George Richie’le, MD,
ja tema kaudu Ühele,
keda ta soovitas
Eessõna
Niinimetatud meele-keha debatt on jätkuv diskussioon füüsilise maailma ja meie vaimsete kogemuste seose üle. Mis on teadvus? Mis on mateeria? Kuidas meel ja mateeria üksteist mõjutavad? Kas üks neist on basaalne ja teine selle tõttu tekkinud või tegutsevad mõlemad kõrvuti? See arutelu on täpselt teaduse, filosoofia ja teoloogia keskmes – tegelikult on see kõikide meie põhiliste eksistentsi kohta käivate küsimuste keskmes. Selles valguses pole ka ehk ime, et tormiline arutelu on kestnud juba üle kahekümne viie sajandi. Üllatav on see, kui vähe edusamme on selles küsimuses enam kui saja inimpõlve vältel tehtud.
Kuid inimkond on jõudnud tupikust radikaalse muutuse lävele – muutuse, mis lõpuks ometi lubab meil teha märgatavaid edusamme mõistmaks kogu eksistentsi olemust, mis on olnud nii kiivalt varjatud kogu aastatuhandeid kestnud arutelu vältel. Kui tuleviku ajaloolased dokumenteerivad inimkonna püüdlusi mõista oma kohta universumis, näevad nad otsustavat pöördepunkti 1975. aastal ilmunud raamatus “Elu pärast elu”, mille autoriks oli dr Raymond Moody.
Selles pöördelises teoses on dr Moody koondanud oma terase filosoofilise ja teadusliku mõtte nendele kummalistele kogemustele, millest olid talle rääkinud sajad surma piirilt naasnud patsiendid. Nende kogemuste sarnasus oli tema arvates muljetavaldav. Kuigi patsiendid võisid olla erinevat usku ning omada erinevat meditsiinilist ja kultuurilist minevikku, leidus nende meenutustes ühiseid jooni, mis veensid, et see teema on uurimist väärt ning suudab vastu pidada ka teaduslikule kontrollile. Moody on teinud tuntuks termini “surmalähedane kogemus” ning toonud esile, et samu kogemusi on inimesed kirjeldanud juba aastatuhandeid üle kogu maailma.
Järelemõtliku ja kaalutleva teadlasena on dr Moody alati säilitanud ettevaatliku, kuid eelarvamusteta skepsise selle suhtes, mida need kogemused seoses meie eksistentsiga tegelikult tähendavad, eriti kui asi puudutab seda küsimuste küsimust: kas hing jääb püsima pärast keha surma? Läks aastakümneid, enne kui ta avas ennast võimalusele, et säärased juhtumid võivad ka päriselt pakkuda mingit sorti “tõestust” selle kohta, et surmajärgne elu on olemas. Ta on läbi ja lõhki skeptik.
Ajani, mil “Elu pärast elu” andis meditsiinitöötajatele konteksti, kuhu surmalähedased kogemused paigutada, olid patsiendid, kes oma kogemusi teistega jagasid, alati saanud arvamuse osaliseks, et tegemist oli vaid sureva aju viguriga, hallutsinatsiooniga, mida põhjustas kas ravimite toime, hapnikupuudus või kõige hullemal juhul nende meditsiinilise olukorraga kaasnenud vaimuhaigus. Pole ime, et patsiendid olid kidakeelsed ega kippunud nii kummalisi lugusid jagama! Kuigi arstide seas on see protsess alles pooleli, on paljud juba avanud oma meele suurematele võimalustele. Mina isiklikult olen teadlik paljudest arstidest ja meditsiiniõdedest, kelle patsientidel on olnud surmalähedasi kogemusi ning kes on osanud neile sobivat nõu ja abi anda just tänu sellele teadustööle, mis sai alguse dr Moody teedrajavast teosest.
Enamik inimkultuure on kümnete aastatuhandete vältel näinud surma elu loomuliku osana ja rajanud sellele arusaamale kõikehõlmava maailmavaate. Kuid teadusliku materialismi esile kerkides kahekümnendal sajandil loobus moodne lääne kultuur enda kahjuks sellest tervikvaatest. Teaduslik materialism esitab seisukoha, et eksisteerib ainult füüsiline mateeria ning meel on illusioon, mis sõltub aju ja keha tegevusest. Üheksateistkümnendal sajandil suri suurem osa inimesi kodus, olles ümbritsetud oma perekonnast. Kiire üleminek haiglapõhisele ravile kahekümnenda sajandi alguses suurendas tähelepanuväärselt nende inimeste hulka, kes surid haiglas, ümbritsetuna lahkudes vaid mõnest meditsiinitöötajast (kes sageli saatsid lähedased eemale, et säästa neid surma nägemisest).
Ravimeetodite areng, näiteks antibiootikumide, röntgeni ja vereülekannete kasutuselevõtt, muutis haiglad teaduslikeks tõhusa meditsiinilise sekkumise keskusteks, mille tõttu hakkasid meedikud senisest enam tundma ennast läbikukkunuima, kui nende patsiendid ei paranenud. Surm ei olnud enam haiguse sage ja loomulik tagajärg, vaid vihatud vaenlane, keda pidi pilkude eest peitma ja kellest ei tohtinud rääkida. See oli muutunud vägagi ebaloomulikuks.
