Autori märkus
Springwood Hall on nimetatud Victoria-aegse maamaja järgi, mille juurdeehitises minu abikaasa noorpõlves elas. Kahjuks lammutati see hoone juba aastaid tagasi maha. Ma ei tea ühtegi teist sellenimelist maja, aga kui selline juhtub kusagil olema, siis on see pelk kokkusattumus.
üks
Läikiv tutt-uus reklaamsilt teatas: „Springwood Hall – hotellrestoran”. Selle all rippus väiksem silt, millelt võis lugeda: „Avatakse varsti”.
Elektritöid teostava firma furgoonauto mürises mõlemast uhkest kuulutusest mööda. See keeras sisse hiljuti mustaks värvitud sepisväravast, mille varbade otsad olid kuldseks võõbatud, ning sõitis mööda värskelt kruusatatud sissesõiduteed maja ette. Springwood Hall oli veel üks objekt elektriku päevaplaanis.
Autost hüppas välja tunkedes noormees, tööriistakast käes. Löönud autoukse enda järel kinni, silmitses ta ükskõikse pilguga gootikale pretendeerivat 19. sajandi teises pooles ehitatud eklektiliste tornide ja irvitavaid elukaid kujutavate veesülititega hoonet. Maja oli ehitatud kohalikust meekarva kivist ja hiljuti puhtaks küüritud. Ilma ajast ja ilmastikust kogunenud samblakihita nägi see kuidagi alasti välja ega sobinud maastikuga. Kahjuks rõhutas see veelgi rohkem ebaõnnestunud ehitusstiili. Restaureerijad olid teinud korralikku tööd, kuid tulemus ei rõõmustanud tundlikku silma.
Noore elektriku jättis see külmaks. Ta kehitas õlgu ja astus vilet ajades töömehe poole, kes askeldas mõni jard eemal eraldi ehitise ees, millel seisis silt „Sisebassein”. Läbi suurejooneliste klaasuste kahekordsena peegeldudes paistis valgetest plaatidest laotud bassein, mida ümbritsesid potipalmid ja vitstest punutud lamamistoolid, basseini tagant viisid uksed riietus- ja duširuumidesse. Vanuse, suuruse ja asukoha järgi võis oletada, et see väiksem ehitis oli olnud kunagi tõllakuur. Uksepiitadele viimast võõpa andev maaler nägi tulijat, kuid ei teinud temast välja.
„Elektrik tuli!” hüüdis noormees.
„Pole minu rida, vennas,” vastas värvija.
Mingil salapärasel moel avas see tõrksalt alanud dialoog tee juhuslikule vestlusele. Maalril polnud midagi väikese puhkepausi vastu, ta taganes sammu, pööras pea viltu ja silmitses oma tööd.
Elektrikule avaldas siseujula muljet. „Kena kohake,” kiitis ta ja viipas seejärel maja suunas. „Sellest saadik, kui ma siin viimati käisin, on asjad kõvasti edenenud. Enne oli see viirastuslik vana lobudik. Küllap neelas terve varanduse.”
„Rahas ei olevat küsimus,” ütles maaler rõhutatult.
„Võib-olla sobib see koht vanadele rikkuritele, kuid mulle ei mahu pähe, milleks raisata selle kohendamiseks nii palju aega ja raha. Ja ikkagi on need ülesvurhvitud varemed, eks ole? Ma ei näe, et siin oleks midagi uuendatud. Samad vanad puitaknad ja seesama kentsakas nokkmütsis vanamees roosidega õiendamas, justkui oleks see kõige tähtsam. Etem oleks olnud see rusu maha lammutada ja ehitada selle asemele korralik maja. Millal see hotell nüüd siis avatakse?”
„Laupäeval. Inimesed sebivad ringi nagu porikärbsed, et kõik saaks õigeks ajaks korda. Kohale tulevat kari kuulsusi. Ma kuulsin, et ka televisioon ja puha.”
„Jah?” küsis elektrik huvitatult.
„Ei ühtegi tuntut,” ütles maaler põlglikult. „Mõni nagamann, kes kirjutab toidu all lookas laudadest, arhitektid ja muud taolised. Paar kõrgemasse klassi kuuluvat üleslöödud untsakat, et näidata marki.” Ta osutas peaga. „Kui tahate midagi kuulda, minge parem kööki. Tõenäoliselt on nad seal, kuid ma kahtlen, et keegi räägib midagi mõistlikku. Siin on praegu täielik hullumaja. Ma ei soovita teil peakoka ja tema abilise silma alla sattuda. Šveitslane. Neil on köögis üsna teravaid nuge, nii et hoidke eemale! Otsige üles omanik – samuti šveitslane –, kuid teda pole hetkel kohal.”
Sel silmapilgul lõhestas õhku kohutav hääl. See oli midagi karjatuse ja möirge vahepealselt, otsekui vaevleks keegi surmaeelses agoonias. Siis hääl vaibus.
„Tohoh tonti, mis see oli?” küsis elektrik ehmunult.
