Vägivallatu suhtlemine
Tänuavaldused
Ma olen tänulik võimaluse eest töötada koos professor Carl Rogersiga ajal, mil ta uuris abistava suhte komponente. Selle uuringu tulemused on mänginud võtmerolli käesolevas raamatus kirjeldatud suhtlemismeetodi arengus.
Ma olen igavesti tänulik professor Michael Hakeemile, kes aitas mul näha neid teaduslikke piiranguid ja sotsiaalseid ning poliitilisi ohte, mis on seotud psühholoogia praktiseerimisega nii, nagu mind õpetati: tuginedes patoloogial põhinevale arusaamale inimesest. Selle mudeli piirangute nägemine ergutas mind otsima viise, praktiseerimaks teistsugust psühholoogiat, mis põhineb kasvaval selgusel sellest, kuidas inimesed peaksid elama.
Samuti olen ma tänulik George Millerile ja George Albee’le nende pingutuste eest alarmeerida psühholooge vajadusest leida paremaid viise “psühholoogia äraandmiseks”. Nad aitasid mul mõista, et meie planeedil kestev hiiglaslik kannatus nõuab efektiivsemaid viise nende hädavajalike oskuste levitamiseks, kui on pakkuda kliinilisel lähenemisel.
Ma tahaksin tänada Lucy Leu’d selle raamatu toimetamise ja lõpliku käsikirja loomise eest; Rita Herzogit ja Kathy Smithi nende abi eest toimetamisel ning Donald Milligani, Sonia Nordensoni, Melanie Searsi, Bridget Belgrave’i, Marian Moore’i, Kittrell McCordi, Virginia Hoyte’i ja Peter Weismillerit täiendava abi eest.
Lõpuks tahan avaldada tänu oma sõbrale Anne Mullerile. Julgustades mind avama selgemini seda vaimset alust, millele mu töö tugineb, lisas ta sellele tööle kaalu ja rikastas minu elu.
Eessõna
Arun Gandhi
M.K. Gandhi Institute for Nonviolence, asutaja ja president
Üleskasvamine värvilisena 1940. aastatel Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus rahvastikku jaotati rassitunnuste järgi ning värvilisel elanikkonnal puudusid täielikult või osaliselt poliitilised ja kodanikuõigused, polnud kellelegi meeldiv. Eriti juhul, kui sulle iga päev ja iga hetk jõhkralt sinu nahavärvi meelde tuletati. Ja kümneaastasena valgetelt noorukitelt peksasaamine seetõttu, et sind peetakse liiga mustanahaliseks, ja mustadelt noorukitelt seetõttu, et sind peetakse liiga valgenahaliseks, on alandav kogemus, mis võib igaühe viia kättemaksuhimulise vägivallani.
Ma olin tänu oma kogemustele nii vägivaldne, et minu vanemad otsustasid mind viia Indiasse ja jätta mõneks ajaks vanaisa, legendaarse M. K. Gandhi juurde, et õpiksin temalt, kuidas tulla toime viha, frustratsiooni, diskrimineerimise ja alandamisega, mida nahavärviga seotud vägivaldsed eelarvamused võivad kaasa tuua. Nende kaheksateistkümne kuu jooksul õppisin ma rohkem, kui oskasin aimata. Ma kahetsen vaid seda, et olin tol ajal kolmeteistaastane ja keskpärane õpilane. Kui ma vaid oleksin olnud natuke vanem, natuke targem ja natuke tähelepanelikum, siis oleksin õppinud palju enam. Kuid inimene peab leppima sellega, mis tal on, mitte olema ahne – see on vägivallatu elu põhitõde. Kuidas ma saaksin seda unustada?
Üks asi, mida oma vanaisalt õppisin, oli vägivallatuse tähtsuse ja mõju mõistmine ning tunnistamine, et me kõik oleme vägivaldsed ja peame oma suhtumist kvalitatiivselt muutma. Tihti ei märka me ise oma vägivaldsust, sest oleme selle suhtes võhiklikud. Me eeldame, et me pole vägivaldsed, sest mõistame vägivalla all kaklemist, tapmist, peksmist ja sõdu – asju, mida tavalised inimesed ei tee.
Et seda selgitada, laskis vanaisa mul joonistada vägivalla sugupuu samadel põhimõtetel, mida oleme harjunud kasutama geneetilist sugupuud koostades. Ta väitis, et ma hakkan vägivallatust paremini mõistma, kui mõistan ja tunnistan meie maailmas eksisteerivat vägivalda. Ta abistas mind iga päev aset leidva vägivalla – kõik, mida ma kogesin, millest lugesin, mida nägin või mida teistele tegin – analüüsimisel ja kirjapanekul pealkirjade “füüsiline” (kui tegemist oli vägivallaga, kus kasutati füüsilist jõudu) ja “passiivne” (kui tegemist oli vägivallaga, kus valu oli pigem emotsionaalne) alla.