Kahekümnenda sajandi teiseks pooleks olid säärased arengud viinud kallite meditsiinivahendite ja ravimeetodite irratsionaalse ülekasutamiseni ainult selleks, et elu pikendada, mille tõttu jätkus ka tolleks momendiks juba kontrolli alt väljunud tervishoiukulutuste tõus. Eeskätt on kannatanud selle agressiivse muutuse tõttu just surmaprotsessi läbivate patsientide väärikus.
Dr Moody raamat “Elu pärast elu” oli võtmetähtsusega, parandamaks oluliselt meie kultuuri tasakaalutut hoiakut nii surma kui ka sellesse, kuidas oma elu elada, ning mõistmaks, et füüsilise keha surma pole vaja karta, sest see ei tähenda ei hinge lõppu ega lähedaste hingede vaheliste sidemete katkemist. Dr Moody on taasavastanud ka psühhomanteumi – peegelruumi, mida kasutatakse vaimuilmaga suhtlemiseks ja mille juured ulatuvad Vana-Kreekasse, ning toonud selle meie moodsasse ajastusse. See on terapeutiline vahend, mis pakub pilguheitu oma lahkunud lähedastele ja aitab nendega kontakti luua.
Dr Moody on jätkanud väsimatu entusiasmiga surmalähedaste kogemuste sügavama tähenduse otsimist. Tänu tema piiritule energiale ja tarkusele on ilmunud neliteist raamatut, mis aitavad tuua meie maailma sügavamat arusaamist. Üheks suurimaks lisapanuseks on olnud tema kirjeldused jagatud surmakogemustest, kus sureva patsiendi voodi kõrval viibija hing võetakse koos lahkuva hingega kaasa fantastilisele teekonnale, kus tal on võimalik enne maisesse ellu naasmist näha koguni täielikku eluülevaadet.
Olen kuulnud samasuguseid jutustusi inimestelt, kes on käinud minu ettekandeid kuulamas (peaaegu alati algasid need sõnadega “Ma pole seda kunagi varem kellelegi rääkinud, aga…”), kuid ma ei mõistnud nende tähendust, enne kui lugesin dr Moody raamatut “Pilguheidud igavikku” (Glimpses of Eternity), mille andis 2010. aastal välja Paul Perry. Ja taas kord, dr Moody mitte ainult ei avastanud neid paljusid isiklikke tunnistusi ühendavat uut seaduspärasust, vaid leidis neile ka koha esilekerkivas asukohata teadvuse taksonoomias. Kuna jagatud surmakogemused esinevad tavalistel tervetel inimestel, on need võimsad vastuargumendid hüpoteesile, et surmalähedaste kogemuste põhilised elemendid – näiteks ere valgus, tunnel, kadunud lähedaste nägemine, jumalike olendite kohtamine – on sureva aju patopsühholoogilised häired. Veelgi enam, dr Moody on avastanud, et need pole sugugi harukordsed kogemused!
See murranguline töö on viinud projekti “Jagatud üleminek” (Shared Grossing Project) algatamiseni Santa Barbaras Californias, mille eesmärk on juhendada meedikuid, hooldustöötajaid ning asjast huvitatud perekonnaliikmeid, kuidas aru saada ja ehk ka osa võtta sureva inimese üleminekust.
Dr Moody töö on andnud tõuke paljudele muutustele meie kultuuris, nimetan neist vaid mõnda: Tiibeti unenäoõpetuste tänapäevane praktika, mis julgustab sellega tegelejaid püsima une ajal teadvusel, et olla teadvel ka suremisprotsessi ajal; mõistvam suhtumine lähedastesse, kes kavandavad aktiivselt viise, kuidas pärast surma suhelda kokkulepitud koodide või signaalide abil; suurem valmisolek ära tunda hingesugulasi eelmistest eludest ning planeerida tulevasi ühiseid kehastumisi; hooldushaiglad, mis võtavad eeskuju sünnitusmajadest, et muuta hinge üleminek seikluslikuks, rõõmsaks ja pidulikuks sündmuseks.
Adudes paremini, kes me tegelikult oleme ja mida meie eksistents endast kujutab, saame elada oma elu rikkamalt, õppides ja õpetades armastuse, kaastunde ja andestuse õppetunde, mille taasavastamiseks siin oleme. Paradigmanihe seoses vaadetega surmale on äärmiselt vajalik, et mõista, mis on elu ja kogu eksistentsi aluseks.
Tänu surmalähedastele kogemustele on teadusringkondades tärkamas arusaam, et füüsiline aju ei loo teadvust, vaid teadvus on igavene. Üks veel tõsiseltvõetavam teaduslik mudel on see, et aju töötab kui kaitseklapp või filter, mis piirab teadvust (s.t meie teadlikkust endast ja ümbritsevast maailmast), lastes läbi vaid teadlikkuse nire, mida suurem osa inimesi peab igapäevaselt teadvuseks.
Mida rohkem teadlased aju uurivad, seda enam mõistavad nad neid tähendusrikkaid vihjeid, mis sisalduvad inimmõtte kõige sügavamas küsimuses, mis teaduslikes ning filosoofilistes ringkondades on tuntud kui “teadvuse raske probleem”. Lühidalt, see küsib, kuidas meie aju füüsiline mateeria laseb transtsendentsetel subjektiivsetel kogemustel inimteadvuses pinnale tõusta. Üht konsensuslikku arusaama pole veel tekkinud ning ma arvan samamoodi nagu dr Moody, et see on nii, sest küsimus “Kuidas