataka fotosid. Naine asetas need lauale ja laotas lehvikukujuliselt laiali. Fotosid oli neli, tänaval kaugläätsega pildistatud seeria, mis kujutas teda hoolitsetud mokahabeme ja veidi pikemate juustega, kui oli tema vanuses moes, muheldes õlale patsutamas lühemale mehele, kelle nina oli küljele viltu.
„See isik,” ütles naine ja koputas ülemisele fotole, millel oli ainult moonutatud ninaga mees.
Tema ütles: „Drazan Spiljak. Ärituttav. Import-eksport. Mina müün käsitsi kootud luksusvaipu, tema aitab mul pääseda Horvaatia turule.”
„Ta on narkokaubitseja. Siin Rijekas suur tegija. Colombia kokaiin, Afganistani heroiin. Mürk jõuab meie mõlema kodumaa tänavatele ja mänguväljakutele, härra Manta.”
Tema laiutas käsi. „Mis ma oskan öelda? Muidugi mõistan ma selle hukka. Aga härra Spiljak on vaba, kõnnib linnas ringi. Talle kuulub seaduslik ettevõte. Ma ei saa heale võimalusele lihtsalt selga keerata, kuna mehe kohta on liikvel kuulujutud.”
„Kuulujutud. ” Naine pöördus pooleldi, pilk maas, ja vaatas siis talle otsa, silmad vidukil. „Te heidate pilke kellale, härra Manta.”
Kas ta heitis või? Lohakas. „Ma olen hiljaks jäämas.”
„Kuhu, kui tohib küsida?”
„Ühele kohtumisele.”
21.50.
Naine marssis paar sammu paremale ja tagasi ning toetas käed lauaplaadile. Kummardus ette, kuni nende näod olid lähestikku.
„Teil oleks targem ära sõita, härra Manta. Rijekast ja üldse Horvaatiast. Spiljak on saast, kellest meile piisab. Juurde me seda ei vaja.”
„Kas ma tohin minna?”
Naine ajas sõnatult selja sirgu ja väljus toast. Mehed läksid järele, üks andis talle märku istuma jääda. Uks sulgus.
Uksesilmaga arvestades hoidis ta oma näo ilmetuna. Tema käekell näitas 21.55.
22.00.
Aeg oli otsas.
Kolm minutit kümme läbi avanes uks, üks meestest sisenes ning viskas lauale tema telefoni ja passi. Ta tõusis püsti ja kontrollis telefoni ekraani. Viis vastamata kõnet. Ta väljus mehe kannul.
Valvelaua ametnikult küsis ta: „Taksopeatus?”
„Pöörake paremale ja kahe kvartali pärast uuesti paremale.”
Ta astus öösse ja kõndis kärmelt, kuid kiirustamata piki tänavat, tõstes telefoni kõrva äärde. Esimene sõnum oli jäetud kell 21.32.
„Minu meelest leppisime kokku poole kümneks. Ta on siin, nad võtavad tekil napsi.”
Kendrick.
Järgmine sõnum, kell 21.46: „Nad läksid sisse. Tee kähku, päiksekiir.”
Ta keeras ümber nurga ja tõttas sammu lisades taksopeatusest mööda. Rahvast täis tänavatel pääseks takso aeglaselt edasi. Jalgsi jõuab kiiremini kohale.
Kolmas sõnum, kell 21.50: ei mingeid sõnu, ainult summutatud ohe.
Kell kümme taas Kendrick, lõrinal: „Kurat võtaks, kus sa oled?”
Ja kell 22.03: „Sitta kah. Ma lendan peale.”
Manta – kelle õige nimi oli John Purkiss – sulges hetkeks silmad.
Siis pistis ta jooksu.
Viimase kuuga oli Purkiss võitnud Spiljaki usalduse. Juhtumisi ei huvitanud teda eriti Spiljak ega tolle äri. Sihikul oli hoopis keegi Nicholas Hoggart, Briti salaluureteenistuse (SIS) eruohvitser, kellele kuulus Rijekas eraturvafirma. Kahtlustati, et Hoggart on Spiljaki inimestega seotud, rakendab vastastikuse kasu teenistuses tegevagendina kogutud teadmisi kohalikust allilmast ja korrakaitsest. Erus või mitte, Hoggart oli SIS-i häbiplekk. Siin tuligi mängu Purkiss.
Purkiss oli otsustanud näidelda Šveitsi itaallast, sest teadis, et nagu paljud horvaadid riigi selles osas, oskab ka Spiljak itaalia keelt. Ta oli pakkunud juurdepääsu Šveitsi pangakontodele, mida Spiljak ei saanud endale lubada. Kõne all oli tehing, mis laseks Spiljakil ja nimetul äripartneril tasuks protsentide eest neid kontosid kasutada. Too nimetu äripartner oli loomulikult Hoggart, ja täna õhtul pidi Purkiss tehingu sõlmimiseks mõlemaga Spiljaki jahi pardal kohtuma. See oli tema ainuke võimalus meelitada Spiljak ja Hoggart korraga ühte paika ning hankida salvestatud tõendid Hoggarti seotusest kuritegevusega. Kendricki ülesanne oli valvata ja vajaduse korral appi rutata.
Kohtumine oli määratud kella kümneks.
Kolmteist minutit tagasi.
Ehkki Purkiss kandis kerget linast ülikonda, jäi kaalult oma pikkuse kohta normaalse vahemiku alumisse otsa ega olnud elu sees suitsetanud, tundus talle, nagu kaugeneks jahisadam temast sama kiiresti, nagu ta sellele lähenes. Ta vedas kopsudesse lahelt tulvavat soolast õhku ja puhus järsult uuesti välja, higi valgus näole ja kastis ihu vastu pressitud riidevolte. Ta sõelus, põikles ja trügis läbi tänavatel restoranide vahel saaliva rahvahulga ning tema kõrvu kostsid vihased hõiked.
Telefon taskus sumises. Purkiss napsas selle pihku ja heitis jooksu pealt pilgu ekraanile. Tekstisõnum, millega oli kaasas foto.
Sõnumi oli saatnud Vale: Vii asi lõpule ja tule kohe koju. See foto tehti täna hommikul.
Ta vaatas fotot.
Purkiss tardus paigale.
Ta oli keset sõiduteed ja üks auto kihutas pidurite-signaali vingudes tema poole. Ta kargas eest ära kõnniteele.
Ta seisis fotot jõllitades, mõtted külmad kui higi.
Võimatu.
Ümbritsev sagin näis äkki kaugena, nagu jälgiks ta ringikujulisel ekraanil näidatavat dokumentaalfilmi.
Vale eksib.
Kell telefoniekraani ülaosas oli juba 22.19.
Purkiss tõmbas hinge ja sulges silmad. Vaimusilmas surus ta foto ja selle äratatud mõtted-tundmused tillukesse karpi. Siis pitseeris ta karbi ja mattis maha. Ta otsis verest adrenaliinilainet, leidis selle ja asus sellel