Maaler ei lasknud häälel ennast heidutada ja jätkas aeglaste ühtlaste liigutustega oma tööd. „Üks nendest kronudest.” Ta noogutas peaga millegi poole, mis jäi basseini taha. „Neid on seal terve koplitäis. Mitte ainult eesleid. Kaks hobust ja paar poni ka. Kärnas elajad, löövad sulle esimesel võimalusel hambad sisse. Mina neile ligi ei lähe. Seal on ka mingi poollagunenud tall ja keegi tibi hoolitseb nende eest.”
Elektrikule meenus, miks ta oli siia tulnud ja mis tema töökäsul seisab. „Olgu siis, nägudeni,” ütles ta ja suundus maja taha, kus oli köögiuks.
Umbes kümme minutit hiljem vuras õue suur Mercedes ja peatus peaukse ees. Autost astus välja lüheldast kasvu, kuid tugeva kehaehituse, laiade õlgade ja korralikult pügatud tumedate juustega päevitunud mees. Ta oli eduka ärimehe vurhvi – tõenäoliselt endine sportlane, kes on pühendanud oma tähelepanu ja ande ärile. Ja see vastas tõele. Eric Schuhmacher oli olnud omal ajal tuntud hokimängija. Tema lihased olid hakanud juba lõtvuma – nagu sel puhul ikka –, kuid keha oli siiani muljetavaldavalt vormis, mis pani mõtlema, kas tasub temataolise mehega tüli norida.
„Ongi platsis,” pomises maaler ja saatis pilguga kallites valgetes põlvpükstes köögi poole sammuvat Ericut. „Wilhelm Tell oma aus ja hiilguses!” Ta pühkis pintsli puhtaks ja sulges hoolikalt lakipurgi kaane. „Ma lasen noole lendu ja see maandub jumal teab kuhu!” Ta kihistas oma nalja peale rahulolevalt naeru.
Teel kööki tuli Eric Schuhmacheril läbida maja tagaküljel olev kitsas esik, kust viis trepp alla keldrisse. Trepiuks oli avatud. Ta kortsutas kulmu ja mõistatas endamisi, kes võiks seal all olla. Sissepääs keldrisse oli tulnud ümber paigutada. Pärast seda, kui kööki paigaldati uued tööpinnad, jäi vana uks valesse kohta ja see tuli raiuda esikuseina väljapoole kööki. Nüüd osutus keldris käimine ebamugavaks, ja mis veel hullem – kokad ei saanud köögist sel silma peal hoida.
Ta astus kööki, kus avanes vaatepilt, mida Bruegel oleks meelsasti maalinud. Esimesel pilgul kaootilisena tunduvas paigas sibasid ringi kokad ja köögiabilised, pliidil keesid suured katlad, õhus levis küüslaugu, higi, veini, liha, sibulate ja keevate puljongikontide lõhna.
Eric astus lühikest kasvu, pikkade käte ja tihedate kulmudega tõmmujumelise jässaka mehe juurde. Üleskeeratud varrukate alt paistsid pikkade mustade karvadega lihaselised käsivarred, mis andsid talle ahvi välimuse.
„Gruotsi, Ulli!” tervitas Eric ja patsutas mehe tugevat õlga. „Laupäev saab olema minu elu suurim päev – meie elu suurim päev, Ulli.”
„Ja, Herr Schuhmacher!” urises peakokk.
Kuid Ericule oli midagi silma hakanud. Ta kummardus virsikukasti kohale. „Kes need vastu võttis? Mis neist laupäevaks järele jääb?”
„Vabandage, Herr Schuhmacher,” vastas üks kokkadest süüdlaslikult.
„Vabandamisest ei piisa, Mickey! Sa tead ju, mida ma taotlen? Nelja tärni! Ja ühel päeval võib-olla isegi viit! See on minu eesmärk. Ja kuidas Springwood Hall hotell need saab? Siis, kui pööratakse tähelepanu igale pisiasjale, Mickey, igale pisiasjale!”
Ta pöördus taas Ulli Richteri poole, kes toimetas, nägu higine, maharaiutud loomapea kallal.
„Mina ei jõua ka igal asjal silma peal hoida, Herr Schuhmacher,” ütles Ulli. „Me saame laupäevaks valmis, kuid ainult jumala abiga. See suur ahi streigib jälle ja keegi virutab minu järelt pidevalt nuge.”
See oli tõsine süüdistus ja Eric näitas üles sobivat pahameelt. Peakoka isiklikud noad on pühad asjad ja seda teadsid kõik. Ta pöördus personali poole, kes katkestas töö ja tardus paigale, kuidas keegi – lihakirves tõstetud, puulusikas käes –, ja kõik jäid tähelepanelikult kuulama.
„Erikülalised saabuvad laupäeval juba varakult, et teha väike ringkäik. Samuti telemehed. Ma tahan, et kõik oleks korras! Ma nõuan täielikku korda ja puhtust, ma ei taha näha pesemata kausse ega musti lappe! Ja kõik käigu ringi, nägu naerul!”
„Jah, Herr Schuhmacher!” vastasid kõik kuulekalt kooris – peale Ulli Richteri, kes liigutas ainult pisut oma tihedaid kulme.
„Ja nüüd tööle!”