Mõne kuu jooksul katsin ma oma toa ühe seina “passiivsete” vägivallategudega, mida vanaisa pidas füüsilisest vägivallast salakavalamateks. Seejärel selgitas ta, et passiivne vägivald tekitab ohvris lõpuks viha ning too vastab sellele kas indiviidina või kollektiivi liikmena vägivaldselt. Teiste sõnadega, passiivne vägivald on see, mis valab füüsilise vägivalla tulle õli. Seega, kui me ei mõista või ei tunnusta seda kontseptsiooni, siis ei kanna meie pingutused rahu nimel töötada vilja või on meie saavutatud rahu vaid ajutine. Kuidas me saame kustutada selle tule, kui esmalt ei takista seda põrgutuld süütava õli voolu?
Vanaisa toonitas alati häälekalt vägivallatu suhtlemise vajadust – sama on teinud Marshall Rosenberg palju aastaid suurepäraselt oma kirjutistes ja seminaridel. Ma lugesin märkimisväärse huviga härra Rosenbergi raamatut “Vägivallatu suhtlemine. Elu keel” (Nonviolent Communication – A Language of Life) ning tema töö sügavus ja lahenduste lihtsus avaldas mulle muljet.
Kui – nagu vanaisa oleks öelnud – “me ise ei saa selleks muutuseks, mida maailmas näha tahame”, siis ei leia muutus iial aset. Kahjuks ootame me kõik, et teine inimene muutuks.
Vägivallatus ei ole strateegia, mida saab täna kasutada ja homme kõrvale heita, samuti pole see miski, mis teeb sind leebeks või viib kergelt edule. Vägivallatus seisneb positiivsete hoiakute omaksvõtus, et asendada meid valitsevad negatiivsed hoiakud. Kõik, mida me teeme, on tingitud isekatest motiividest – mis kasu mina sellest saan –, eriti valdavalt materialistlikus ühiskonnas, mis vohab kaljusel individualismil. Ükski säärane negatiivne kontseptsioon ei edenda homogeense perekonna, ühiskonna, kogukonna või rahvuse loomist.
See pole oluline, et me tuleme kriisiolukorras kokku ja näitame lippu lehvitades üles patriotismi; sellest ei piisa, et meist saab superjõud, kes loob arsenali, millega võib maailma mitmekordselt hävitada; sellest ei piisa, kui me alistame ülejäänud maailma oma sõjalise võimsusega, sest rahu ei ole võimalik rajada hirmule.
Vägivallatus tähendab iseendas peituva positiivsuse esiletoomist. Pigem domineerigu teiste armastamine, austamine, mõistmine ja tunnustamine ning kaastunne ja osavõtlikkus kui enesekeskne, isekas, ahne, vihkav, eelarvamuslik ja kahtlustav suhtumine, mis tavaliselt meie mõtteid valdab. Me kuuleme inimesi tihti ütlemas: “See on julm maailm, kui sa tahad siin ellu jääda, pead ka ise julmaks muutuma.” Selle väite puhul jään mina alandlikult teistsuguse arvamuse juurde.
Maailm on selline, milliseks meie oleme ta teinud. Kui see on täna julm, siis selletõttu, et me oleme ta oma suhtumisega julmaks muutnud. Muutes iseennast, võime muuta ka maailma ning iseenda muutmine saab alguse oma suhtlemisviiside ja keelekasutuse muutmisest. Ma soovitan üliväga seda raamatut lugeda ja selles õpetatavat vägivallatu suhtlemise meetodit rakendada. See on märkimisväärne esimene samm kaastundliku maailma loomise poole.
1. PEATÜKK
Südamest andmine
Vägivallatu suhtlemise tuum
See, mida ma oma elus ihkan, on kaastunne,
südamest andmisel põhinev enese
ja teiste vaheline voog.
Sissejuhatus
Uskudes, et meile on loomuomane nautida kaastundlikku andmist ja saamist, olen enamiku aja oma elust mõtisklenud kahe küsimuse üle. Mis on see, mis eraldab meid oma kaastundlikust loomusest, juhtides vägivaldse ja ekspluateeriva käitumiseni? Ja vastupidi, mis laseb mõnel inimesel isegi kõige raskemini talutavates olukordades jääda siiski kontakti oma kaastundlikkusega?
Minu huvi nende küsimuste vastu tekkis lapsepõlves, 1943. aasta suve paiku, kui meie perekond kolis Detroiti, Michigani. Teisel nädalal pärast meie saabumist puhkes kohalikus avalikus pargis ühe vahejuhtumi tõttu rassidevaheline sõda. Järgnevatel päevadel tapeti üle neljakümne inimese. Meie naabruskond asus täpselt vägivalla keskmes ning me veetsime kolm päeva kodus luku taga.
Kui rassirahutused lõppesid ja kool jälle algas, avastasin, et ka nimi võib olla sama ohtlik kui nahavärv. Kui õpetaja minu nime välja hüüdis, sisistasid kaks poissi mind põlglikult jõllitades: “Kas sa oled itske?” Ma ei olnud seda sõna kunagi varem kuulnud ega teadnud, et see on juutide kohta kasutatav halvustav väljend. Pärast